Emadepäev ja kõike muud ka veel :))

 -Kus sa tegelikult elad, kui küsida tohib?

-?

-Kogu aeg oled lennus. Isegi vesi on sul korteris kinni keeratud :)

-No elekter on  ju veel alles.

-Külmkapp on ka nii tühi, et heida või magama.

-No jah. Eelmisel nädalal poos rott ennast kapis üles, sest süüa polnud.
Aga see, et kunstlilled ära kuivavad,  on sellest, et mul lihtsalt ei ole lillekasvatamise soont. 

Eks ta õige ole, et ma peaaegu kodus olnud pole. Haaran aga käigu pealt, mida vaja ja lippan edasi. Sest kui kevadega kaasa ei tõtta, siis varsti on ta möödas. Kohe-kohe on ju jaanipäev ja siis hakkavad päevad lühemaks muuutuma. 

 

Eks pojad tulid emadepäeval emale külla, aga mina ei olnud oma hommikuselt ringkäigult veel koju jõudnud. Ja nii see ema otsimine peale hakkaski.  Aga kui ma lõpuks leitud olin, siis veetsime koos ilusa päeva. 

Saa sa siis ...

... teistest aru.
No see on asi, mis mulle kohe kuidagi ei sobi.

Endalgi kogu aeg tegemist. Ikka veel on pea laiali, unustan ja kaotan asju. Ikka veel ...

Hea küll, natuke nagu on kaldunud asi paremuse poole. Kindad leidsin üles. Aga ainult tänu sellele kuulsale Facebookile. Kordki on mul sellest kasu olnud.

Eiiii ..., ei mingit täpsustamist, kuidas ja mis. :))

***

-Kas Mart on hetkel sinu juures juuksuris?
-On küll.
-Ta on minu mees. Anna talle telefon.
-Kas midagi on juhtunud? Pean ma midagi edasi ütlema?
-Mitte midagi ei ole juhtunud, lihtsalt tal on telefon välja lülitatud ja ma tahan temaga rääkida.
-Kuulge, see on minu telefon ja pealegi on mul töö pooleli. Kui valmis saan, siis räägite temaga ise.
-Mis töö tegemine see kell seitse õhtul on? Ja öelge talle, et ta oma telefoni sisse lülitaks.
-Hea küll, ma ütlen talle. Aga enne seda, kui mina oma töö valmis saan, ei saa ta seda teha.
Ilusat õhtut teile.

Eks ma siis rääkisin mehele ära, kellega vestlesin ja mida edasi paluti öelda.

Minu vend ütleb ikka, et ei ole kerge olla mees. Ja järjest enam ma kaldun arvama, et tal on ikka paganama õigus.
-Kas mu mees on ikka veel sinu juures?

Helistaja oli seesama naisterahvas, kes ennegi oma meest minu juuksurist otsis.

-Ei. Sinu mees on ammuilma siit läinud.
-Miks tal siis telefoni sisse lülitatud ei ole?
-Ja miks mina seda teadma pean?
-Mida seal juuksuris nii kaua tehakse????

Ma ei hakanud talle ütlemagi, et ega tema mees sel õhtul viimane töö olnud. Neid oli veel paar tükki ja tööpäev venis üheksani.

Tegelikult ma ei rääkinud tõtt, sest tema mees läks mõni minut tagasi trepist alla.

Lihtsalt, me jäime juttu ajama ja maailma asju arutama.


Ja siis täna ... oi jah.

Tulid nad koos juuksurisse. Mees istus toolil ja naine ootas ees. Loodan vähemalt, et ta sai teada, mis teda seni vaevanud oli. Ikka seda, et mida ometigi meeste juuksuris tehakse. Erinevalt naiste juuksurist, kus läheb ju niiii vähe aega. :))

-Ainuke koht, kuhu naine mulle järgi tulnud ei ole, on meeste sauna lava.
-Aga meeste sauna?
-Tuli järgi :)).

No see peab siis väärt eksemplar olema, kui naine temast nii kinni hoiab.

***

Aga minu eluke ...

-Kas ma sind välja kutsuda tohin?
- ... Ma arvan, et vast ikka.
-Läheks ja tantsiks ja oleks niisama rivitult. Ega ma küll tantsida oska, aga pillume siis niisama neid jalgu.
- Sobib. Teeme ära, sest heast seltskonnast ja ühest mõnusast õhtust ei ütle ma kunagi ära.

Mis toimub?
Arvasin, et ainult mina olen kevade puhul sassis-segamini, aga mida aeg edasi, seda suuremaid üllatusi alla sajab. Igalt poolt kohe. No ja olgem ausad, mõni on ju päris meeldivgi.

***

See oli üks vinge kevadpäev, koos tuisu ja lumesajuga ning õhtul päikesepaistega. Kõik koos nagu ühes kevadpäevas olema peab.

Aga kui nii võtta, siis ka minu elus on hetkel kõik asjad koos.
Ikka nii, nagu kevadel olema peab ...

Kevad peas, vol 2

Ega jah. Kui see kevad veel pikemalt kesta kavatseb, siis kaotan ma iseennast ka ära.

-Kuule, mu rahakott jäi maale.
-Hea, et sa ise seda veel mäletad :)) Raha on ikka sees?
-On on, päris palju peaks seda sula olema. Ma peoga haarasin kaasa.
-No siis võib ju ta meil olla küll.
-Ikka. Eks näis, millal maale tulen ja kätte saan.

Eks see rahakott jäi jälle ripakile. Unustasin maale. Olen vist lootusetu juhtum.

-Tee omale neid paar tükki kohe. Siis on vähemalt mõnigi alles.
-Oled sa ka! Siis ma ei mäleta enam isegi, kuhu need kõik kadunud on.

Pühapäeval tahaks Pärnu Estoniasse minna, aga eks siis näis. Mõne dokumendi ehk leian. Ehk ;)
Täna oli Väikevenna sünnipäev. Kui sa oled 2m pikk, siis sa ju oled väikevend. Homme tööpäev ja õhtul Robini sünna. Ei ole ka hool ja hoobil vahet. Aga saan uut objektiivi ja välku katsetada.

***

Ning ega see enam üllatus olnudki, et salapärane Mister X kevadepühaks sms-i saatis.

***

Ja kuuldud nali, mida võib ka päeva naljana võtta:
-Mis on eestlase rahvuskala?

-Palgalõhe.

No ja keegi oskas veel sellepeale küsida, et kas see on punase või valge lihaga kala.

Hunt!?!

Esialgu nagu ei teagi, missugust pilti siis siia panna. Aga kuna sel päeval sai keraamikasse mindud, siis vast ikkagi panen siia sellega seotud asjad.

(minu tehtud keraamika, mitte kommid :) )

Hetk ise on salvestatud välisele kõvakettale, nagu poeg ütleb. See tähendab siis, et mällu. Kui ma oleksingi hakanud fotokat kotist võtma, siis ei oleks ma seda looma saanud niimoodi jälgida, nagu nüüd.

