Kolm apelsini? Tänan- piisab ühest ...

Sel aastavahetusel otsustasime töökaaslasega teha midagi täiesti teistmoodi ja omamoodi. Tema ei olnud kunagi käinud Viljandis kultuuriaidas ja kui leidsin, et seal on aastavahetuse pidu Apelsiniga, siis oli asi otsustatud- lähemegi sinna. Muidu on ikka nii, et vaatad kodus telekat, siis rakette, siis jälle natuke telekat ja kobid magama.

Saatsin kultuuriaita kirja, et soovime kahte piletit. Kogu kupatuseks pakuti udupeent õhtusööki, öö Apelsiniga, õnnevalamine, vahuveini, igasugu üritusi ja ettevõtmisi, siis ööbimine Grand Hotellis, toas ootamas vahuvein, puuviljavaagen, pärast hommikusaun, -söök ja hiline väljapühkimine. Kui juba, siis kõik ühes tükis ja kogu raha eest.

Sain vastu kirja, et piletid on broneeritud ja kas me tahame hotellituppa ühte suurt voodit või kahte väikest. No jah, naeratus tikkus suule, aga ega tema siis tea, kes me niisugused oleme. Kui kaks naist tulevad koos aastavahetust tähistama, siis on ikka suurt voodit vaja ja mullivanni peale selle:))

Nii kahju kui see ka oli, just üks päev enne aasta lõppu selgus, et töökaaslane ei saagi kaasa tulla. Andis võimaluse, et kui keegi tahab tema eest minuga tulla/minna, siis võtku ma kaasa keda iganes tahan. Aga mis teha- niisuguseid üksikuid kaksikuid, nagu meie oleme, teisi ei ole. Kõigil oli mingi plaan juba olemas ja kaasa ei saanud ma kedagi.

Läksin üksinda. Kõigepealt hotelli. Seljakott fotokaga selga, riided ja jalanõud kotiga üle õla ja mantel muude riietega üle käe. Kuna käimine olevat ikka väga-väga kasulik, siis jalgsi kolmandale korrusele. Seal siis selgus, et mingeid pileteid broneeritud pole ja nemad ei tea sellest asjast üldse midagi. Lõpuks siis nokkisin välja- see oli vale hotell. Mida tonti ma sinna üldse tikkusin, nimi ju täitsa teine, ei ole sarnanegi? Alla tulin juba liftiga, mis sest et käimine kasulik on. Proovisin kiirelt teha, sest teadsin, et vend on kohe linna jõudmas ja kui tema seda näeb, siis ... Ja loomulikult, kui sain asjad autosse, sõitis vennas minu kõrvale. Oi seda naeru ja nöökamist, et maakas tuli linna ja tahtis kohe kõige paremasse hotelli saada.

Järgmine hotell oli õige. Sain oma kaardi ja läksin lifti. Küll käia veel jõuab, mõtlesin. Lift läks kinni ja kõik. Togi nuppe kui palju tahad, tema ei liigu. Hüppa või karju- ikka paigal. Siis jagasin ära- see kaart, mille kotti kõige põhja lükkasin, see tuleb sinna avasse panna. Oeh, see korras, korrus ka õige, kaart näpus, otsisin tuba. Kaart sai ukseavasse pistetud ja .. uks lahti ei tule. Proovi nii või naa, higi jookseb, aeg läheb, aga uks ei avane. Nutt tuleb juba peale, aga miski ei aita. Alla minna nagu ka ei taha, kogu killavoor kukil. No peab ju lahti tulema- raputasin ja tirisin jõuga ning lahti ta saingi.

Toas klobisin ennast üles ja enne hotellist lahkumist küsisin selle vahuveini ja puuviljavaagna kohta, et millal need tuppa viiakse? Selgus, et mind oli ära unustatud ja lubati asi korda ajada.

Kultuuriaidas, udupeenel õhtusöögil, oli meil 8-ne laudkond. Kuna üks oli puudu, minu kaaslane, siis teised pakkusid välja, et ootame ikka tema ka ära ja ärme enne sööma hakkame. Ja see kaastunne mulle oli ikka väga siiras, kui selgus, et olen täna üksi ja minu kaaslane ei saagi tulla. Targu jätsin ütlemata, et tulemata jäi naisterahvas.

Üritus oli vingelt korraldatud, õnnevalmaine, ansambel, laul ja tants hommikuni.

Neljast läksin hotelli ja otsustasin magada. Tuppa oli siis toodud see paljutõotav puuviljavaagen: üks õun, üks pirn, üks mandariin, viis punast- ja viis rohelist viinamarja. No mida moodi me neid oleksime kahekesi jaganud? Ikka vennalikult, mismoodi siis veel? :)) Vahuvein oli vähemalt suur pudel, mitte minivariant.

