Tempo, tempo ...

-Kas sa sel suvel puhkad ka?
-Hull peast, mehed lasevad mu sedasi töölt lahti. Alles ju võtsin õppepuhkust. Selle tagajärgi saan veel pikka aega tunda. Tööl on nii kiire, et pole omi mõtteidki aega mõelda.
Korra olin vist kleidiga kuskile kinni jäänud ja küljeõmblus oli lahti rebenenud. Mitte küll palju, aga natuke paistis välja ikka. No ei olnud aega tööde vahelt parandada.

-Anna kleit meestele, küll need järjekorras olles ära lapivad. Saad ise niikaua töötada.
-Loomulikult. Siis on õhtul nii, et kõik muud võimalikud kohad on kokku õmmeldud, aga see küljeõmblus on ikka lahti. :)) Peaasi, et ma kleiti selga ei saaks.

Sel nädalal tuleb 66h töötundi. Rohkem ei saagi, sest laupäeva õhtu on planeeritud. Muidu uhaks vist lisatunde ja musta teha.

Näha on, et selle kuumusega väsivad nädala lõpuks ka mehed. Reedel oli mitu inimest, kes keset päeva juuksuritoolis magama jäid. Kadedaks teeb, sest ise laseks ka nurru, kui saaks.

Iga päev mõtlen, et kui koju saan, siis ajan käed laiali, kukun sirgelt voodile ja jalad (tagumised, muide) teevad veel inertsist paar korda sip-sip-sips ja ma magangi. Higine ja väsinud.

Jaaaaa, puhata ja mängida- seda on sel aastal juba päris palju ju saanud. Kaks korda Pariisis käidud, korra Toilas nädalalõppu veedetud ja muu tants-trall takkapihta. No jah- möödaminnes :)) ülikool kah lõpetatud. Nüüd tuleb töötada. Küll ma omi asju sättida oskan ja puhkust saan siis, kui see mulle sobib ja vajalik on. Ehk halastatakse ja ei lasta veel töölt lahti.

Ükski heategu ei jää karistamata.

Peale eksamit olid närvid läbi nagu politsei narkokoeral. Oleks ka enne eksamit olnud, kui oleks hingestki teadnud, mis mind ees ootab.
Raske oli, väga raske oli. Käisin koolis ju omast lõbust ja tahtest ning kõik oli tore ja päiksepaisteline, kui oli vaja õppida. Parem on, kui ei küsita, mida selgeks olen saanud :)).
Õhtul, peale eksamit, üritasin magama jääda, aga no ei jää. Kell oli juba kaks öösel ja mina vahtisin ikka lakke. Kuskil nelja paiku ärkasin, võtsin fotoka kaenlasse ja läksin õue. Pildistasin rohus roomates kastetilku, ajasin taga udu ja päikesetõusu mänge tiigil ja kuulasin linde.
Kükitasin põllul, kui kõrvalolevale puule lendas kägu! Mh, mõni näeb ränka vaeva, et kägu näha, aga mulle istub või pähe. Ise kukkus ja kaitses oma territooriumit. Lendas aga ühelt puult teisele ja näitas ennast kogu ilus. Aga nagu ikka- kui pildistama tahad hakata, siis laseb jalga. Õigemini lendas ära.
Kell hakkas juba hommikul kuus saama ja mina, värskelt ülikooli lõpueksamilt tulnu, istusin unetuna tiigi kaldal ja mõtlesin, et mis see siis ikkagi oli. Kõik see, mis minuga juhtus. Miks just jälle minuga, seda ei oska ma selgitada, aga ju see peab nii olema.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis oli see nii:
Kakskümmend aastat olen ma tahtnud ülikooli minna.
Kaks korda proovisin sisse saada. Esimesel korral ei saanud tasuta õppekohale, teisel aastal sain. Viis aastat olen oma kulu ja kirjadega, vaba aega ohverdades õppinud. Seda kõike rõõmuga, sest tegin ju seda, mida olen ammuilma tahtnud teha.
Kaks nädalat enne eksameid võtsin töölt vabaks, sest minu töökoormuse juures ei ole võimalik eksamiteks õppida. Seda enam, et ma ei tööta sellel alal, mida õpin.

