Olla mina ise, olla õnnelik ...

Pühapäeval käisin mööda lumiseid välju ~20km. Mind ei seganud ei tugev tuisk ega külmakraadid. Pigem nautisin päikesepaistet, üksiolekut ja tunnet, mis oli pärit lapsepõlvest nendelt samadelt väljadelt. Tunnet, et võid minna ükskõik missuguses suunas ja tunnet, et võid tugeva tuulega lendu tõusta. Mitte ühtegi inimhinge ei ole läheduses, sest keegi teine niisuguse ilmaga vabatahtlikult välja tulla ei taha.
Lõuna paiku läksin sõbra poolt läbi, jõime tassi kohvi ja "sättisime jälle maailma asju korda" :)). Vestlus temaga on mind terve selle nädala kummitanud.
Isegi ei tea, miks see nii on, aga proovin selle siis kirja panna.

-Kuule, kas sa oled kunagi helistanud mõne kuulutuse peale, kus naine otsib meest?
-No, kui nüüd aus olla, siis kindlasti mitte, sest mina peaksin ikkagi niisugust varianti vaatama, et mees otsib naist! :))
-Ah ja, loomulikult. Aga oled siis?
-Eiiiiii! Pole mõttessegi tulnud. Hull oled või?
-Ma ei tea isegi. Võib olla natukene olengi. Tahaks näha, et missugused naised seal siis on?
-Appike, mis sul arus on? Kevad põues või? Milleks sul seda vaja on?
-Ei tea isegi, aga tahaks selle tüki ära teha.
-No nii. Oletame, et saadki selle helistamisega hakkama, aga mille jaoks sul seda vaja on?
-No seda tahakski teada, et miks nad seal niiviisi kuulutavad!
-Sa ka nii vanaks elanud ja ei tea, mida nad tahavad. Tahad, et ütlen?
-Selle pärast või??? Ei, seda ma küll ei taha! Ma ei saagi, süda haige, ainult 25% töötab veel. Aga mõni kirjutab küll, et tahab teatris või väljas käia.
-Tahad teatrisse? Kohe võtan meile piletid ja läheme! Peaasi, et sul see tuhin üle läheb.
-Ei, ei, ole nüüd, ma ei viitsi!
-Hakkab peale. Vot siis helistagi ja ütle, et teatrisse ei viitsi minna, muud ka ei saa, sest süda haige :)) aga tahad lihtsalt näha!
-Ma ei tea isegi, mida tahan.
-Oi nalja! Ma lihtsalt ei jõua sind enam naerda.
Mõtle ise, kui satud sellise peale, et enam lahti ei saa, mis teed siis? Ei jõua eest ära ka joosta- süda haige ju!
Või kui näed niisugust, kes jalust nõrgaks võtab? Jälle jama selle südamega. :))))
-Aga ikkagi, ma tahaks mõne niisuguse lolluse ära teha.

-Ega sa vist enne rahu ei saa, aga ma soovin, et sa seda ei teeks. Sa võid haledalt haiget saada.
Kui sa tõesti kedagi tahad, siis otsi pigem niisugune, keda tead ja tunned. Pimetutvus näkkab väga harva. Inimesed tutvumiskuulutustes ei ole need, kes nad väidavad ennast olevat.

-Kus sa seda tead?
-Mis sa arvad, et ma niisama 10kg kaalust alla olen võtnud? Ma sain ka nägijaks! :))
-Oled peenem jah, aga ma ei teadnud, et see sellepärast on.
-See ei olnud küll pimetutvus, aga nagu ma ütlesin, inimesed ei ole tihti need, kes nad väidavad ennast olevat. Sind lihtsalt kasutatakse ära. Aga pole hullu, ju oli, mida alla võtta ja olengi kevadeks hea vormis.

-Ma ei teagi nüüd, mida teha.
-Kahetse seda, mis tegemata, mitte seda, mis tehtud.
Kui on abi vaja, siis olen alati valmis sinu naist mängima, et mõnest pöörasest lahti saaksid. Ja kui oma katkist südant puistata tahad, siis tead, ma olen olemas.