Kui ta üle suure tee jooksis, siis algul vaatasin, et küll on suur koer. Ja kõrge. Liikusin edasi ja jäin looma kohal seisma.
Jaa, see oli hoopis midagi muud, kui suur koer.
Võimsad jalad, tugev keha laia seljaga, suur-suur nurgeline pea kikkis kõrvadega ja rippuv kohev saba. Värv hallikas-pruunikas. Pigem 99% hunt kui koer.
Keeras veelkorra ümber ja vaatas meie poole. Ja siis jooksis puude vahele. Tugevate ja võimsate liigutustega.

No jah, parim on see, et loom liikus risti üle meie uue kergtee. Mina käin seal tavaliselt öösel või pimedal ajal kõndimas. Õnneks see loom vaatab-ootab niikaua põõsas, kui ma möödas olen.

Kui mõelda, siis lapsepõlvest saadik olen mööda metsi ja rabasid hulkunud. Öösiti metsas olles huntide ulgumist kuulanud. Näinud päris palju hundi ja ka karu käpajälgi. Aga mitte kunagi neid loomi looduses. Ja nüüd täiesti iseenesest jookseb üks neist mul risti üle tee.

See kevad on juba pärsi üllatusterohke olnud. Loodan, et neid tuleb veel ja veel.

Juhtub ka igasugust.

Et kui nüüd ausalt kõik ära rääkida, siis asi sai alguse minu puudest, mis vanasse töökohta alles jäid ja ootasid seal pliidipuudeks saagimist.
Nii üks kui teine ei saanud tulla või tuli neil midagi vahele. Nii ma tööl oma kurba saatust kuulutasin, aga lahendus oli oodatust lähemal. Keskerakond (tema ise ei tea, et mina tean ;) ) pakkus oma abi.

-Mis kellaaeg sulle sobib?
-?? No kui sa nii lahkelt pakud, siis kell 18.00 olen puukuuris valmis sind ootamas.
-Selge. Teeme siis õhtul kuuest ja vaata, et sa ise kohal oled.
-Olen, olen.

Õhtul lidusin koju ja vahetasin riided. Kuuest puudus 5minutit. Tormasin naabri puukuurist läbi, haarasin puude saagimise puki ja silkasin piki tänavat, puusaagimispukk taga lohisemas. Punkt 18.00 olin kohal. Keda ei olnud, oli abimees.
Ootasin kümmekond minutit. Viskasin puupuki kuuri alla ja lonkisin koju. Peas mõtted, et jälle läksin õnge. Ainult lubadused, tegusid mitte kuskil. Tavaline asi.

Kuna telefon oli jäänud koju, siis ma ei teadnudki, et mulle oli helistatud.
Vaene mehike ajas asjad sassi ja ootas mind uues töökohas. Ja kuna hoopis mind tema jaoks kohal ei olnud, siis hakkas ka tema ennast koju sättima.

Abimees tuli tagasi. Väikeste sekeldustega ja sättimistega saime need puud lõpuks saetud. Ja minult võeti lubadus, et kui kedagi teist appi ei saa, siis tuleb tema ja aitab need mul koju puukuuri ka vedada.

Eks see asi sedasi läkski, et nädala pärast pandi autole järelkäru taha ja algas operatsioon- Pliidipuud.

-Mul on nüüd üks jutt ka. Ma tean, et hakkad vastu vaidlema, aga ma tahan selle kõige eest maksta. Kui sa muud ei taha, siis kütterahagi. Elad ju alevist jupp maad väljaspool ja ega siis sina ei pea minu kulutusi kinni maksma.

-Tead. Kui sa seda juttu siin ajama hakkad, siis ära mind enam appi palu. Aga selle eest, et sa mind seekord appi kutsusid, on mul sinu jaoks midagi.
Ja see oli see kõige suurem üllatus, mis tuli!

Mulle kingiti lilled- roosid.

Tükk aega ei mäleta, et oleksin sellist rõõmu tundnud. Lihtne ja ootamatu.

Näib, et elul on meile alati üllatusi varuks. Ikka sealt, kus oodatagi ei oska.

Peaasi, et ma ise ära ei kao ...

Eks seda ilusat kevadeaega ole ma juba pikalt oodanud. Aga kes aimas, et see nii laastav :)) on.

Lill on kuivatatud. Korralikult kohe. Lihtsalt unustasin kasta.
Kindad on ka kukile kadunud.
Samas võin rääkijale otsa vaadata, aga pärast ei mäleta, et minuga üldse suheldud ongi. Unustamine on muidugi üle kõige. Täna tulin Viljandist ja varsti helistas meid juhendav keraamik, et olin oma rahakoti kõige seal sees olevate kaartide ja dokumentidega tema juurde jätnud. Huvitav, millal ma ise seda oleks märganud? Ega tagasi küll sõitma hakanud, eks järgmisel pühapäeval saan oma asjad kätte.

Parim on see, mis nädal tagasi juhtus.
Jõudsin seitsmeks koju, viskasin riietega diivanile ja ärkasin alles natuke enne seitset. Aga loomulikult hommikul. Tekk oli peal, sokid alles jalas, aga teksad põrandal ja ise ma magasin terve öö jutti. Õigemini 12h. Kuidas see võimalik on, ei tea.

Ja minu jaoks on siiani mõistatus, kes mul teksad ära võttis, teki tõi ja peale pani. No ja sokid jättis jalga :)) !

Ei oska muud, kui kevadet, seda ammu oodatut süüdistada. No kui, siis äkki natuke ise kah süüdi :P.

Ju olen Kevadel pea segi ajanud, et ta end minu juures nii hästi tunneb :)). Ja loomulikult ka vastupidi.

Minu keraamikas tehtu.

Kas tuleb jaht või ei tule?

Loomulikult tuleb! Kus ta enam pääseb!

-No jah, nüüd saad jälle, taguots püsti, põõsaste vahel ja metsas roomata, ütles poeg. Ammu oleksid pidanud selle objektiivi ära ostma.

Aga asju, mida juhtunud on, on mitusada, nagu minu puhul ikka. Jõuaks nüüd neid kirja panna ja et kõik meest ära ei läheks! Mis peamine- kevad ja suur jooksuaeg on vahepeal alanud. Kui ma arvasin, et ainult mina läksin liikvele, siis eksisin. Terve maailma, vähemalt minu ümber, paistab samamoodi ja samas rütmis siia-sinna vehklevat. Alles hommikul naabrimees viskas mind saapaga, kui koos kassidega aiaväraval kõõlusin ja koleda häälega kräunusin. Ükskõik, mis ka juhtuks, küll sügisel on aega katkisi kõrvu ja sassis sabasulgi lakkudes siluda. :))
Üks aktiivne algus kevadele sai vist pandud 9.märtsi hommikul, kui keegi tuttav ja loomulikult purjakil naisterahvas 5.30 mulle helistas:
-Anna mulle Priitu.
-Isegi tahaks, aga siin ei ole teda.
Mõtlesin, et nii varajane hommik ja kui juba üleval olen, ega enam magama jää. No jäin, aga see oli viga. 5.45 oli jälle telefonihelin.
-Anna mulle Priitu.
-Kas sa täna Madist ei taha? Priit tuleb homme.
No mida muud ma oskasin nii purjus naisterahvale varahommikul ikka öelda. Ja seda ainult selleks, et rahu saada. Pealegi tean ma päris kindlalt, et selle naise mehe nimi seni küll Priit ei ole olnud.