Hommikuks panin kella üheksaks tirisema ja ajasin ennast sauna. Mõtlesin, et küll saunas uni ära läheb ja läkski ...

Koorisin ennast paljaks ja jalutasin sauna. Keskel suur mullivann :)), ümberringi duššid ja siis leiliruumid. Ja kui sealt leiliruumist siis üks käterätikuga meesterahvas välja jalutas- apppppi! See oli hommikune ühissaun ja mina- no alasti ikka. Täies ilus. Küll hakkas kiire selle ärajooksmisega. No jah, mehed võivad küll mõelda, et sattusid paradiisi, aga striptiis mul 1.jaanuari hommikul veel puudus. Ja uni- see oli tõesti läinud. Pole tükk aega nii kraps olnud.

Kui aasta lõpp oli kuuvarjutusega ja nii seiklusterohke, aasta alusest ma ei räägigi, siis on teada- kogu uus aasta tuleb nagu APELSIN!!! Ja see on tore.

Filosoofia II

Hommik nagu hommik ikka enne eksamit, no jah- enne filosoofia eksamit. Kes lappas palavikuliselt materjale, kes vaatas taeva poole ja ainult pobises, kes vaakus kraanikausi kohal, kellel oli kõht lahti. Mitte midagi uut- tavaline paanika enne Ürgmehega kohtumist: lubadused kõigevägevamale pääsemise korral, ähvardused läbikukkumise puhul, hüsteeriline naer ... Š hõljus ringi ja nähvas mulle: "No mis sul viga, loodad jälle nii lihtsalt läbi saada, et loed luuletust ja asi korras? " Ja see kahjurõõmus naer sinna otsa. Prrrrr ...
Ja meie A, tema kuulutas kõva häälega, et kui ta saab eksami "A", siis küsib õppejõule otsa vaadates, et mis naudingut ta ometigi sellest meie "kottimisest" saab, kas ta on väga haige ja kas see teeb ta siis õnnelikuks, kui kellelegi saab käkki keerata. Ja pealegi, ta vihkab filosoofiat! Oi ta oli väge täis! :))

Kuna meid oli sel aastal kokku täpselt 15, viis meie rühmast, kümme teisest grupist, siis sisse saime kõik koos. Ja nagu ikka- igaüks sai valida kaardi, mille alusel määrati küsimused. Kui said jokker kaardi, siis oli võimalus ise küsimus valida. Artiklite tutvustuse määras õppejõud.

Kes kukkus kirjutama, kes higi pühkima, keegi tegi hingamisharjutusi... Nagu ikka enne filosoofia eksamit tehakse, aga A vaatas tühja pilguga paberit ...

Minu ees istus teisest grupist Š, kes ilmselgelt materjale näinud ei olnud. Tema üks punkt oli 1. ülesanne, see, mille mina valisin jokker kaarti saades. See ju kõige lihtsam tavaliselt. Varsti ajas ta oma käe püsti ja palus välja minna. "Näete, ma ei võta mitte midagi kaasa, lihtsalt on vaja välja minna." Kui tudeng juhib tähelepanu, et ta ei võta midagi kaasa, siis on see kindel märk sellest, et vähemalt midagi tal ikka kaasas on, olgu see välja minnes või sisse tulles. No ja sisenedes oli tal käes telefon- selge märk sellest, et käis googeldamas.

Meie grupist läks vastama H, meie kuldaju. No ja loomulikult sai ta "A".
Siis võttis õppejõud järgmise vastaja teisest grupist. Alustati nagu ikka- artiklitega. Esimene- no mitte midagi ei tulnud sealt. Teine artikkel- jälle mitte midagi. "Palun, palun- küsige minu käest veel midagi, ma olen õppinud." Selgitus kolmanda artikli kohta- jälle null. "Palun, palun- küsige veel..." No ja kui neljas küsimus ka vastuseta jäi, polnud midagi teha, ega õppejõud lõpmatuseni ka järgi anda saa. Ja oi kui sõjakalt lahkuti ja kuidas see klassi uks siis kinni virutati!!! Mulle tuli kohe silmade ette "Kevade" film selle koha pealt, kuidas köster Tootsi kraedpidi klassist välja tiris ja ukse paukudes krohvitükk seinalt alla kukkus.

Siis käis Š veelkord väljas, no mitte midagi kaasa ei võtnud ja mitte midagi kaasa ei toonud :))
Õppejõud tahtis mind vastama kutsuda, aga enne veel oli üks seik.
Š-i klassi tulles hakkas peale see, mida ma ei osanud unenäoski näha ja ette aimata.

"Teate, teie hindamisstiil on ikka täitsa vale!" kuulutas Š. "Te ei pane üldse E-sid ja üleüldse hindate liiga rangelt!"