Hulkusin veel tükk aega mööda lumiseid koduväljasid ja mõlgutasin omi mõtteid. Hea oli, sest tuul viis kõik mittevajaliku minema ja olemine oli õhtuks nii kerge. Mine tea, kui sõber oma hullud tükid, ajendatuna kevadest :)), ära teeb, siis võib olla kõnnime suvel kahekesi. Mina hulgun looduses alailma, aga tema vajaks vahel lihtsalt niisama tuulutamist. See ju südamele hea :)).

Orav rattas ...

Laupäeva hommikul oli telefonikõne:
-Kas sa täna maale ka tuled? Sauna?
-Tahaks küll, aga ma ei tea, kas jõuan.
Järgmisel reedel on koolis mingi asi, kas eksam või arvestus, milleks tuleb eelnev töö õppejõule saata, mida isegi ei tea veel. Siis veel lõpueksami aines päris palju teha laupäevaks ja takkatipuks on tuludeklaratsioon ka tegemata.
Ma pean vist õppima sel nädalavahetusel.

-No jah, ma siis ei sega sind, aga no niisama, nagu muuseas või öelda, et sead käivad söömas. No nii paarkümmend tükki ikka iga kord!

-Mis mis mis????
Miks sa kohe sellest ei alustanud???

-Oh, mis sa lased ennast häirida. Sul ju need kooliasjad ja siis raamatupidamine vaja korda teha :))
-Oi isa, sa ikka oskad olla kiuslik vanainimene!
Tuludeklaratsiooni olen viimased aastad paar tundi enne 1.aprilli esitanud ja alati tehtud saanud! Tegin ise raamatupidamisprogrammi, mis teeb asja ikka väga-väga lihtsaks. Nende kooliasjadega on tõesti jama, aga no ma pean need ka tehtud saama. Lihtsalt pean ja kõik.
Kindel mats on see, et olen täna maal ja sigade söögikoha juures pildistamas.
Viisime isaga sigadele vilja ja kartuleid. Nii kui söök pandud sai ja mina putkasse poetud, siis olid sead momentaalselt platsis. Isa, kes plaanis tegelikult ära minna, ei saanudki seda teha.
Varsti tulid kitsed ja sead jooksid metsa alla. Isa proovis nüüd ära minna, sest kui kitsed ära jooksevad, siis tulevad sead tagasi. No aga sead olid kiiremini tagasi, kui arvata oskasime. Isa kükitas putka taga ja vaatas neid sealt.
Sain päris palju kaadreid, nii 200 ringis ja siis tegin midagi teistmoodi. Läksin välja ja söödakohale väga ligidale. Heitsin lumme ja jäin ootama. Sead tulid tagasi ja hakkasid eemal sööma. Uudistasid mind ja tulid aga lähemale. Mul oli juba hea meel, et saan peaaegu portreevõtted metssigadest, aga need ajasi millegipärast sabad püsti ja panid äkitsi ajama. No jah, naabrimees tuli traktoriga põllult oma heinarulle tooma. See on ikka nii :)), et kohe-kohe, kui hakkad loodetuid suurepäraseid kaadreid saama, siis peab midagi juhtuma, mis seda takistab.
Aga pole midagi, homme proovin jälle.

Koju jalutasin üle lumise välja. Täpselt nii, nagu lapsepõlves- lumi kandis!!!

Täiskuu.

See on siis see oodatud ja näha tahetud täiskuu, mis maale nii lähedal pidi olema. Kui aus olla, siis visuaalselt olen suuremat kuud näinud. Eks see sõltub ka ilmast ja muudest teguritest. Tänane kuu on palju suurem ja ilusam:), võrreldes eilsega.
Hakkasin sauna minema ja palusin isal fotoka tuppa viia. Natukese aja pärast tormasin tuppa tagasi ja nõudsin oma lahutamatut kaaslast. Terve päeva oli meil sadanud lumekest ja taevas oli pilves, aga nüüd oli kuu taevas. Seda hetke oli nii minuti jagu, kui ta pilvede vahelt välja paistis. Tegin mis suutsin. Paremat ei saanud seekord, sest kõik oli ootamatu ja tegutseda tuli kiirelt.