Hetke, millele tagasi mõtlen, ei saa kirjeldada. Ei ole võimalik kirjeldada, mida tunned, kui maailm kukub kokku.

Kaks päeva enne lõpueksamit sain teada, et minu vastu on esitatud plagiaadikahtlus ja kui see leiab kinnitust, siis võib juhtuda, et ma ei lõpetagi seda ülikooli. Mind visatakse välja.
Kõik see, mida olen need aastad tahtnud teha ja mis oli juba nii lähedal, võis hetkega kaduda.

Eks see ole ikka nii, et kui teele tulevad raskused, seda enam me hakkame võitlema. Pea hakkas tööle nagu kellavärk.

-Kuidas see võimalik on?
-Sinu ja K... viimased tööd kattuvad üle poole ulatuses. Isegi nii sarnased, et on tehtud copy-paste-t. Me otsime seda kolmandat tööd, millelt te maha tegite ja kui see leiab kinnitust, siis võib järgneda isegi eksmat teile mõlemale.

Tegemist oli siis selle viimse tööga, digitaalse arhiivinduse probleemidega Eestis, mille ma sain E. See tähendab, et üks sammuke veel tahapoole ja mu tööd nagu ei olekski olemas. Ma olin õppejõule saatnud juba neli kirja, milles soovisin tagasisidet ja selgitust oma tööle. Mis sest, et see oli mu ainuke E, peale mida keskmine hinne oli ikka üle 4. Mis sest, et see E ei muuda mitte midagi ja seda ei tea-näe peale minu keegi teine. Aga mulle ei andnud rahu, mida ma oma töös siis nii mööda panin ja sellepärast õppejõult selgitust ootasingi.

Ja nüüd siis kuulsin, et see oligi põhjuseks, miks mulle on esitatud plagiaadisüüdistus.

-Saan tõestada, et olen süütu.
-Kuidas sa seda teed? Sellest oleks abi küll, sest me ei ole suutnud seda kolmandat tööd veel leida.

Et lõpetada ülikool, oli meil kolm võimalust.
Teha lõputöö, teha koolieksam või teha dokumendihalduri kutseeksam. Minul, kui kirjutamist mitte oskaval tudengil, soovitati teha eksam. Valisin kutseeksami. Ma tõesti ei oska kirjutada ja veel vähem saan ma hakkama lõputööga. Lihtsalt ei oska veeretada teemat seal, kus vaja.
Aga see, et minu töö alusel otsitakse kolmandat tööd, millelt ma väidetavalt maha olen teinud, on see kiitus mulle või mitte?
Ma ei tea, aga sellisel kujul ma seda saada küll ei tahtnud.

Tuli meelde, kuidas seesama K... oli meilt palunud, et kas keegi teeks tema eest töö ära, sest ta on omadega ummikusse sõitnud. Me ei saanud aidata, endalgi töid-tegemisi üle pea. Kuna mul endalgi on kirjutamisega raskusi, siis lubasin talle, et saadan oma valmis tööd talle. Saab vaadata, mis suunas teemat arendada ja mis stiiliga mul tehtud on.

Ja tema, tore inimene, tegi sellelt copy-paste ja esitas õppejõule. Meid on kursusel üle 20, töö pikkus oli minul ~8lk. No tule taevas appi!

-Ma olin nii julge tüdruk, et saatsin oma valmis töö õppejõule ja sama kirja pimekoopiaga sai ka K... koos manustega minu koolitööd. Seda selleks, et tal oleks kergem ja saaks oma tööle õige suuna võtta.
Võin teha väljalõike postkasti vaatest ja teile saata.
-Kui see nii on, siis on asi palju lihtsam. Saan homme õppetöökoordinaatorile öelda, et uurimine võib teise suuna saada.

Dokumendil on ju teabe- ja tõestusväärtus. Meie endi internetis tehtud liigutused võivad meid nii mõnigi kord aidata. Ja kõike, mida me oleme kuskile pannud, on võimalik üles leida. Oska ainult otsida ja vajalikku enda jaoks kasutada.