-See on see, kui su telefoni nr avalikult iga posti otsas ripub! naeris tuttav. No aga mis teha, kui amet selline. Aga eks minunimelisi on päris palju ja asi tal see siis purjakil peaga number sassi ajada. Või kaine peagagi. Alles see oli, kui keegi oma kööginõud minuga SMS-e vahetades keldrisse tassis. ;)
8.märtsil tuli mulle SMS:
* Ilusat Naistepäeva.

Tänasin ja ei pööranud tähelepanu, et number oli minu jaoks võõras. Number ju avalikult igal pool üleval, eks ikka vahel mõni õnnitlus saadetakse.

Järgmisel päeval tuli uus SMS:
* Monika, Sa oled nii hea juuksur.
Ma igatsen sind!

Vaatsin seda sõnumit tükk aega, aga reageerida ei osanud. Kas peaksingi?

-Kuule, kas sa sa üldse huvi ei tunne, kes selle sulle saatis?
-Ei. Nagu ei huvita ka.
-Sa oled ka imelik! Küsi siis vähemalt kuidagi ääri-veeri, et kes see selline saatja ikkagi on.
-Olgu. Vaatame, mis saab.

Õhtul saatsin SMS-i vastu, et keda mina igatsema peaksin? Et kahjuks minu telefon ei näita numbri taha nime.

Vastust ei tulnud. Ja ega ma selle üle edasi ka juurelnud.

* Päikeselist kevadet Sulle, Monika!
No jah, see saabus siis kevade alguspäeval. Ja alla oli ilusti nimi pandud.

Tänasin ja soovisin ka talle päikeselist ja õnnelikku kevadet. Aga nimi- tee või tina, ei öelnud mulle kohe mitte kui midagi. Ühtegi sellenimelist ma meenutada ei suutnud. Kõik kohalikud nimekaimud sai läbi sõelutud, aga no ei midagi.

-See peab olema keegi noorem mees, arvasin mina.
-Miks sa nii arvad?
-Tead sa mõnda vanemat või koguni vanameest selle nimega?
-Õigus küll, ega tea jah.

Nii see asi selleks päevaks jäigi, kuni järgmisel päeval oli jälle SMS:

* Elad ja töötad sa ikka veel Vändras?
Vastasin:
* Ikka jah. Aga ma olen aus. Seekord ei pane ma nime ja nägu kokku.
* Kui Vändra tulen, saad ehk teada... Kõike ilusat sulle.

No nii. Nii see asi siis hetkel jäänud ongi. Üks paljudest kevadeüllaustest. Imelik on see, et ma nagu ei tahagi sellesse kaevuda. Et kes see üldse on. Olen viimasel ajal hakanud oma sisetunnet tajuma ja kui selle järgi talitada, siis peaks kõik asjad iseenesest laabuma.

-Iga asi omal ajal, või natuke hiljem, ütleb minu isa.
Ja ma arvan, et tal on õigus.

Lumeingel.

See on lausa rist ja viletsus, kui sul fotokas on, aga objektiivi mitte. Just nüüd möllab loodus ja ilusaid kaadreid on kui varnast võtta. Aga ju see on ka millegi jaoks hea. Igatahes proovisin täna telefoniga teha mõned võtted. Ajab asja ära, saab jutust sotti, aga rohkemaks pole ju vajagi.

Tegin tööd. Telefon helises ja küsiti:
-Kas sa saad korraks akna peale tulla?
-Ikka saan, mis vaja on?
-Vaata siis!
-Mida?
-No tule akna juurde.
-Olen ju!
-Ma ei näe sind!....... Oi jah, ma olen vist valel pool maja.

Siis jagasin minagi ära. Mehike oli tõesti valel pool maja. Aga varsti oli õigel majapoolel ja püherdas rõõmsalt lumes. Kokkuvõttes sai päris kena ingel lumele :)).
Eks see meie maja ehitus ja trepp ole niisugune, et esimesed korrad sisse tulles, ei jaga peaaegu keegi, kuspool tänav või õu on. Ja sellepärast see minu akna alla mõeldud lumeingel sai teisele poole maja tehtud. Hambaarstide ja naiste juuksuri akna alla. Aga naiste juuksur oli päris õnnelik, et ka tema akna alla oli lumeingel tehtud. Hambaarstide arvamust kuulen homme.
Huvitav, kas see saab nüüd iga-aastaseks traditsiooniks?
Ja ega üks ingel, akna all, mind valvamas, pole ju paha? :))

Naljad elust enesest.

Sain täna niisuguse SMS-i:
-Viin köögist purgid keldri?

Saatsin vastu:
-Ikka vii, mis niisama passid.

Mõtlesin nati ja lisasin juurde:
-Kuule, kui juba tassimiseks läks, vii alt kapist need nõud ka ära, mida ma nagunii ei kasuta. :):)

Sain vastuse:
-Saab tehtud :D

Mis siis ikka, vastasin:
-Aitäh, kallis! :):)

Täitsa tavaline vestlus ju?

Aga kui see toimus võõraste inimeste vahel?

Mul pole õrna aimugi, kes selle SMS-i mulle saatis. Lihtsalt tuli ja eks ma siis kohe hoobilt vastasin. Ikka seda, mis esimesena pähe sähvatas.
(samas, ju see mõni minu klient oli, kes telef nr sassi asjas)

Loodan, et mees tubli oli ja kogu köögis oleva nõude tagavara keldri tassis.
Et naisel, kui see õhtul koju tuleb, ikka hea meel oleks oma tööka mehe üle.

Laupäevad, need puhkepäevad :)

Laupäev on tavaliselt kõige töökam päev. Ja loomulikult päev, mil alailma midagi juhtub. Pole vaja korraldadagi, nagu iseenesest kohe juhtub igasugust.

Täna käisid kaks poisikest, kes jäid meelde juba varakevadel ja asja point jätkus sügisel.

-Täna tulevad kaks poissi sinu juurde juuksurisse. Tee neile siis midagi, mida nad tahavad. Suured poisid juba, eks ise teavad. Suvel võib natuke vabamalt võtta.

Need poisid on nii kümne kanti ja soovid olid neil ühesugused:
-Aja kiilakaks!

Kui paljaks, siis paljaks. Mina teen alati eelkõige seda, mida klient soovib.

Ise olid nad nii megaõnnelikud, kui veel olla said. No ja suvi oli ju supersoe; õnneks, ma ütlen.

Augusti lõpus tuli poiste vanaema isiklikult minu juurest läbi:
-Poisid tulevad täna juuksurisse. Palun tee neile korralikud kooliposte soengud. Ja ei mingeid kiilakaid ega muid ekstreemsusi, palun.
Nagu sellest veel vähe oleks, helisatas mulle poiste ema ja palus samuti teha normaalsed soengud. Ikka niisugused, millega kannatab kooli ka minna.