Pole midagi teha, see täiskuu mõju ulatus ka minuni.
Kui nädala sees helistati ja taheti laupäevaks aega kinni panna, siis lubasin aga lahkelt. Sest reedel ju koolipäeva ei olnud, ega siis laupäevalgi ole. See, mida ma avastasin reede õhtul kell pool kümme, oli enam kui põrutavam. Järgmine päev oli koolipäev! Ja teha ei olnud enam mitte midagi, sest ma olin lubanud tööl olla.
Kui ma tuttavatele räägin, et unustasin ära laupäevase koolipäeva, siis ega keegi eriti ei suuda uskuda. Isegi ei usu. Esimest korda viie aasta jooksul tegin koolist poppi. Ja oi kui paha mul oli olla, on veel praegugi.
'
-Kuule, ega sa enam 17 ole, et kõike jõuad ja meeles pead, ütles täditütar. Võta rahulikumalt, sa oled juba tükk kena vanainimest.
-Loomulikult olen kena vanainimene, aga ei taha tunnistada :))).

Oi jah, aga see on midagi enneolematut. Samas, sel töönädalal olin 64h tundi tööl, pole ime siis, et juhtmed kokku jooksevad.

-Kus sa praegu oled? Nagu ma aru saan, ei ole sa ka hetkel kodus?
-Viljandis, keraamikas. :)), aga siia tulin isa juurest. Laupäeval ilmus kalamees välja, aga need kalad viisin naabrinaisele, mul lihtsalt ei olnud aega. Peale tööd läksin kohe maale, sauna. Ei mäletagi, millal viimati kodus ööbisin, vist nädala keskel.

-Hea, et sul meest ei ole, sa unustaksid selle ka üksinda koju, kui märkmikus kirjas poleks ja alles kahe nädala pärast hakkaksid otsima. Et oli keegi kuskil, aga edasi ei mäleta.

-Kätu ütles selle peale, et ma olen nagu sabaga täht ja kui see õige mees minu marsruudiga kokku põrkab, siis ta olema saab. Muidu on väga väike tõenäosus kohata kedagi, kes selle meeletu tempoga kaasas käia suudaks. Ja mahajääjad- need ju peavadki koju jääma. Aga diivanipadjad on mul juba olemas.

Viimased glasuuritud asjad keraamikas, mis täna kätte sain.
Taga on minu tänane "värske" toodang täditütre lapsele:
erineva suurusega
pliiatsitopsid ja vaasid tema tuppa.
Teen kõik ühe stiiliga ja glasuurin koos, et sarnased tuleksid.

Ikka juhtub...

"Keeruliseks ära sina ise oma elu ela."

(Siin me oleme.)

Täiskuu hakkab vist tulema. Igasugust juhtub ...

Täna öösel oli mul 4 (!!) telefonikõnet. Iga kõne järgselt mõtlesin, et panen telefoni hääletu peale, aga arvasin, et no kes see hull veel helistama peaks. Ega siis kõik ole ühe ööga lolliks läinud. Aga ikkagi olid. Ja kui ma vastu hommikut ning peale neljandat kõnet lõpuks telefonile kõnepiirangu peale panin, siis loomulikult ei helistanud enam keegi.
Esimene kõne oli kella kahe paiku. Vajutasin telefoni kinni ja magasin edasi.
Järgmine kõne tuli pool kolm. Jälle kinni vajutamine ja edasi tukkumine, sest kohe tuli sõnum:
-Õige sõber võtab telefoni vastu ka peale kella 12-t!-

Olin päris tige ja mõtlesin, et mis paganama sõber, kui mul isegi ei ole seda telefoni nr-t sisse pandud. Ma ei teagi, kes helistas ja ei huvita ka.
No kui aus olla, siis mul on järjekordselt asendustelefon ja enamus numbritest on jalutama läinud, aga endale vajalike inimeste telefoninumbrid on mul peas. Ja see, mis ekraanil oli, see oli ikka väga võõras.