Uurimine ja asjade käik said teise suuna.

Tema, kellel oli kolmapäeval eksam, tõmmati peale vestlust liistule.
Õnneks tunnistas ausalt, et sai minult tööd. Tunnistas, et tegi maha.
Õnneks.
Mina ei pidanud tõestama, et ma ei ole kaamel.
Aga ma olin terve ööpäeva, kuni lõpplahenduseni, endast väljas ja ei suutnud õppida.
Teadsin, et ei ole süüdi, Teadsin, et ma ei ole K... tööd isegi näinud, veel vähem temalt või kelleltki teiselt maha teinud, aga nii ebameeldiv oli see kõik.

Ja nii ma istusingi hommikul päiksetõusul tiigi kaldal oma suurel kivil ja mõtlesin, et miks mina sain kaks päeva enne lõpukesamit niisuguse raputuse osaliseks? Miks ikka ja alati mina? "Isegi selle kivi on nad siia minu pärast pannud ..." (?Mehed ei nuta?)

Aga kivi!!! Just see, millel ma istusin ja omi mõtteid ritta seadsin.
No sellega on ju ühed konkreetsed lood ja antud lubadused!
Mul tuli meelde, et lubasin aastaid tagasi, et teen midagi, kui saan ametliku kinnituse, et olen ülikooli lõpetanud.
Jaaaaa .... No seda ei saa välja öelda, aga seesama kivi ja päikesetõus ja tiik ja loomulikult mina oleme osalised. Ja ma teen selle ära :)))))). (Klassivend lubas asjade käiku jäädvustama tulla, et saab asjale ikka ametliku kinnituse ja dokumenteeritud tunnistuse. Mida iganes, aga siia seda ei tule.)

Kui just midagi jälle tunnistada ei ole vaja. :))Ma kohe oskan oma elu keeruliseks ja põnevaks elada.

Aga seda, et ükski heategu ei jää karistamata, seda kogesin ma jälle. Ja ma tean, et see on erand.
Sest elu on lill!

PS. Oma pidulikust E-st hinnetelehel jäin ka ilma. Ära parandati ja see muutus C-ks. Ma ei hakanud enam kirjutama ja selgust tahtma, miks algse subjektiivse arvamuse korral mulle üldse E välja pandi ja tegelikult oleksin ma rahul olnud hoopis B-ga.
Iga nali on naljakas ainult ühe korra.

Elu väikesed pisiasjad ...

Siin ei ole sõnu vaja ...

Tahaks puhata ja mängida ...

Ega muud ei olegi, kui tuleb sellest elukesest ennast mõneks ajaks välja lülitada. Niikaua, kui õpin ja peale lõpueksamit, kui see ikka tehtud saab, siis ... No mis siis ikka? Joon ennast lapikuks või? Tegelikult pole paha mõte- saan odavalt hakkama. Üks 0,33l lahja siider ja olen võimeline juba laua all ennast välja magama. Kui üles ärkan ja pea parandatud saan, siis teised alles hakkavad sumisema. Odav tüdruk, mis parata :))
Aga eks ma elan oma tavapärast elu edasi ja ikka on kiire-kiire. Ei ole olemas sellist asja nagu igavus või aeg, millega midagi teha pole.

Aga siia ma mõnda aega oma nina ei pista. Vähemalt niikaua, kui lõpueksam tehtud ja fotokas hooldusest käes.
Jah, viisin kõik kõrvalised ahvatlused ära, sest see on ainuke kiusatus siin elus, millele ma vastu panna ei suuda.
Ja väikesed lapsed, ja raba, ja päikesetõus ja loojang ... minul neid kiusatusi jätkub :))

Liblikalend.

Proovi sa liblikat pildistada, kui tema seda ei taha :)) Ainult ühe kaadri saingi.
***

Eile, kui töötasin, vaatasin ühel hetkel aknast välja ja hea oli, et aknaklaas ees oli. Ma oleksin aknast välja kukkunud, kui seda ees poleks olnud.
Väljas, minu akna all, seisis pikk noormees pika punase roosiga. Mul kadus kõnevõime ära. Pea käis kolaki vastu akent, et veel täpsemalt vaadata. Hea, et prille ei kanna, need oleksid vist katki läinud.

