Nädalavahetus Priisis ja kõike muud pealekauba ...

Mul on vahel tunne, et emotsionaalne pagas on pilgeni täis. Viie päeva kohta on ikka väga palju juhtunud. Veel natuke ja hakkab üle ääre ajama. Pariisiskäik, tänaõhtune teatrikülastus ja lisaks telefonikõne. Kõik hetked raputavad omamoodi. Aga võtame siis järjest. Igast asjast natuke.

Teater, see oli tõesti super. Jan Uuspõld Isa rollis. Seda peab ise nägema ja kogema. Hea ja eluline tükk. Poja klassivend soovitas mulle, et kui ma selle ära vaatan, siis enam ma lapsi ei taha. Õnneks on minu omad juba suured ja peale seda, kui ma reisilt tulin, tundsin, et just see aeg, mis mul hetkel on, on ainult minu aeg. Ja sellesse mahuvad küll hiljem lapselapsed, aga praegu teen seda, mida hing ihkab.

Täna helistas tuttav, kellega mitmed aastad järjest oleme 7.märtsi õhtul väljas söömas käinud. Kuna ma peaaegu aasta otsa temast midagi ei teadnud, siis seda üllatavam oli tänane telefonikõne ja kutse õhtusöögile. (Ehtne prantsuse croissant. Imehea, niisugust siin ei saa.)

Kui te nüüd arvate, et mina olin see, kes Pariisis Eiffeli tornile pommiähvarduse tegi, siis kahjuks ma seda ei teinud. Kuigi olgem ausad- tuttavad seda ei usu. Kui midagi niisugust sünnib ja mina olen lähedal, siis pole süüdlast vaja kaugelt otsida.
Just sellel õhtul tulin ma Louvre (Musée du Louvre) muuseumist ja sellest, mis minul järgnes seoses Eiffeli torniga, kirjutan varsti. Täna on kell juba väga palju ja tahaks magama minna.