Ja kui need mehehakatised minu juurde jõudsid ja kurbade nägudega ütlesid, et nad ei taha "korralikke koolipoiste päid", siis koos leidsime hea kesktee.
Nad olid oma uute soengute üle niiiiii õnnelikud.

Oi kuidas ma oleksin tahtnud näha vanaema ja ema nägu, kui poisid geeliga püsti aetud kukeharjadega koju saabusid!
Külgede peale tegin veel etnomustritega joonistused kah.
Aga kuldne kesktee oli see, et kui selle soengu pealt geel maha pesta, siis oli täitsa tavaline sonks. Lihtsalt lõikus oli nii tehtud, et kui vaja, siis saab geeliga kukeharja pähe sättida.

Täna siis käisid need noored mahehakatised uuesti juuksuris ja ikka ning alati tahetakse midagi vinget.
Peaasi, et ei oleks "korralik koolipoisi soeng".

Lõpuks sain ka oma uunikumid seinale pandud. Peaaegu igal esemel on oma story. Parimad on ehk küla sepa tehtud käärid või hobuselaka lõikaja.
Kääre on nii Rootsist kui Hiinast, nii oinapeadele kui ka nööpaukudele.
Valik on lai :))

Peatage maailm. Ma tahan maha minna ...

Mõtlen mõnikord, et kui palju on palju?
Kas kaks on hunnik? Või siis kolm?
Kas päev venib nagu kummipall? Või palju sinna sisse mahub?

"Ja kui sa midagi päris kindlalt ei tea, siis võid vabalt seda tunnistada." (Karupoeg Puhh)

Ega ma teagi, miks mul alati kiire on ja kuhu ma lõppude lõpuks jõuda tahan. Kogu aeg on tunne, et nüüd enam kohe mitte midagi muud nädalaplaanidesse ei mahu.
Ja siis tuleb jälle midagi, millest loobud ei taha ja mis ikkagi tehtud saab.

See oli siis, kui Šveitsist tulles vastu hommikut koju sain.
-Mida sa laupäeval sinna tööle tikud? Puhka parem.
-Tead, kui ma koju jään, siis uimerdan terve päeva ringi ja ei ärka ka õhtuks. Kui tööle lähen, siis on vähemalt võimalus, et lõunaks üles ärkan.

Aga laupäeval ootas mind veel üks üllatus, mis lajatati kohe hommikul lagipähe. Et ikka üles ärkaks, kui seni veel ärganud pole.
-Tead, mul on sulle üks halb jutt.
-No mis teha, lase tulla.
-Mul on meile teatripiletid.
-Tore ju.
-Aga täna õhtuks!
-Mis ikka. Kui magama jään, pane ribidesse, aga teatrisse tahan ma kohe hirmsasti minna.

Ja kui esialgu arvasin, et ei jõua äkki laupäeval töölegi minna, siis sai seal oldud kui õhtul teatris käidud. Ja uuele etendusele samuti piletd võetud.
Päevad kaovad tõtates.
Kuna ma sel aastal kooli sisse ei saanud, siis niisama passida ka ei tahtnud. Võtsin käsile inglise keele. Iga nädal saab tunnis käidud ja põhiline õppimise aeg on ikkagi pühapäeval.

-Kuule, kas me keraamikasse ka läheme? Nad on meist pikalt puhata saanud, äkki tahavad juba näha? Muidugi on ka võimalus, et meie keraamika on juba maha müüdud :)).

Ja nii see pühapäev järjekordselt sisustatud saigi. Mul oli 9 asja seal, mis ootasid glasuurimist.
Ning nagu ikka, sai juba üht-teist juurdegi tehtud. See on ikkagi asi, millele oled näpu andnud ja mis võtab terve käe koos normaalse mõtlemisega.
Eks seda aktiivsemalt tuleb nädala sees õppida. Sest pühapäev on juba hõivatud.

"Mõnikord on kõige targem asjadel lihtsalt minna lasta." (Karupoeg Puhh)

"Ah sa jumal, kui hästi nad teavad ..."

"Sa kuula, kui sa mind kaotad, siis süüdista iseennast. ..."
("Siin me oleme!" )

Täna oli siis postkastis kirjake:
Kolm põnevat pakkumist just sulle.
Digitaalne alkomeeter -76%!
...

Kus nad ometigi teavad, et just sellest ma olengi puudust tundnud ja ilma selleta ei saa elada?

Minu puhul on pigem tervitatav nähtus, kui keegi teine teab, mida ma ikka tõeliselt vajan. Olen ammu mõelnud, et mis ma ilma naabrimutita või nende kaubapakkujateta teeksin?

***

-Tont küll. Kas tõesti toodi mulle 6 ruumi pliidipuude asemel 10 ruumi?
See oli esialgne mõte, sest pool õue oli minu puid täis ja virn paistis nii kõrge olevat.
Ega siis midagi- käised üles ja tööle kallale. Ja kui 22 paiku tuppa sain ning enamus puudest oli õue riita laotud, siis sain aru, et toodud oli ikkagi soovitud puudekogus. Esialgne pilt oli mind petnud.

Ladusin puud naabrimuti sügisel laotud riida kõrvale ja siis tuligi meelde suvine seik.

***

-Ole siis hea poja ja vea üks puuriit kuuri, teise proovime kuidagi pliidipuudeks saagida. Ei tea, mismoodi seda tegema peaks?
-Proovime kohe riidas saagida. Natuke jama ja sättimist on, aga saab hakkama.
-Kas niimoodi, et kohe ülevalt alla ja nii riit pooleks saabki.
-Just.

Eks siis poeg ladus ühe riida kuuri ja teine jäi õue pliidipuudeks saagimist ootama. Ikka ülevalt alla ja pooleks.

-Kuule!!! Naabrimutt veab sinu puid omale kuuri!!!
Helistas mulle naabrinaine.
-???
-Just! See riit, mida sa pliidipuudeks tahtsid saagida, seda veab ta oma kuuri.
-Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on?

Läksin õhtul koju ja tiirutasin ümber riitade. Pool riita minu plaanitavatest pliidipuudest oli läinud naabrimuti kuuri. Küll ma sügasin kukalt ja püüdsin meenutada, kelle riit see siis ikkagi oli. Mille kuradima pärast ma nii kindel olin, et need just minu talvepuud on? Niisuguse asjaga ei saa ju eksida?

Lõpuks otsustasin, et ükspuha, kelle puud need ka olid. Seni ei ole meie majas mingit segadust ja draamat olnud, pole ka seekord vaja. Kui naabrimutt arvab, et tema omad, siis las olla pealegi. Ega ma vaesemaks jää. Ja kui need ikkagi minu omad olid, siis talle ei suuda ma seda nagunii selgeks teha. Tulevikus panen lihtsalt mingi märgi oma riida peale, et segadust ei tekiks.

Aga ühest asjast on mul lahju.
Sellest, et ma natuke kiirem ei olnud. Oleksin tahtnud naabrimuti nägu näha, kui ma tema arvates tema (minu arvates minu) puid pliidipuudeks saen. Ikka ülevalt alla ja riit pikuti pooleks.