Järgmine kõne oli natuke enne nelja, tuttav inimene, sest salvestatud on ta nime alla: ÄRA VÕTA! :)) Ja ma ei võtnudki seda kõnet vastu. Magasin edasi. Vähemalt arvasin, et ma saan magada.

Neljas kõne tuli võõralt numbrilt ja asi hakkas juba huvitama. Mis krt küll täna öösel sünnib? Helistaja oli naisterahvas:

-Kes sa oled?

Oooo, läheb põnevaks! Uni läks hoobilt ära.

-Keda teil vaja on?
-Kes sa oled?
-Ma ei ole täna see, kes ma olin eile ja homme ei ole ma see, kes ma olen täna! :))
Aga tegelikult olen ma Liivimaa parim ratsutaja! :)))
Ja ikkagi, keda teil vaja on?
-Minu mees on teile eile helistanud.
-Ja siis?
-Kes sa oled?
-Tõenäoliselt on ta minu klient ja eks tal oli eile minu juures aeg kinni pandud.
-Kes te olete???

Ja vot siis sain asjale pihta!
Naine nuhkis öösel mehe telefonis, avastas võõra numbri ja armukadedus on nii suur, et vaja öösel, õigemini hommikul pool viis, helistada ja kontrollida. Ega ma kade tüdruk olnud. Kui sul ikkagi mõistust peas pole ja õigel ajal helistada ei oska, siis saad selle, mida otsid ja mida väärt oled! Tulgu neil või lahutus, aga ega ma ennast arulagedal kontrollida ka lase.
Tegelikult mul netis avalik nr, otsigu sealt ja asi tahe.

-L... olen! Ära muretse, sinu mees jäi rahule.
Hetkel tahan ma magada ja mitte ühtegi teenust enam! Homme jälle!

Oh elukest küll ... Aga vaene mees, kellel niisugune naine on.

Omas mullis.

Kuna tegemist on isa fotodega, siis sellest, mis maal olles tehtud sai.
Parim oli muidugi reede õhtu.

-No ja kuhu sina nüüd siis lähed?
-Jossa juurde.
-Millal tagasi tuled?
-Kui veab, siis hommikul, kui ei vea, siis poole tunni pärast :))!

Ju ikkagi vedas, sest tagasi sain alles millalgi öösel. Vedelesime lihtslt niisama kõhuli diivanil, vaatasime ühe filmi teise otsa, milledest nagunii midagi ei mäleta ja arutasime maailma asju. Ei ole vist ühtegi muret või probleemi, mida Jossaga lahata ei saa. Kõik sai üksipulgi paika pandud:)) ja ka ära kuulatud.

-Kalamees ka kadunud. Ei tea, kas jääalust räime ei olegi olemas või?
-Räägi välja! Mida sa talle lubasid, et ta enam tulla ei julge? :)))

Maailma parim asi on mõnus vestlus
ja kõige paremini tuleb see välja
sõprade vahel.
Tunne, et me mõistame ja usaldame
üksteist ning soovime üksteisele
südamest kõike head.
(Henry van Dyke)

Jaaa, eluke :)) ...

Vallatut naiste vastlapäeva!!!!

No tore oli täna tööl olla, eriti meeste juuksuris!
Enne töö lõppu helistas klassivend ja lubas vastlasõidule viia! Ega küll küllale liiga tee!

-Kuule, kas sa vahel kodus ka oled? küsis sõber.
-Mõnel öösel ikka juhtub, et jõuan koju ka. :)) Ja tead, vabal ajal olen ma normaalne, aga vaba aega mul teatavasti pole. :))
Ja kui aus olla, siis ongi mulle vaja hetkel asju ja tegevusi, mis mõtted mujale viivad. Nii et pane ennast valmis, nädalavahetusl on mul koolipäevad ja siis kavatsen sind kodust välja peksta. Võtame koos midagi põnevat ette.
-Oh, oleks ma ka nii noor, jõuaks pooltki sellest teha, mis sina!