***

-Emps, sina mine taha istuma ja proovi nii, et sa täna ei õpeta.
-No ma vähemalt proovin. Aga sa hoia tal siis ise silma peal.
-Sa ära üldse muretse. Kui ma rahulikult kõik läbi mõtlen, siis oskan ma liigelda küll.

Sõitsime tanklast välja ja suurem poiss ütles:
-Emps, ära nüüd tambi jalgadega vastu auto põrandat! Taga ju pedaale pole!
-Aga te vaadake, mida te teete!
-Mida siis? Juttu ajame.
-Kui ma nüüd teie tähelepanu tohin sellele juhtida, siis me sõidame vasakul teepoolel.
-Kuule jah. Keera paremale poole, ega sa enam Austraalias ole.

See oli küll esimene kord, kui ta meie jaoks valele teepoolele sõitis, aga mitte viimane. Veel tänagi maal keeras maja juurest suurele teele välja ja pani vasakul teepervel ajama.

Load sai poeg enne Austraaliasse minekut ja põhiline praktika toimus seal. Nüüd on vaja jälle ümber harjuda.

***

Jutt on minu pojast, kes eile nii mulle kui ka teistele ootamatult Austraaliast koju saabus. Tema teadis juba ammu, millal tuleb, aga lihtsalt välja ei rääkinud.

I Love Paris

Vaade Montparnass`i (209m) 56. korruselt

Nii!
käidud!
Ja oi kui rahul kogu ettevõtmisega.

Kui sinna veel lähen, siis puhtast lõbust, sest tegemata ei jäänud midagi, mis oli plaanitud.

-Mis teed seal, et jälle lähed?
-No teenima lähen, kas sa siis ei tea? Nelja päevaga teen sama palga, mis siis terve aastaga.
-Ära nüüd jama.
-No hea küll. Kolme päevaga tegelikult, ühe päeva jätan puhkamiseks.
-Lollaks :))
-Tean, tean, ega siis seda ole vaja nii kõvasti välja öelda.

Pesu Pariisist- ostetud! Ja ikka hulgi, kui nii võib öelda.
Ilus. Kvaliteetne. Odavam kui Eestis.

Eiffeli torn- peaaegu, et käidud. Seisime juba järjekorras, kui avastasime, et kõige kõrgem platvorm on viimaste aktiivsete pommiähvarduste tõttu suletud. Ja kui ma sain teada, et ei saa tipust alla vaadata ja kohvi juua, siis ma sinna minna ei tahtnud.
-Kas kõik, või mitte midagi. Poolikut asja ma ei taha.
Tegime plaanid käigupealt ümber ja lõpptulemus oli veel parem. Istusime Montprnassi`i viimasel korrusel, jõime kohvi ja vaatasime päikseloojangu taustal Eiffeli torni. Mida sa hing veel ihkad?!

-Kuule, mulle hakkab juba see kultuur meeldima. Eriti, kui ma tasuta pileteid saan!
Ütles poeg, kui avastas, et talle on Triumfikaare külastus tasuta.
Ostsin pileti ja läksime sissepääsu juurde. Ja oi ma siis sain!
-Kes ütles, et läheme ja läheme, see on tore ettevõtmine. Seal on nagunii lift! Midagi siin pole! Vaata ise!
Ja seal see oligi, õigemini ei olnud! Lifti ei olnud, oli ainult keerdtrepp. Ja nii kõrgeleulatuv, et mul läks ainuüksi vaatamisest süda pahaks.
Terve tee üles poeg naeris mind ja ikka osatas
-Lähme, lähme, anna nüüd oma liftile valu, mis koperdad!Aga see vaade, mis ülevalt avanes, see oli kaunis. Ja tasus ronimist ära.

Ei taha ettegi kujutada, mis võib maksta korter niisuguses majas, mille katusel on ehtne muru ja puud ning aknast vaade Triumfikaarele ja Eiffeli tornile.
Mõned majad tagapool töötab/praktiseerib tütar advokaadibüroos .