Aga see oleks võinud infarkti või tont teab millega lõppeda.
Nii et on parem, kui keegi teine teab täpselt mida mul vaja on ja missugused minu puud kohe mitte ei ole. :))) Sest ega ma päris pead anda ei julge. Kui koolis käisin, siis vedasid-ladusid-majandasid poisid küllalt tihti sellel alal ja nii segadus tekkida võiski.

Paradiis maa peal.

Reedel Tartus Teadlaste Ööl,
vastu hommikut koju ja laupäeval tööle.
Õhtul Põltsamaale ja pühapäeval enne lõunat tuli niisuguse arvestusega koju saada, et kell 14.00 Kurgjal juubelil olla.
Sealt ma siis enne päikeseloojangut omadega rappa lippasingi.

Raba- see on minu jaoks paradiis maa peal.
Seal olles võib ennast unustada.
Ja see oli sellele tempokale nädalalõpule hea lõpp-punkt, kui pühapäeva õhtul pimedas mööda renoveeritavat (loe: üks rida pehkinud lauakesi oli alles :)) ) rabateed hakkasin ennast koju sättima.

***

Ahhaa keskuses olid noored tudengid, kes mõõtsid vere hemoglobiini- ja kolesteroolisisaldust ning veresuhkrut. Kevadel avastati, et mul oli veri suht rauavaene ja perearst soovitas süüa eelkõige palju-palju maksa. Nüüd siis leidsin olevat hea võimaluse vere rauasisalduse ära kontrollida, sest seda maksa ja muid rauda sisaldavaid toite oli suve läbi ikka korralikult ja teadlikult tarbitud.

-Teil on kolesterool soovitatavast piirist poole kõrgem. Peaksite perearsti juures ära käima. Teised näitajad on korras.
Vot sulle siis: söö maksa ja söö maksa. Rauasisaldus on nüüd küll ok, aga muud asjad paigast ära.

***

Istusin lauka ääres, vaatasin päikeseloojangut ja mõtlesin, et selleks sügiseks on asjad vinks-vonks. Saab elukest rahulikumalt võtta, sest magistrisse ma sel aastal sisse ei saanud.
Mustikad on sügavkülmas, murakad moosiks keedetud, pohlad tegin mahlaks, jõhvikad ootavad oma järge. Kui, siis ainult lehed on veel puude otsast alla võtmata, aga kui oodata, siis kukuvad need ise ka. Milleks rabelda, sest praegune aeg on ju nii ilus.

Perearsti juures pean ära käima. Vaatan, mis ta seekord räägib.

***

-Tore, kui teised näitajad korras on. Kolesteroolist siis nii palju, et soovitan 5kg kaalust alla võtta. Tule siis tagasi ja kontrollime sinu tervisliku seisundi uuesti üle.

Üks perearst soovitab meil passi vaadata,
teisel on nüüd uus killuke: võta kaalust alla. :))

Nii ongi mul selleks sügiseks ikkagi oma rida ja uus siht ajada. Kaalust alla. Niipalju siis rahulikumalt võtmisest. :)).

***

Ah ja, lennupiletid on ka võetud. Ikka Air Balticuga. Eks järgmisel pühapäeval siis näis, kuidas lend kujuneb.

(Kätu foto)

***

Killukesi elust enesest.

Mis teha, aga tundub, et need haned on pärit Inglismaalt.
(Liia foto)

See kartuliõis ei ole kevadel pildistatud. Ikka nüüd, septembris. Eks seda saaki saab jõulude ajal võtta, sest siis on värske kartul väääga hinnas.

***

-Mmmmm, kui hea seee suitsulatikas on! Meeste juuksur on ikka hea olla, tuuakse ka sulle igasugust nänni. :))))
Aga tead, maksma pead sa ükskord nagunii ühtemoodi. Küsi kohe kaks tükki teinekord! :))

-Krrr ... #@ ¤&## Pipart sulle ...
Ise ta selle tõi ja järjekordselt raha ei tahtnud. Seda ma kardangi, et kui ükskord maksmiseks läheb, siis ei jõua ära maksta.

-Ja vaata, kui suur see kala seekord on.

-Ma tean, miks ta seekord suur on. Eelmine kord ma rääkisin, et andsin pool töökaaslasele ja mõlemad olime väga rahul. Hea kala oli.
Arvan, et vana on lihtsalt kaval. Teab, et kui mulle suure kala toob, teen selle nagunii sinuga pooleks ja kui maksmiseks läheb, siis saab ühe kala eest kaks tasu. Vot nii! :))))))

-Krrr ... #@ ¤&## Pipart sulle ...

***

-Kui ma ei teaks, mida sa nende porganditega teed, siis arvaksin, et pead korteris hobust.

Eks tekitab küsimusi jah, kui ma nii üle päeva 2,5kg porganditega kodu poole vantsin.
Aga selgitus lihtne- mahla teen. 2,5kg = ~1,5l mahla.

***

-3€!!! Sa võtad juukselõikuse eest terve pudeli viina raha!
-Kus sa viina 3€ eest saad? Alles ükspäev poes vaatasin, et hinnad olid 4.08 ja 4.20.
-Kui kastiga võtta, siis saab venemaa viinapudeli 3-ga kätte. See hea ja puhas jook.
-Sa siis võtad kastiga kohe?
-Ikka. Mul eile õhtulgi kulus pool liitrit teist ära. Pärast hea ja rahulik magada.

No jah, nii loll ja heasüdamlik võin ainult mina olla.
See mees on mitmed korrad järjest sinisel lehel olnud ja nii mõnelgi korral on juukselõikuse raha hiljem ära toonud, sest hetkel raha lihtsalt ei olnud.
Eks sellepärast ma siis tema 4€ juukselõikuse eest ainult 3€ küsisingi.

Ja tuleb välja, et julgesin veel palju küsida. :))
Terve pudeli raha läks ju kaduma!

Loll pidavat ju ka kirikus peksa saama.
Et see elu mind ka ei õpeta!

Juhtub ka igasugust :)))

-Mamz, unustasin oma seljakoti autosse, kui sa Tartus käisid.
-Oli jah seal. Kui sobib, panen pühapäeval bussi peale ja saadan ära.
-Sobib ikka, arvas poeg.

Pühapäeval pakkisin koti kokku, peale panin kleepsu poja ja enda telefoninumbritega (igaks kümneks juhuks) ja viisin Tartu bussile.

Õhtul helistas poeg ja teavitas, et sai koti kätte.

-No ma tean seda juba. Aga teinekord võiksid kohe helistada, siis ma ei muretseks.
-Kus kohast sina seda teada said?
-No bussijuht, see kena mees, võttis sinu seljakotilt minu numbri, ja helistas juba.
-Ütle nüüd! Ja mida ta veel tahtis?
-Teavitas, et saadetis on edukalt üle antud ja kutsus kohvile, kui Pärnu satun.
-Lähed ka või?
-Lubasin, et kui Pärnus olen, võtan ühendust. Kui tal vaba päev on, siis miks mitte.