Appike, enne minu vastama minemist hakata Ürgmehega sedasi praalima! Vähe sellest, et tal endal on aine vastamata, aga mina pean kohe ette minema. Torkisin talle selja tagant pliiatsiga ribidesse, aga see oli nii hoos, et muutki jätkas.
-Õppejõud on ikka liiga range ja peale lõunat kukuvad kõik nagunii läbi ja hindab nii kuidas talle endale meeldib-. Ma mõtlesin, et kas tal on nii kõva rasvapolster ümber või mis, aga hoolimata minu pliiatsiga ribidesse torkimisest ta ei lõpetanud. Murra või harilik pliiats ära. No on hull, sõnu ei ole!!!
"Ma võin öelda, et Viljandis panin ma välja õige mitu E-d, sinu sõbrannat proovisin siin vägagi aidata ja lõpetuseks see, et praegu on ennelõunane aeg ja kui te kiiremini teete, siis peale lõunat ei jää siia keegi. Seega, kõigil on võimalus läbi saada. Ja kes nüüd vastama pidi tulema?" ning pilk suunati minule.

Mis mul teha jäi- kobisin ette, silme ees virvendamas, pulss kõrvus tagumas ja tunne, et keegi võib ikka nii loll olla, mind ei aidanud. Eksami ajal hakata õppejõu hindamisstiili arvustama ... !
"Tule taevas appi!" (A.A)

Andsin oma ettevalmistuslehed õppejõule ja hakkasin artiklite kokkuvõtteid selgitama. See oli vähemalt materjal, mida teadsin ja mis mõtted õigele rajale viis. Siis tuli küsimus punktide kohta. Loomulikult oli mul peale neid ekstreemsusi peas tühi auk. Ausõna, kui hoolega vaadata, siis oleks pea vist läbigi paistnud. Aga säilitasin oma kindla meele, vaatasin Ürgmehele silma ja kukkusin seletama, kuidas filosoofias on minu-sinu suhe läbi sinu-minu, läbi meie tunnetuste ja arusaamiste. Kuigi vastus oli hoopis midagi muud, kui küsiti, aga äärmiselt selgelt ja kindlameelselt esitatud, siis rohkem mind ei kiusatud. Sain A kätte. Ja alles siis, kui see oli kirja pandud, palusin luba lugeda oma luuletust. Nagu eelmisel korralgi, oli seegi kord luuletus teemakohane.
Midagi trammiga kooli sõitmisest,
eesoleva koolitöö kartusest ja
trammist maha minemisest,
sest süda oli paha ja
oli vaja oksendada.
Tagant pingist tõstis A oma suured silmad paberi kohalt ja vaatas mulle otsa. Tema see oligi, kes enne eksamit kurtis, et süda on paha. Ja nüüd mina oma luuletusega.
Aga ma ei saanud ju teise grupi Š-le jätta näitamata, et hinde saab ikka enne luuletust, mitte pärast. Ja pealegi, ma järgisin traditsiooni ja ka tema kaardi peal on luuletus. Lasku aga käiku.

H haaras mul käest kinni ja tiris klassist välja- aitab küll. Ukse taga küsis kohe, et mis asja ma seal klassis ajasin, kust ma selle osa üldse võtsin, mida vastasin. Aga see oli ühest filosoofilisest raamatust, mida ma omal algatusel lugenud olin ja see mu seekord päästiski.

Mul oli hea meel, et see etapp minu jaoks läbi oli, aga samas- ma jäin väga heast etendusest ilma.
Š läks vastama oma esimest ülesannet. Küsitud oli ka historitsismi. Mis see on? Kuna ta seda mitte õppinud ei olnud ja mobiiliga netis Wikipeedias käis, siis vastus tuli ka sealt. Aga tal vaesekesel ei vedanud kohe mitte. Wikipeedias on historitsism-i kohta ainult üks lause ja seegi mainib, et tegemist on ehituskunsti suunaga, mis matkib ajaloolisi stiile ja tekkis romantismi mõjul. Ja filosoofilist seletust soovitab vaadata teiselt lingilt, aga see on alles tegemisel. Seega- tegelikult mitte midagi selle mõiste kohta. Ja kuna julge hundi rind on haavleid täis, siis Š asuski rünnakule. Ladus oma teadmised arhitektuuri koha pealt välja ja kui õppejõu silmad läksid üllatusest suureks, siis kuulutas, et tema teadmised põhinevad eestikeelsel Wikipeedial ja on õiged. Arhitektuuri seost filosoofiaga ta selgitada ei suutnud, samas jäid vajaka ka muud küsimused. Kuigi oli ennelõunane aeg, õppejõud alles välja vihastamata, aga ikkagi kukkus ta eksamil läbi. Kolinaga kohe.