Lõunapausil naudib samuti vaadet Eiffeli tornile ja Priisi linna saginale.








Oleks ma siis näinud ühteainustki avariid selle aja jooksul! Oli küll kriimu-kräämulisi ja mõlgilisi ja kandiliseks pressitud autosid, aga mitte ühtegi kokkupõrget.
Ainuke, kes oleks auto alla jäänud, olin loomulikult ikka mina.
Astusin bussi tagant jalakäijate ülekäigurajale ja seal seisis kiirabiauto. Eks tal oli kiire kõrvaltänavasse jõudmisega. Niikui ta mind nägi, nii see sireen peale pandi. Ma ei ole tükk aega nii kõrgele karanud ja nii kiiret spurti teinud. Lidusin hetkega üle tee. Lastel oli loomulikult lõbu laialt.
Päästetav oli kõrvaltänavas purjus noormees.

Ma peaks ütlema, et peale seda sireeni ja äkkspurti olin pigem mina see, kes tohterdamist ja abi oleks vajanud.

Vaade hotelli aknast vastasmaja 9 ja 10 korrusele.

Eks selle hotelliga oli ka jama.
Hotelli arvutile oli tehtud tarkvara uuendus ja me ei olnud ainukesed, kelle andmed kaduma läksid. Loomulikult ka reserveeringul esitatud tingimused. Saime kahe voodi asemel ühe suure. Mis teha :))
Järgmisel õhtul saime pika sagimise peale uue toakaardi. Sõitsime liftiga üles ja tütar ütles:
-Pange tähele, seal on jälle mingi jama. Ta juba kartis meid ja otsis nii kaua seda kaarti ning sopras arvutis.

Ja loomulikult! Kui tuppa jõudsime, oli seal kolm voodit! Oi kuidas me naersime. Aga see mees oli kiirelt meil sabas, vabandas ette taha ja ütles, et ta eksis. Meie tuba on teises kohas.
Saime siis oma tellitud kahese toa eraldi vooditega lõpuks kätte.

Kogu see reis oli üks naeruteraapia ja pisikeste jamade/naljade kokkusattumine. Veel lennujaamaski sain ma ehmatuse osaliseks, aga õnneks lahendasin selle kiirelt enda kasuks.
Kui mu kohver kõrvale lükati, siis ma ei imestanudki.

-Madam, kas me tohime teie kohvrit vaadata?
-Loomulikult. Mis teid huvitab?
-Teil on mingid pulgad kohvris.
Need oli Šokolaadimuuseumist kaasa ostetud asjade seesolevad kinnitused. Sellega jäi ta rahule.
-Mis teil siin veel on?
-Ainult magus. (sweets)
-Kas ma tohin veel teie kohvrit vaadata?
-Aga palun! Mis teid huvitab?

Ma ei olnud eriti vaimustatud, et mu riiete vahel seal kõigi nähes soprama hakatakse. Kõik oli korralikult pakitud, aga ikkagi.
Pea töötas kui kellavärk. Tõmbasin luku lahti ja avasin kohvri sisekaanel oleva kitsa tasku.

-Palun, te võite siit alustada. Pange käsi sisse.
Noormees lükkas käe taskusse, võttis sealt midagi, tõmbas käe välja ja vaatas pihkujäävaid asju.
Oleksite te seda näoilmet näinud!
Käsi lükati kiirelt taskusse tagasi, kohvri kaas suleti ja isegi luku tõmbas kinni ja ütles

-Võite minna, madam, teiega on kõik korras.

No jah- mul olid mingist ajast sinna kondoomid jäänud. Igivanad küll, aga õigel ajal tulid meelde. Kaitsevahendid igas olukorras, ma pean ütlema :))

Kui te tahate reisikaaslasi, kellega kunagi igav ei ole, kelle peale võite loota ja kes kunagi ei virise, siis ma tean, keda soovitada.
Minu lapsed on kindel valik.
Niisugust naeruteraapiat ei ole võimalik mujalt ja kellegi teisega saada.

http://vandra.ee/

Alevi kodulehele sain ka hea pildi. Eks nad vahetavad neid jooksvalt, vastavalt ajale :)).