***

-Mamz! Läksin juba Tartusse.
-No eile õhtul läksid sõbra juurde ja järgmise päeva lõunaks oled juba Tartus. Mis seal siis ikka.
-Tead. Ma unustasin oma dressipluusi koju.
-Pole hullu. Panen pühapäeval jälle kotikese bussi peale.
-Tead. Dressipluusi taskus on Tartu korteri võtmed. Ma ei saa sisse.
...
-Aga ma lähen pärast lõunat Pärnusse Augustiunetusele ja saan siis su dressika ära saata.

Pakkisin dressipluusi kotti ja nagu mul ikka kombeks, panin nii poja kui ka enda telefoninumbrid kleepsuga kotile. Jälle igaks kümneks juhuks.
Viisin koti Tartu bussile ja siis tuli eelmine bussijuht meelde. Vaja ju kohe tegutseda, kui midagi meelde sähvatab.
Helistasingi. Sain teada, et ta on hetkel tööl, aga vahepeale jääb tunnine auk Pärnus, mis on piisav üheks kohviks.

Kuna selleni oli veel paar tundi aega, läksin Augustiunetust nautima.

-No, kuhu me siis läheme? helistati mulle varsti.

Lasin kiirelt võimalikud kohad läbi pea. Kuna tal on vaja varsti tööle tagasi minna ja mina olen nii 1km kaugusel kesklinnast ning mul on üht-teist näpus, mis vaja Endla ees parklas olevasse autosse viia, siis parim lahendus peaks olema teatrikohvik.

-Sobib. Saame siis seal kokku, vastas ta.

Jõime kohvi, ajasime törtsu juttu ja oligi aeg lahkuda.

-Viin asjad autosse ja lähen tagasi Augustiunetust nautima.
-Kas viskad mu ära?
-Kuhu???
-Bussijaama.
-Ütle, et see on nali.

Ma ei hakanud küsima, kas tal on liigesed haiged või on niisama mugav mees. Minna on paarsada meetrit ja tahab, et teda viikase. Mina pean Supeluse tänavale üle km käima ja ei tule selle pealegi, et autoga minna.

Kõndisin auto juurde ja mõtlesin, et algul küsimus, et noh, kuhu me läheme ja siis soov, et teda ära visataks.
Appike küll! Kuidas ikka mina alati niisuguste otsa satun?

Just siis helistas poeg.

-Mamz! Sain koti kätte. Aitäh sulle.
-Tore, et teatasid.
-Aaa, seekord sa ei teagi veel. Aga see bussijuht tundus ka nii kena mees olevat, et ma andsin su telefoni nr talle.
-Ütle, et see on nali!!!

Elu väikesed pisiasjad ...

Kui ikka kuumus on korralik ja suvi möllab täiel rinnal, siis tuleks ka ise võtta sellest kõik, mis võimalik.
Peale tööd istusime autosse ja panime Pärnu poole ajama.
Rand, ujumine, kohvik pannkookidega ja öine kojusõit.
Super suvi, mis muud ma oskan öelda!

Oi elukest :)).

-Proua Monika. Ma võin öelda, et teil ei ole mingit lootust meie käest oma telefoni raha kätte saada.
(lähen ainuüksi selle "prouatamise" peale turri)
-?
-See on küll meie viga, et klienditeenindajad on dokumentide täitmisel teie kahjuks vigu teinud, aga hetkel ei saa te tõestada, et teil on õigus. Soovitan telefoni tagasi võtta ja seda uuesti katsetama hakata.
Järgnes veel lubadus SIM-kaart nende kulul välja vahetada.

Öelda seda mulle, kes ma õppisin ülikoolis info-ja dok.haldust ning just valmistusin dokumendihalduri kutseeksamiks! ...
"Never say never!"

***

"Never say never" mõtlesin, kui öösel koju jõudes järjekordse uue telefoni lauale panin.
Ega ma paadunud Ericssoni fänn olegi, aga lihtsalt on nii välja kukkunud, et peaaegu 10 aastat olen selle firma telefone kasutanud.

Esimene oli tõeline tööloom- aku pidas ~10 päeva ja alles kuuendal eluaastakesel hakkas telefon streikima.
Läksin esindusse ja ostsin teise. Lihtsalt välimuse ja käes tunduva mugavuse järgi. Hea ja tõsine tegelane oli, aga tema eluiga oli täpselt 2 aastat ja 1,5 kuud. Kui telefon maksis 3000.- kr, siis remondi hinnaks oleks olnud 3300.-kr.
Olin päris nördinud kui jälle esindusse kõndisin.
-Andke kõige odavam, millega saab sisse-välja helistada ja vahel paar sõnumit saata. Oleks hea, kui ta oleks roosat värvi ja lisavidinaid ma ei vaja.
Kui telefon lauale pandi, siis ma arvasin, et nii odavat vast ikkagi vaja pole. Pakutavatest hetke odavaim oli penskarite suurte klahvidega telefon.
-Vinge püss, ma ei vaidle vastu, aga äkki saaks ikkagi natuke kallima. Ja kas roosat on?
-Miks teile roosat vaja on?
-Isegi ei tea, lihtsalt niisama.

Värvidega oli kitsas, aga sain kätte kolmanda Ericssoni telefoni.

-Jälle uus Ericsson. Millal sa tõelise telefoni, st et Nokia, ostad? küsis vend.
-Siis, kui see õhtule läheb.
-No teades-tundes sind, siis varsti?
-Ära jama. Alles mul lendas ~700 telefoninumbrit vastu taevast.
-Aga vaata, et sa siis oma lubadust pead. Järgmine olgu Nokia.
Ei läinudki kaua, kui uus Ericsson streikima hakkas.
Esinduses tehti tarkvara uuendus.
Järgmised üllatused ei lasknud ennast kaua oodata. Kõigest paar päeva hiljem, kui olin telefoni hääletu peale pannud ja olles Pariisis kunstimuuseumis, hakkas see meeleheitlikult piiksuma. Vait jäi ta alles peale aku eemaldamist. Muud jamad tulid iga päev lisaks. Nagu ikka- ostad ühe asja ja kaasa saad hulgaliselt kingitusi. Vajad sa siis neid või mitte.

Kodus viisin telefoni esindusse ja kuna see oli alla poole aasta vana ja juba teist korda paranduses, kirjutasin avalduse ja soovisin raha tagasi.

Natukese aja pärast sain SMS-i, et telefoni tarkvara on uuendatud ja võin sellele järgi tulla.

Käisin küll esinduses, aga telefoni tagasi ei võtnud. Kordasin oma soovi ja tulin ära.

Kolm kuud ootasin EMT esindusest vastust. Ainuke ebameeldivus oli, et asendustelefoni ma numbreid salvestada ei tahtnud kuigi tööomadused olid sellel riistapuul väga head.

Peale Tarbijakaitsele kirja kirjutamist hakkas igav ja tüütu saaga peale.
Raske on tõestada, et sa ei ole kaamel, kui EMT näeb sind just kaamelina.
Olin juba nõus käega lööma ja telefoni tagasi võtma, aga enne jaanipäeva oli töökoormus väga suur ja ei tahtnud loobuda ühestki tööpäevast.

