Lapsepõlvemaadel. Seal eemal, üle põllu, on maja. Ikka tavaline, kolhoosiaegne ja kahekordne kivimaja, aga kui armas on seda uuesti näha. Korjasime isaga väikeselt platsilt kodu juurest kaskede alt natukese ajaga peaaegu ämbritäie seeni. Küll neid pasknääre vooris ikka hoolega. Liiklus oli suisa kahesuunaline. Ikka metsa ja tammepuude vahel. Sügisene väljanäitus. Tööriistad kasvavad umbrohtu ja seened saavad omale hea kasvulava.
Tahtsin aeda pildistada ja kui klõps käis, siis oli foto saanud täienduse. Ikka tänu täpsele reageeringule ja headele pikkadele jalgadele, millega kiirelt hüpelda.
Kui ma muudmoodi seda last "ära rikkuda" ei saa, siis fotopisiku saab ta omale külge küll. Kui minu fotokat nägi, siis ronis või kärust välja. Andsin paraadi tema kätte. Keerutas siit- sealt, vajutas näpuga nuppe. Ja nagu lapsed ikka, hakkas suhu toppima. Senikaua, kui ta objektiivi kaitseklaasi lakkus, olin veel rahulik. Kui asi hakkas aparaadi jaoks liiga märjaks minema, võtsin aparaadi tal käest ära. Tõmbas kaelarihmast fotoka oma kätte tagasi ja kui aparaadi uuesti oma valdusesse sai, siis käis keel kiirelt üle fotoka põhja ja näole ilmus õnnis naeratus. Ju oli hea maitesega. Mobiilifoto.