Head aega, Eesti! Varsti olen tagasi :))))

Kevad.

Kevad on tärkamise ja taassünni aeg. Kõik see, mis on silmaga nähtav, on ilus ja põnev.


Ootusärevust tekitab tema, kes ta kohe kohe siia maailma sündima peaks.
Homme on küll tähtaeg, aga ta tuleb siis, kui tema selleks valmis on. Ja meie ootame, põnevuse ja armastusega.

Nädalavahetus.

Saaks tööle, saaks puhkama.
Nii võiks selle nädalavahetuse kohta öelda. Tõeliselt aktiivne ja peaaegu, et minuti pealt planeeritud tegevus. Ikka selleks, et saaksin võimalikult rohkem asju tehtud, nähtud ja läbi proovitud. Lapsed olid õhtuks nii väsinud, et kukkusid jalapealt.
Tõeliselt tore ja meeldiv nädalavahetus.
Nüüd veel tiiruga Pariisi ka ja siis läheb sagimiseks.

Ikka õppida, õppida, õppida ja lõpueksam edukalt ära teha.

Inimesi on igasuguseid.

Huvitav, kas siia hakatakse maja ümber ehitama või on see avalik välikäimla?

Leidub ka niisuguseid automaattanklaid.

Allee Toila pargis.

Minu arvates on ka sinililled põhja pool teistmoodi, kui meil siin allpool :)).

Toila ...

"...Sanatoorium: see on puhkus, baar, naised, muusika. Me oleme täiesti terved inimesed ja peame seda kõike saama."

See kulub mulle ära küll. Homme siis stardime.

Olin tööl 12h ja minu käe alt käis läbi ei rohkem ega vähem kui 30 klienti. Kui poole üheksast koju jõudsin, siis oli hea meel, et hing sees.
Lõpetan veel ühe koolitöö ära ja lähen magama. Öine uni oli nagunii olematu :)).

Tulin eile öösel maalt, kus enne oli kohvi joodud.
Lipsasin naabrinaise poolt läbi ja uuesti kohvi, ning siis ma vahtisingi öösel lakke ja magama ei jäänud. Ju ma mingi aja pärast olin suigatanud, sest 2.30 kobistas keegi ukse taga. Poja tuli koju. Emale oli kaasas kümme valget tulpi!! :))))))
Ajasime juttu, tegin talle voodi ära ja nii kui pikali heitis- magas ja loomulikult norskas.
Ja mina- ikka ja jälle üleva. Tavaliselt see kohvijoomine mulle probleeme ei valmista, aga hetkel oli nii, et jood sa kohvi või mitte, magada ei saa nagunii.

Ju ma magama ikka jäin, sest virgusin äratuse helina peale.
Ja täna siis see hullumeelne tööpäev.

Kevad .......

Kevad on ikka üks ütlemata ilus aeg.
Kohe kahju on järgmise kuu keskel oma fotokat Tartusse nokitsemisse viia, aga ega ma muidu temast loobuda raatsiks.
Kui kiusatusest võitu ei saa, on juba parem fotokas vabatahtlikult käest ära anda. Saab kaks asja ühe hoobiga. Fotokas korda ja mina rahulikult õppida.

Ja kes teab, millal ma siiagi järgmine kord jõuan.

-Kas sa ikka tead, et homme on Viljandis praktikapäev?
-Ole sa tänatud, hea inimene! Oled küll juba teine, kes mulle helistab. Aga teades, et olen juba üks ütlemata kena vanainimene :)) ja eelmisel korral koolipäeva ära unustasin, siis ükski meeldetuletus ei tee paha. Norijaid ikka jagub veel :)).
-Millal sa sinna loengusse uuesti minema pidid?
-Järgmisel teisipäeval. Tahad jälle meelde tuletada?
- :)) Jõuad ikka kõike?
-Pole midagi teha. Nagu polkovniku lesk ütles, ma lasen ringi nagu raisus tüdruk.
Kolmapäeval olen praktikal,
neljapäeval tööl ja
nädalavahetuseks pandi mulle Toilasse SPA-sse koht kinni.
Esmaspäeval tööl,
teisipäeval ärajäänud loengusse ja
kolmapäeval väljalend Pariisi.
Ütlesin juba tuttavale, et mais pean loobuma igasugusest seltsielust ja lõpueksamiks õppima hakkama.
Unustagu ta ära kõik ühisüritused ja kevade otsimised.
Suvel jälle aega.


