Maal tädi juures

Loovutasin siis fotoka pojale ja lasin tal teha niisuguseid pilte, mida ise tahtis. Loomaarmastaja, nagu ta on, siis jälitas tädi kasse. Loomad oskasid poseerida ja fotograaf oli ka hea silmaga:)).

Lõppu lisan paar pilti liblikatest, minu tehtud .

Vaatemäng

Vaatemäng ja silmailu toimus selle tiigi peal ja kaldal.

Kalad on meil nii välja "treenitud", et kui keegi natukenegi tiigile läheneb, siis läheb allveeralli lahti. Ju nad sammudest lähenejat teavad-tunnevad ja kohe saia ka ootavad.



Peale selle on tiigil veel part kahe pojaga. Emapart on julge ja tuleb saia mõne meetri kaugusele ootama. Aga seda kuivalt süües hakkab ta paari tüki järel lukusma.



Kui ta läheb tiiki, et vett peale rüübata, siis lõpeb asi põlisasukate võiduga. Kalu on lihtsalt nii palju, et kui nad pardi kõhu alt läbi ujuvad, siis on viimasel targem lendu tõusta.

Kõik, kõik on uus septembrikuus ...

Kui vihma kallama hakkas, jäin kuuri/garaaži vihmalõksu. Mis siis ikka, kuna fotokas oli kaasas, proovisin sealt mõned pildid saada.














Kuna oli ka teisi, kes vihmalõksu jäid, siis kükitasime seal päris mitmekesi:)).



Õhtune päikeseloojang ei andnud mingit aimu päeval toimunud vihmavalingust ja meeletust tuulest.