Nali naljaks, aga tegelikult on ta minust noorem!

Ikka juhtub.

Öeldakse, et ega kaks kolmandata jää.
Täna ei jäänud kolm ka neljandata, aga neli viiendata võib jääda küll. Täna oli nagu läbisõiduhoov, sest nägin nelja klassikaaslast. Tekkis juba tunne, et kõik on omavahel kokku leppinud ja tulnud mind üle vaatama. :)) või peatub mingi tramm meie tänaval, millega nad kõik sõidavad.

Kui hommikul üks akna alt läbi sõitis ja lehvitas, siis pidasin seda tavaliseks, sest seda teeb ta ikka aeg-ajalt. Lõuna paiku helistas teine noormees ja küsis, kas ma olen kodus või töö juures. Tuleks ja teeks ühe kohvi, ta läbisõidul.

Just, kui olin tööle tagasi saanud, kõndis keegi mees sisse ja hõikas rõõmsalt:
-No tere klassiõde!
-???
Mis teha, mul on nägudele kehva mälu. Kui mind mäletatakse, siis mina ei pruugi teisi mäletada.
Vedasin suu hästi kõrvuni ja tänasin mõttes oma hambaarsti, kes eelmisel nädalal kahel päeval minu naeratuse korrigeerimise kallal kõvasti vaeva oli näinud. Nüüd oli hea valget klahvirida näidata. Vähemalt oli Pariisis teenitud raha :))) õigesse kohta pandud, kohe hea kasutada ja endast meeldejääv mulje jätta. Samal ajal mõtlesin pingsalt, et huvitav-huvitav, kes see küll olla võiks? No kui enne välja ei jaga, siis küll jutu sees paika panen!

Ja ega siis sellega veel asi lõppenud olnud! Vastu õhtut tuli klasssiõde oma tütrega mind üle vatama. Nemad siinkandis käimas ja otsustasid läbi astuda. Olin lõunasest kohvist alles läbi imbunud, aga ega midagi, tegime ikka uue laari. Kui juba, siis juba. Täna öösel me ei maga!

Olla mina ise, olla õnnelik ...

28.02.2011

Istudes ja Monet´i maale vaadates, voolasid läbi pea mõtted. Kõik see, millest ma kodus lahti ei saanud. See, mis mind painas ja rõhus. Kõigest eemal olles, oli sellest kergem aru saada ja elu keerdkäike lahti mõtestada.

"Juba aegade algusest saadik on naine olnud kogu inimkonna alguseks ja hukatuseks. Naiste pärast on peetud sõdu, on tapetud, valetatud ja vabasurma mindud, kuid ikka imetletud. Ja miks ka mitte? Sest kes suudakski vastu panna Mona Lisa salapärasele naeratusele, Veenuse ahvatlevale poosile, muusade graatsiaga viipava naise kutsele. Ja kes oskakski oodata selle sulni koore all peituvaid hästi varjatud okkaid? Nagu roos, mille võlust lummatult sirutad käe ja karjatades ning kirudes eemale põrkad." (Mery-Kristi)

Olen alati imetlenud naisi, kelle soontes pulbitseb elu, kes suudavad haarata lennult kõike ja uhtudes maha argipäeva halle värve. Imetlen naisi, kes ajavad meestel päid segi, kelles peitub kümneid isikuid, milledest osa on egoistid, külmad, pahelised ning teised jälle soojad, kütkestavad, armastust ja ilu jagavad Aphrodited.

Kas mina suudan elu üle võõbata põnevuse, armastuse, müstika ja seikluste kirgaste värvidega? Kas minus võib peidus olla korraga ingel ja saatan? Olen ma noor nii ihult kui hingelt? Tundun ma kui kommikarp kriminaalfilmist, täis magusat, kuid sööja ei tea kunagi, millise täidise ta täna saab või milles on mürk.

Minus on osa kõigist neist meeletustest, kirest ja meeste päid segi ajavast salapärastest värvidemängust. Nagu maalidel kujutatavad naised. Vaatad eemalt või lähedalt, alati on erinevusi. Alati on müstikat ja seletamatut. Midagi, mis tõmbab ja teeb ahvatlevaks.