Huvitav, et see eelmine foto, kärnkonnast, Facebookis nii palju poolehoidu kogus.
Mulle kärnkonnad meeldivad, aga et ka teistele...
Tavaliselt on olen näinud vastupidist reaktsiooni.

Kevad .......

No nüüd siis on need loomakesed ka olemas, keda ma nii oodanud olen. Tulin öösel koju ja saingi esimese konna kaadrisse. Pärast viisin ta teisele poole teed.

Pilt on ekstra tütre jaoks. Kui temaga kevadel kuskile välja minna, siis on meil "Operatsioon KONN", sest kõik konnakesed tuleb tee pealt pääsata.

Oi elukest :)).

Käisime isaga Soomaal.
Siis tuligi meelde üks jutuajamine, ühe teise isaga tema tütrest. Maailm on ikka imelik ja omapärane:))

(Fotod Soomaa üleujutusest panin Facebook-i.)

-Mida sa naerad kogu aeg?

-???

-Kohe näha, et sa abielus ei ole.
-???
-No sul ei saa meest olla, muidu sa ei oleks nii õnnelik!
-Õige küll, et olen vaba tüdruk, aga kas see paistab siis kohe välja või?

Küsisin seda väikest kasvu ja võimukana tunduvalt mehelt.

-Loomuliult. Abielus naine ei oleks nii vaba ja õnnelik!
-Kas tohib küsida, kellena te töötasite?
-Sa ei tea, kes ma olin?
-Loomulikult mitte!
-Olin pikka aega kolhoosi esimees ja sina ei teagi seda.
-Miks ma peaksin seda teadma?

Tükk aega oli vaikset nohisemist.

-Mul on ka tütar, aga me ei suhtle enam!
-Miks ometigi?
-Kas sa kujutad ette, ta läks mehele!
-Mis sellest siis on?
-Kui sa veel teaksid, missugusele mehele! See kaalub üle 100 kg kindlasti!
-Ma ei saa ikka veel aru, mis sellest siis on? Kui vana teie tütar on?
-Neljakümnene!
-Nagu minagi. Miks ma ei tohiks siis mehele minna?
-Kuidas sa aru ei saa??? Kooselus tehakse ju igasuguseid asju!
-Loomulikult! Mis selles siis imelikku on, et teie 40-aastane tütar ükskord ometigi mehele läks?
-Tal on nii suur mees! See sõkub ta ju ära! Ma ei taha sellele mõeldagi!
-No kuulge! Kuidas siis teie oma tütre saite? Need asjad niimoodi käivadki.
-Aga ta ei küsinud minu käest, kui ta mehele läks!
-Mida ta pidi küsima ja miks ta pidi midagi küsima?
-Mina pean teadma, mida ta teeb.
-Ega ikka ei pea teadma küll.

-Ta on minu tütar! Ta on minu tehtud ja ta on minu oma!!!!!!!! Mina pean teadma, mida ta teeb!

Ma ei ole tükk aega niimoodi naernud. See mees mõtles kõike päris tõsiselt ja oli minu peale vihane, kui ma südamest naersin.

-Ma ju ütlesin, et sa oled vaba naine. Muidu sa minu üle niimoodi ei naeraks.
-Kas teil on naine?
-Surnud.
-Miks ma ei imesta? Kui mina oleksin sinu naine olnud, siis oleksin ammuilma su juurest jalga lasknud. Nii, nagu seda tegi sinu tütar!

-Ma olen seda kogu aeg öelnud, et need vabad naised ei kõlba kuskile. Rõõmsad ja õnnelikud. Ei tea, mille üle sa rõõmustad, kui sul meest ei ole?

-Ma olen õnnelik, sellepärast olengi rõõmus. Elan oma elu ja täpselt nii, nagu ma seda plaaninud olen.
Sul soovitan oma tütrega ära leppida ja ka õnnelik olla.