Siis saingi EMT-st telefonikõne, kus mulle teatati, et hoolimata sellest, et mul on õigus ja ma võin kasvõi kõrvade peal käia, aga raha tagasi ma ei saa.

-Kas te aru ka saate, mida te räägite?
-Proua Monika, lõpetame selle asja ja ma soovitan teil telefon tagasi võtta. Täna on esmaspäev ja reedel on Tarbijakaitses üldkoosolek, kus nad tahavad selle telefoni asja päevakorda võtta. Meil ei ole raha tagastamise soovi avaldust, millele tugineda ja mis teid kaitseks.
-Tean. Tarbijakaitse helistas ka mulle. Iga sissetulev dokument tuleb ju registreerida ja kuidas see võimalik on, et teie firmas läheb midagi kaduma?
-Kui see üldse olemas oli, siis klienditeenindaja unustas selle esitada ja nüüd on see kadunud. Just sellele tuginedes oleksite te oma raha tagasi saanud. Aga nüüd seda dokumenti ei ole! (oleksin tahtnud seda võidukat ja üleolevat nägu näha!)
-Pole midagi, ma saadan ise Tarbijakaitsesse kirja ja las nad siis otsustavad, mis edasi tuleb. Nimelt on mul selle avalduse koopia olemas, kus on klienditeenindaja enda käega kirjutatud, et avaldus vastu võetud, tema nimi ja kuupäev. Samuti pakub neile kindlasti huvi, miks te 3 kuu jooksul minuga ühendust võtnud ei ole ja ma olen olnud sunnitud kasutama asendustelefoni (mis sest, et see minu uuest tegelikult parem oli).

-Mis asi teil olemas on? (jälle oleksin tahtnud seda nägu näha)
-Kuulsite küll. Ma ei pea seda enam kordama.
-Oot oot, kas me võiksime seda asja arutada? Kas teile sobib, siis me suhtleme juristiga ja ma helistan teile homme.
-Sobib. Kui te homme ei helista, siis saadan õhtul Tarbijakaitsesse kirja ära, sest nad tahavad materjale enne kätte saada ning nendega tutvuda. Mul on kõik dokumendid olemas ja õigesti hallatud ning juba arvutisse skännitud.

Järgmisel päeval oli kohe hommikul telefonikõne:
-Mis me ikka edasi kakleme! Me teeme teile sobiva pakkumise ja saate EMT esindusest oma raha kätte ja võite uue telefoni osta. (mitte sõnagi vabanduseks ega sellest, et nad mitte ei tee mulle sobivat pakkumist, vaid on kohustatud seda tegema)
-Sobib. Ja kui te vajate omale tööle oskustega dokumendihaldurit, mitte klienditeenindajat, siis teadke- ma olen selleks sobivam, kui nii mõnigi teie töötaja.
- ...

***

-Tahan Nokia telefoni osta. Kui seda üldse öelda saab, siis missugused on töökindlad?
-C klassi nutitelefonid töötavad korralikult.
-Andke mulle üks. Kas roosat on?
-Kahjuks ei. Aga miks see peab roosa olema?
-Ma ei tea isegi, aga see on üks vana story. Tegin kodus selgitustööd, valisin ka ise välja C klassi ja pakutavates oli olemas roosa variant.
-Meil on saadaval roheline.
-Sobib.

Oi elukest :)).

Kui ma hommikul enne 8-t kodust lahkusin, et tööle minna ja õhtul peale 10-t murakaämbriga tagasi jõudsin, siis tabasin ennast mõttelt, et oma viga. Täitsa oma viga, et juba talvel seda imemasinat ära ei ostnud ja nüüd kõike ise tegema pean.

***

-Kas ma räägin proua Monikaga?
Hakkab peale see telefonimüük.
-Kuulen.
-Oi kui tore, et ma teid kätte sain! Me korraldame küsitlust ja tunneme mõne asja vastu huvi.
Mulle ei meeldi familiaarne lähenemine, aga kuna aega oli, siis otsustasin kuulata, mida mulle pakkuma hakatakse, sest see, et nad "ainult" küsimustele vastuseid tahavad, see on suitsukate.
-Küsige siis, ma kuulan ja proovin vastata.
-Nii. Kui tihti te oma kodu koristate?
-Iga päev.
-Ah et kohe iga päev? (hääletoon oli kahtlev)
-Jah! Põrandaid tõmban tolmuimejaga üle või pesen iga päev või siis üle päeva kindlalt.
-No siis on meil just teile kohe väga hea pakkumine.
-Oot oot, mis küsimustest sai? Pakkumistest ei olnud algul juttugi.
-No see ongi sissejuhatus, et me teaksime, kas on teile mõtet seda pakkuda või mitte.
-Nii. Ja mis asi see siis on, mida on mõtet just mulle pakkuda?
-See on meie uus tolmuimeja. See ei ole niisugune nagu need teised siin pakuvad. See on uus ja intelligentne ja pikka aega katsetatud.
-Missugused need teised siis on, et see pakutav siis nii erinev on? Ja kui pikka aega see uus asi siis katsetatud ka on?
-Oi, pikka pikka aega kohe. See on hoopis teistmoodi. See on intelligentne tolmuimeja.
-Intelligentne! Nalja teete või? Mis moodi saab tolmuimeja olla arukas ja õppimisvõimeline? Ükski kodumasin ei tee järeldusi ja ei tugine eelnevatele kogemustele, et järgmine kord teistmoodi käituda.
-Te ärge rääkige meie tolmuimejatest nii, kui te ei ole neid näinud!

Hääl oli kohe väga solvunud. Hetkel jäi tunne, et see naine rääkis müüdavast tolmuimejast kui oma mehest või koerast ja solvus, kui mina julgesin tema kiitlemise peale naerda.

-Me tuleksime teile koju, et te ise näeksite, kui hea meie tolmuimeja on. Ega me ei tahagi teile koristama tulla, aga me lihtsalt näitame, kuidas ta töötab. Puhastame näiteks teie diivani.

Mõtlesin, et just ma ostsin diivani, mis sellest ikka puhastada.
-Mul ei ole diivanit. (Ega ma väga valetanudki, sest alles nädal tagasi mul tõesti ei olnudki diivanit)
-No siis puhastame teie tugitooli.

Kui aus olla, siis see tugitool, mis mul kodus on, on tütre oma.
-Mul ei ole tugitooli.
-Ei ole tugitooli ja diivanit? Kus te siis magate? (seda küsimust venitati väääga üleolevalt ja pikalt)
-Põrandal.

-Noh, siis ei ole teiega midagi rääkida!
Ja telefon pandi ära.

Olin hetke jahmunud. Rääkisin tõtt ja mind ei usuta. Ja see, et ma magan põrandal, et tähenda, et ma ei suuda omale tolmuimejat osta. Just mina oleksin võinud olla potentsiaalne ohver talle, sest puhastan vähemalt üle päeva oma põrandaid ja vaipu.

Jääb loota, et see tolmuimeja, kui ta tõesti intelligentne on, oskab vähemalt paremini suhelda, kui see müüginaine.