Istusime kohvikus ja tegime kokkuvõtteid- pinged olid maas ja jutt voolas. Kui A-lt küsisime, et peale hinnet "A" lubas ta ju oma arvamuse filosoofia ja hindamise koha pealt välja öelda, siis A kuulutas, et talle hakkas mõni filosoof meeldima. Mitte filosoofia, vaid filosoof ikka. Vot siis :))

Kokkuvõte oli siis nii, et meie viiene grupp tegime arvatavasti ajalugu: neli A-d, üks D.
Teisest grupist kümnest kukkus (vist) neli läbi, üks A ja siis muud hinded.

Ja mis te arvate, kes selles süüdi oli, et nemad läbi kukkusid? Ikka meie grupp- mis me hiilgame nii palju. Kontrast olevat kohe silmaga näha ja sellest siis see hindamine nende kahjuks ka.

Nii lihtne see oligi!

Looduse vastu ikka ei saa- nii ilus.

Päike, lumi, härmatis ...

Kui päike peale lõunat paistma hakkas, siis unustasin ma kõik oma plaanid ja koolitööd ning panin ajama. Kauaks seda härmatist ikka jagub, juba teeb tuult ja paljud puud on paljaks pudenenud.






Paistab, et minusuguseid rabas hulkujaid on aeg-ajalt veel, aga täna ei olnud seal mitte keegi käinud. Ja ometigi oli ilm super!

Jänes põues.

Hommikul kooli sõites nägin eemal ühe maja juures lumevalli tagant kõrvu. Arvasin, et koer ja igaks juhuks võtsin hoo maha.

Ja kui see "koer " liikuma hakkas, oi appike, siis oli see kraavi põhjas seisev põder. Lumevall oli kõrge ja eemalt paistsid ainult tema kõrvad. Hea seegi. Põder jalutas minu eest üle tee, mina suurte silmadega teda jälgimas. Ma ei ole põtra enne nii lähedalt ja rahulikult liikumas näinud. Ikka tormavad elu eest autode eest läbi ja kaovad metsa. Aga see loom jäi teiselpool teed natuke peale kraavi seisma ja vaatas mind. Minul käed värisemas tirisin fotokat kotist välja. Ise kirusin, et ma ükskord ometigi endale selgeks ei tee seda, et sõitma hakates peab fotoaparaat kotist väljas olema. Üks käsi aparaati välja tirimas, teine akent alla ajamas ja saingi põdra kaadrisse.
Käed värisesid, süda tagus ja ükski pilt ei tulnud välja. Nagu väike laps- erutus nii suur :)) .
Pealegi oli pea täitsa tühi- ükski ava ega säri meelde ei tulnud.
Tulin autost välja ja läksin põdra poole. Ja tema- jalutas mulle vastu! Mida sa hing veel tahad?
Aga selget pead ja kindlat meelt palun, vähemalt järgmiseks korraks.
Vähemalt niipalju jagasin, et panin automaatvõtte peale ja tegin siis paar klõpsu. (varahommikul välguga põtra pildistamas- kui ise nalja ei tee, kes siis veel? ...) Nüüd tirisin Ps-s heledamaks ja nii ta siis mälestuseks jääbki.

Eks järgmine kord olen vapram, oh ...

* * *

Käisin täna suuski ostmas ja ega siis fotoaparaat maha jää. Täna on üpris udune päev, aga see ongi praktiseerimiseks kõige parem.
Homme ja ülehomme on koolipäevad ja pean aega varuma, et õigeks ajaks ikka kohale jõuaksin :)) Aeg kulub märkamatult, kui mõnda lumist hetke tahad kinni püüda.

Elagu talv ! ! !

Täna oli mul kahju, et ei olnud eilset ilusat ilma. Vali ainult mõni lumine puu sinise taeva taustal ja ilus foto ongi valmis.

Aga just see ongi väljakutse- saada halli ja pilves ilmaga foto, mis näeb välja sama hea, kui ilusa ilmaga tehtu. Proovisin siis järgi.



























Lauake mattub üha enam lume alla :))

ikka lund ja ikka juurde ....

Ausõna- minu autol on katusel antenn ka. See lumi sadas maha ühe ööga. Auto peal on seda nii 10-15cm.
Ja lund tuleb muutkui juurde ja juurde. Kohe kahju on autot garaaži viia.

Lumine, lumisem, kõige lumisem ...

Tuleb ikka ise töölt vaba päev võtta ja ringi hulkuda. Muidu on nii, et töötan ja töötan, õhtul õpin ja nagunii on pime ning meelepärasega tegelda ei jõuagi.

Uut, ikka uut ja natuke vanast ka kaasa :))

Ilusat uut aastat kõigile!!!

No latv jäi puudu, aga mis siis! Tegin selle tütre jaoks, kes on Šveitsis ja niisugust lund ja härmatist seal ei näe.

Tulekera telefonitraadil.

Ei ühtegi pilve ega ühtegi jalajälge- täielik vaikus ja rahu.