Kunstnik naudib pintslitõmbeid, tegevuse protsessi ja lõpptulemust. Ta on õnnelik, sest teeb seda, mida hing ihkab.

Kas mina naudin oma suhtes pintslitõmbeid, mis peaksid moodustama terviku? Missugust värvi on valed? Miks ma lasen endale otsa vaadates valetada, kui see rikub terviku, rikub minu kauni maali? Miks ma hoolin inimesest ja suhtlen temaga, kui tal puudub julgus, ausus ja minust hoolimine? Eelkõige just ausus.

Huvitav, et sellest arusaamiseks oli vaja sõita eemale, ära siit külmast kliimast. Huvitav, et selleks oli vaja näha kirega joonistatud maale. Seal olles tajusin, et ma olen rohkemat väärt. Teadsin, et kui koju jõuan, lõpetan selle, minu elu segava tutvuse, ja liigun edasi.

Ikka rõõmsameelselt, optimistlikult ja kõike kirega võttes. Sest ega teisiti ju ei saagi. Elu lõuend peab olema ja jääma värviliseks. Ja see kõik on minu enda teha.

I Love Paris

Õnneks saame meie Sandraga magada igas olukorrasja igas asendis ning olen väga tänulik Üllele selle foto eest. Ehe ja eluline. Esmamulje Pariisist- hullumeelne linn hullumeelse liiklusega. Metroo- esmapilgul täielik hiina mõistatus. Sõiduteed on valdavalt ühesuunalised ja neljarealised, millel sõidab viis rida autosid nende vahel sõeluvate rollerite ja jalgratastega. Rollerid ja jalgrattad on eelisolukorras- kui sõiduteel on liiga pingeline või tihe, siis lihtsalt põigatakse kõnniteele. Ja ainult sinu mure on, et ette ei jääks. Pargitakse igal pool, ka teede kurvides ja kõnnitee peal.
Kui tahad teed ületades ellu jääda, siis on seda parem teha punase tule ajal. Mitte keegi ei garanteeri, et sa rohelise tulega teed ületades auto alla ei jää. Ise pead passima, et tee vaba oleks. Seal, kui politseinikud liiklust juhivad, on asi natuke kindlam. Juba õhtul olid meil peamised nõksud selged ja liigeldes "mängisime pariislasi." Palju on pisikesi autosid ja kuidas nad oma kohalt välja saavad, jäi mõistatuseks, aga nagu näha- see toimub alati väikeste kadudega. No katkised stanged ja tuled, mõlkis kapotid ja taguotsad- see on tavline nähtus. Ka kallitel autodel.
-Kuidas teil seal ilm on? küsis poeg.
-No keskmine, vastasin.
-Mis on keskmine?
-Nii +10-+12C sooja.
-Segane oled või? Meil on -17 ja ma kütan sul kodus ahju, aga sina vastad, et +12C on keskmine.
-:)) No jah. Siin õitsevad krookused, nartsissid, kirsid lähevad kohe õide, rohi on roheline ja pungad pakatavad.
Vapustava elamuse sainParis Art Museum`is ja Musée d'Orsay-s, kus avastasin enda jaoks kunstniku, kellele enne ei osanud tähelepanu pöörata. Adolphe-William Bouguereau. Tema maal Dante and Virgil in Hell, 1850, rabas mind. Seisin seal lõputult ja ainult vaatasin, kuidas need kehad joonistatud on. Isegi küünte ääred olid detailselt välja joonistatud, iga lihas oli välja toodud ja väga loomulik.