***

Ja nüüd, kus mul seda imemasinat kodus pole, pean ma ise kõik asjad ära tegema.
Kell 22.30 kallasin murakad köögilauale ja hakkasin puhastama.
Oleks mul natukenegi arukest olnud ja taibanud selle intelligentse riistapuu osta, siis näitaksin talle ette, kuidas purke kuumutada ja murakaid puhastada ning moosiks keeta. Ise saaksin magada ja kui hommikul ärkan, siis oleksid põrandad puhtad ja moos purgis.

Ikka juhtub.

Nädalavahetusel sõitsime õega ratastega lapsepõlvemaadel. Käisin Kruusaaugus ujumas, kus olid samad kalad, mis lapsepõlveski :)) ja maja juures, kus elasin.

-Kuule, ma lähen vaatan, kas ema istutatud kreegipuud on alles.
-Käime ära.
-Tule kaasa!

Kõndisin aiamaa poole ja korraga kuulsin põõsaste tagant tulevat häält:
-Monika?
-??
-Kas see oled sina, Monika?

-Mina jah.
-Seda ma arvasin, et mu kõrvad mind ei peta. Hääle järgi tundsin su ära. Kui sind vaadata, siis välimuse järgi enam kokku ei pane, aga hääl- see on sul sama.

Arumaeisaa, olin ju vaevalt 8-ne ja tema vast 10-aastane, kui ära kolisime. Ja ta mäletas mu häält 35 aastat hiljem ja selle järgi tundis mu ära. Täiesti uskumatu lugu.

Vend ütles muidugi, et küllap ma olen talle kustumatu hingetrauma jätnud. Minu häält ei suuda ta unustada kogu oma eluaja.
Tont teab, mis tegin, sest eks ma üks tulesäde olin ja igale poole jõudsin. Ka sinna, kuhu ei tohtinud ja minu eestvedamisel ning kambakesi tegime ka seda, mis keelatud. Aga nii pika aja tagant hääle järgi ära tunda- see on rabav!

Liblikalend.

... Tahan eksida mõnikord tuttavalt teelt
tahaks kohata musta kassi
ma ei mõtle et sohu peaks uppuma teelt
aitaks sellest kui uksed läheks sassi.

Vahel on nagu tahaksin midagi muud
mitte seda mis minule antud
ma ei ütle et tahaksin päikest ja kuud
tahan kuube mis pole veel kantud.

Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt
tahan lennata, aga näe, kardan kokkupõrget...
(Kukerpillid. Tahan lennata.)

Need tütre tehtud fotod sobivad hästi selle tempoka elu illustreerimiseks.

Laupäeva õhtul, peale tööd, kruvisin lambid ja rulood maha, pühkisin põrandad, kütsin ahju ja keerasin ukse enda tagant viimast korda kinni. Just, kütsin! Hoolimata sellest, et õues oli +30C. Mine tea, kui kauaks seda sooja jagub, igaks ilmaks peab ju valmistuma.

Inimene on nagu rott, sest alati on vaja midagi alles hoida ja koguda- äkki läheb vaja. Kolimised ongi sellepärast väga head asjad. No muidugi siis, kui me raatsime seisvaid ja kasutuid asju ära visata.
Sain töökohast 4 prügikotitäit nodi. Ikka suured kotitäied. Viskasin julmalt kõik asjad, millede olemasolu ma ei teadnudki või mida nagunii kasutanud ei olnud, minema.
Dokumendid või paberid, mida ära visata ei saanud, toppisin ahju. Ja tuli otsa. Sain ahju külje ikka soojaks.
Kolimine ise oli äge! Kahju, et fotokat käepärast polnud. See oli hea vaatepilt, kui üks noormees võttis juuksuritooli pea peale, teine kapi ja kolmas viskas riidenagi üle õla. Seal nad siis kolmekesi marssisid mööda tänavat minu uue töökoha poole kogu mu maise varaga.

Hilisõhtul viisin auto garaaži. Jalutasin kodu poole ja mõttes kirusin ennast, et olin selga pannud kleidi, mis käies ennast ülespoole kruvis ning ma ühe käega kleiti allapoole pidin tirima. No aga see meeldis mulle tegumoelt ja värvid olid kohe väga head. Sobivad. Kui kodutänavasse jõudsin, nägin eemalt kahte noormeest tulevat ja võtsin kleidi küljeõmblusest kinni ja hoidsin seda kindlalt paigal. Noormehed olid võõrad, aga teretasid ja kui neist möödusin, siis kuulsin hõiget:
-Neiu!
-?
-Kuule neiu!
Pöörasin ümber ja ma ei eksinud. Hüüti mind.
-Kas laupäeva õhtul on siinkandis kuskile välja ka võimalik minna? Ja kas sa kaasa tuleksid?

No näed, mida võib üks kleit teha! Oleks mul lühikesed püksid ja T-särk seljas olnud, ei oleks keegi "neiutanud" ja mind kaasa kutsunud.

Ma ei hakanud selgitama, et olin täna 8h töötanud ja 5h oma elamist teise kohta kolinud. Naeratasin ja vastasin, et teine kord.

Koduukse ees tuli meelde, et pidin naabrimuti juurest läbi käima ja tilliõisikuid võtma. Sain väikseid kurke ja tahtsin teha värsket hapukurki.

-Mis sa sellest paarist õisikust ikka saad! Ma ise annan sulle.
Temaga ei ole mõtet vaielda. Ja see iseandmine lõppes tõelise tillivarte luuaga. Tee või tervele alevile hapukurke. Aga ära ma nad nokkisin ja tagavaraks panin ning nüüd on toas niiiiiii hea kurgilõhn.

Läbi on see tempokas nädalavahetus, homme tuleb veel elektrik ja kohe-kohe alustan uuel töökohal.

Ausõna! Vabal ajal olen ma normaalne, aga vaba aega mul kahjuks pole ...

Elu väikesed pisiasjad ...

Tehtud!

Linnalaps maal.

Kui sa end hommikul enne päikesetõusu üles ajad, siis loodad ikka, et saad midagi ilusat kaadrisse, aga seekord ei õnnestunud. Ainuke, kes silma jäi, oli jänes. Eks ma seisin vaikselt tiigi kaldal ja tema arvas, et saab omapäi tegutseda. Muutkui aga jalutas minu poole. Fotoka klõpsu ta kuulis ja alles siis pani silkama.

Koju sõites oli üllatus suur, kui nägin omapäraseid liiklejaid. Kappasid rahulikult ja ei pööranud tähelepanu, et olid valel maanteepoolel.

Ja loomulikult, siis kui mina tahtsin neist mööduda, oli neil vaja rada vahetada. Ikka nii, et üks neist oli ühel teepoolel, teine teisel teepoolel. Oli tegu, et kaasliiklejatest mööda saada. Kuhu nad suundusid, jäi arusaamatuks.
Kui hommikul päiksetõusust meeldivat pilti ei saanud, siis õhtul loojangust tegin ikka paar kaadrit.
Kokkuvõttes võib öelda, et linnalapsel :)) oli tegus nädalavahetus.
Päike, parmud ja murutraktor- need mu sõbrad kolmekesi.