See papike käis veel pikka aega juuksuris, alati oli meil jutuainet vestlusteks ja iga korraga sulas temast mingi tükike üles. Aga omapärasused ja veidrused jäid ikkagi alles. Ning mina, kui vaba ja rõõmus naine, võisin alati tema jutu peale naerda.

Kõige toredam oli see päev, kui ta tuli ja ütles, et kutsus tütre mehega külla ja nad on ära leppinud.

Ma ei hakanud küsima, kas see oli tingituna meie vestlustest või mitte.

Lapsesuu.

(10. aprill 2011/ maal pildistatud)

Jutt kuuldud tuttava tuttavalt, nagu need asjad ikka käivad. Aga teemaarendus oli nii hea, et seda ei saa rääkimata/salvestamata jätta.

Juhtus see kuskil külas olles, kus lauas olid nii eelkooliealised lapsed kui ka täiskasvanud.
Üks lastest, kes kasvab usklikus peres, lõpetas söömise, pani käed lauale ja ütles:
-Aamen.
Teised lapsed vaatasid seda pealt ja loomulikult jätsid meelde selle neile uudse tegevuse.
Järgmine laps, kes söömise lõpetas, pani käed lauale ja ütles:
-Haamer.
No ju ta ei kuulnud hästi, mida eelmine laps öelnud oli, aga kõla oli ju sama.

Natukese aja pärast lõpetas söömise kolmas laps, pani käed lauale ja ütles pühalikult:
-Akutrell.

Miks ka mitte? ...

Katsetasin väikevenna uut fotokat, Nikon D90.

Vajab harjutamist, kuigi minu aparaadiga päris sarnane.

(03.aprill 2011/ maal pildistatud)

Tegelikult ei ole ju vahet, millal midagi teha. Peaasi, et tegemised tehtud ja teisi ei sega. Olgu see siis päeval või öösel. Alles mõni aeg tagasi oli mul niisugune vestlus:

-Õhtust! Ööd tegelikult! Mis teed?

-Koristan.

-Öösel?

-Miks ka mitte? Mis vahet seal on?

-Ega ei ole küll.

Kas kohvi pakud?

-Öösel?

-Miks ka mitte? Mis vahet seal on?

-Ega ei ole küll. :))

Kust tuled? Kus sa oled?

-Läbisõidul olen, hetkel maandusin sinu maja ees.
...

I Love Paris

(Kätlini fotod)

-Kas sa ei seisa nüüd enam üldse kodus? Alles tulid sealt, juba lähed tagasi? Üksi lähed või?
-Ikka kaksi läheme.
Kuniks elu! Kuniks lööki!
Mis sa siis arvad, kus kohast see põhiline raha elamiseks tuleb? Ikka sealt, Punaste Laternate tänavalt. Siis pärast aega aasta osta siin maksuametile näidata, et ausalt töötan :))
-Ega jah, mis sa ikka siin passid.
-Ja kui aus olla, siis Eiffeli tornis jäi mul ju käimata. Juba sellepärast pean tagasi minema. Kuigi see ei ole mingi eluunistus ja pealegi ma kardan natuke kõrgust, aga selle torni võimalikus kõrgemas kohas tahan ära käia.
Ning täditütre soovitusel lubasin, et ostan endale pesu, kus on sellesama torni pilt peal. Üksikasjad jätan täpsustamata, lase ise fantaasial möllata :).
Nii palju asju jäi tegemata ja kohapeal olles tulevad nagunii uued ideed.

-Miks ma selles ei kahtle ja miks ma sinust seda usun?
Käi ära ja räägi pärast, mis sinuga jälle juhtus.
-Saab tehtud! :)))

Minu nõrkus- väikesed lapsed, eriti väiksed tüdrukud!
Jälle es-spetsiaalselt mulle tehtud foto.

No seal on kevad täies hoos ja see kastan pildilt on tõenäoliselt kuu lõpuks ära õitsenud. Kui me sinna jõuame, siis vist võin päris kleidiga ringi liikuda! Juba praegu pidi päeval peaaegu +20C olema.