Monet, see on kunstnik, kes on mind aegade algusest peale köitnud. See, mida ma seal olles nägin, seda ei saa kirjeldada. Ükski foto ega muudmoodi jäädvustatud pilt ei anna edasi tema maalide ilu. See võib luuleline tunduda, aga ma istusin nii paarikümne maali juures kolm tundi kindlasti. Mida kaugemale maalidest lähed, seda võrratumaks need muutuvad. Need pildid on ruumilised. Kui neid lähedalt vaadata, siis on tegu nagu pintslipläkerdustega, mis suvaliselt lõuendile pandud. Mida kaugemale lähed, seda ruumilisemaks pilt muutub. Kutsusin teised trepile istuma, maalidest nii paarikümne meetri kaugusele ja kõik me pidime tõdema, et maalid elavad. Seina sees oleks nagu auk, millest paistab tükike loodust. Sama kogemus oli maaliga, millel oli rong ja suits. Rong sõidab ja suits liigub. Ei, ma ei olnud mitte midagi joonud, me kõik nägime seda. Mul tekkis mingisugune tunne, et Monet´i silmadega ei saanud kõik korras olla. Sest kuidas on võimalik joonistada nina vastu lõuendit pilti, mis vähemalt kümnekonna meetri pealt hakkab ruumiliseks muutuma, sõna otsese mõttes 3D pildiks. Nüüd, kodus olles, olen juba jõudnud lugeda, et tal oli mingisugune silmahaigus, mida opereerides sai tema silmalääts kannatada ja ta nägi mõlema silmaga erinevaid värve. Ja see oligi see, mida ma seal neid maale vaadates tundsin. Tavaline see ei ole, aga seda näeb ainult originaalmaale vaadates.
Kui me tulime välja Louvre Museum´ist ...
... ja hakkasime selle suure vaatlusratta poole liikuma, et heita pilk öisele linnala ja Champs-Élysée tänavale, jäin ma naelutatult seisma.
-Mis asi see on?
-Eiffeli torn.
-Ei, see ei saa olla Eiffeli torn.
-See on see torn, aga öösel ja valgustatult.
-Ei, see ei saa olla Eiffeli torn, raiusin mina vastu.
Olin teinud korraliku kodutöö ja seda torni on piltide pealt nähtud küll ja küll. Suur ja võimas raudkolaks.
-No missugune see torn siis sinu arvates olema peab?
Tütar ütles, et minu nägu oleks pidanud sel hetkel filmima, sest see oli olnud nii pettunud ja pikk.
-No võimas, suursugune ja midagi antiikset :)). (kõike antiikset seostan ma võimsa ja tugevaga)
No nalja sai muidugi, aga see, mis seal oli, see oli, vabandage väljendamast, juudi jõulupuu. Üleni tuledega kaetud, säras, plinkis, pildus sädemeid ja valgusvihke. Toss oli veel puudus. Minu esmane mulje Eiffeli tornile oli vaade mingile "pling-plingile". Kuhu jäi suur ja võimas raudkolakas, mida piltidelt nähtud?
-Ega see torn ei ole tavaliselt valgustud, aga täna millegipärast on ja pidid sa seda nüüd siis nägema, ütles tütar.
Jätsin südamerahuga sinna torni minemata, sest see ei huvitanud mind enam. Küll kevadel, kui jälle Pariisi lähen, käin seal ära, aga hetkel ei tahtnud enam.
Teine põrutav ja ülevoolava reageeringuga kogemus oli Moulin Rouge ('punane veski') kabaree tänaval. Sellel tänaval on kõik võimalik: alguses Püha Rita kirik, siis kohe järgmisena kümmekond sexshopi, mis pakuvad fantaasiat, lelusid jne ning kohe järgmine uks on laste mänguasjade pood. Kõik ühes reas üksteise järgi. Minu üllatus oli loomulikult häälekas, mille peale tütar ütles, et kuule mamps, see sõna on igas keeles ühesugune ja nüüd teavad kõik siin bussis, et sa sexpoodide peale nii reageerisid. Ega nemad aru saa, et sa asja ühe tervikuna võtad.

Mona Lisa Champs-Élysée tänaval. :)) Kohtume kevadel uuesti, Pariis! Ma olen teel.
(Foto on tehtud lennuki aknast.)

(Paari päeva jooksul peaksin jõudma ka Fb-i pildid üles panna. Neid oli ~700, annab sorteerida :)) )