Tahmanina ...

Mehed,mehed ...

Sellest on ikka aastaid möödas, aga oli vaja juuksuril juuksurisse minna. Mulle tehti tütre lõpetamise peo jaoks soengut. Töö käis ja kõigil oli kiire. Naiste poole marssis üks mees sisse, õllepudel käes.

-Kas Monika on siin?

Ma ei tea, mis see oli, mis sundis naistejuuksurit ütlema:

-Teda ei ole siin. Ta läks ära. On asjaajamisi.

Ise pusis minu soengu kallal ja seisis seljaga mehe poole, aga samas jäi minu ja tema vahele nii, et ta peeglist ei näinud, kes juuksuritoolis on.
Mees seisis ja seisis, rüüpas aga pudelist ja ära ei läinud.

-Kas te läheksite nüüd ära. Meil siis ei tohi alkohoolseid jooke tarbida.
-Tead, ma ei saa minna. Ma tahan Monikaga kokku saada.
-Teda ei ole siin. Tulge teine kord. Te segate meid.

Ise ajas aga käed küünarnukist laiali nagu kanaema ja tegi mulle katet.

-Ma ei saa ära minna. Ma tulin talle kosja!

Appike!!!

-Õllepudeliga tulite kosja?

-Ma tulin Monikale kosja. Kus ta on?

Ja siis järgnes pikk ja põhjalik ülevaade sellest, kuidas ta mind armastab ja ilma minuta elada ei saa. Ikka aeglaselt ja detailselt. Kõike ei mäletagi enam, aga see kestis terve igaviku. Ega me siis juuksuris kahekesi olnud, teine juuksur töötas ka :)). Nemadki teadsid, et tegelikult olen ma seal olemas ja "kuulan pealt" endale määratud armuavaldusi.

Kui öeldakse, et aeg seisab, siis seekord ta küll seisis. Millal see lõppes ja kuidas nad ta toast välja said, ma ei mäleta enam.

-Mul käed juba valutasid, ei jõudnud enam üleval ka hoida ja nii korras soengut selle külje pealt ei ole ma tükk aega teinud, ütles juuksur.

Kui minu soeng valmis sai, siis naistejuuksur hõikas:

-Noh, kus see peigmees siis on? Pruut on valmis!!!

Ma pidin pikali kukkuma, sest äkki ta ootab mind koridoris ja kuulis seda hüüdu. Õnneks ei olnud. Ja ega asi sellega veel lõppenud. Kuna ma tulin poole päeva pealt töölt ära, siis olin ukse peale selgituseks kirja pannud.
Üle selle paberilehe oli punase pliiatsiga kirjutatud:

ARMASTAN SIND!
HELISTA MULLE!

ja all telefoni number.

Kuna olin kõigest sellest eelnevast piisavalt raputatud, siis jätsin selle kirja ukse peale alles nii, nagu ta oli. Vaadaku siis juba kõik.

Ja see oli kogu selle "armastuse" algus. Ma sain lilli, mis olid teiste aedadest korjatud ja rabarberilehe sisse ikebanaks tehtud, mulle tassiti šokolaadi ja lauldi keset päeva töö juures teise korruse akna all, akordioniga ikka ja kõlavalt üle tänava.

Kuskilt maalt oli asi naljaks, tükk aega said teised minu kallal nokkida ja kuskilt maalt lõppes kõik ise ära. Kui ma mehele ei läinud, siis ägeda ämma ma sain omale küll :))
Vähemalt asi seegi :))

Vastlapäev tulemas ...

Olen kooliga nii hõivatud, et mitte ei saa siia midagi kirjutatud. Mitte et midagi ei juhtuks- kogu aeg juhtub, aga aeg on niiiiii kulla hinnaga. Magama saan iga päev alles 1 paiku öösel.

Kevadel on kuus arvestust ja neli eksamit. See on julm, kohe väga :))

Tänane hea uudis on see, et poeg lendas Strasbourgi, EL toel ja kulul. Ma võin küll rongaemana paista, aga midagi rohkemat ma ei tea. Kui ta 16 sai, läks Tartusse HTG-sse, ise öeldes, et pesamuna ta mulle mängima ei hakka. Nüüd on 18 ja ütleb nii: -Tead vähem, endal sul on kergem elada. Kui hinded, elusihid, olemine ja käitumine on 5+, siis ei olegi mul vaja midagi torkida. Ja sellest reisist tean ainult niipalju, et koolist sai 25 õpilast sinna, valimiseelne värk. Äkki pärast kuulen? :))

See foto on tehtud mobiiliga täna söögipoes. Mine või riiulite vahele magama. Minu mõistusesse ei mahu, kuidas inimesed enne mingeid päevi meeletutes kogustes söögikraami varuma hakkavad. Nagu sõda tuleks. Tegelikult ju tavaline vastlapäev. Võtke ometi mõnuga.

Kuna see pilt meenutab natuke vanu aegu, siis tuli ka paar vana juttu meelde. Ikka nii vana, et need naised on ise juba penskarid, kes seda rääkisid. Need on jutud meie alevist.

Ühel naisel töötas ema sides. Igal õhtul viidi raha panka, aga pank oli nii 1km kaugusel. Päevane raha pandi suurde rahakotti, mis tõsteti kelgu peale ja siis hakkas sõit panga poole. Mitte keegi mitte kunagi ei tahtnud seda raha pihta panna. Tänapäeval lausa uskumatu asi. Nüüd on ju turvamehed ka paari sammu juures. Kui see naine oma ameti maha pani ja selle suure rahakoti üle andis, siis oli ka väike pahandus. Nimelt oli koti küljesahtlis väike revolver, aga kuna seda kunagi vaja ei läinud, siis läks see pisiasi meelest ära. Ja mida raudasjad teevad, kui nad seisma jäävad? Nii oligi, see relv, kaitse ja kindlustunne rahakukrut transportides, roostetas. :D

Täna rääkis siis oma loo üks naine, kes töötas samas kõrval raamatupoes. Ka temal tuli igal õhtul raha 1km kaugusele panka viia. Eks keeras siis raha rulli, toppis taskusse ja pani rattaga ajama. Kohale jõudes raha taskus muidugi enam ei olnud. Sibas tagasi, võttis raharulli kõnniteelt üles ja viis siis panka. Õnnelik lõpp lool.

Olid ajad :))

See on siis eelmise jutu juurde kuuluv foto. Keegi ikkagi tegi selle, tõenäoliselt mobiiliga. Sellegipoolest on näha, kui sügavale see auto ennast elumajja parkis.

Mõistus, tule koju ...

Terve nädal on olnud toimekas ja sisukas.

Eelmisel nädalavahetusel olin koolis. Laupäeva õhtul käisin Kanuti Gildi Saalis kontserdil. (eelkõige Tõnis Mägi :)) ). Kuna aega jagus, siis traavisin Kristiine tagant kesklinna jalgsi. Tagasi ikka ka. Tee oli parasjagu libe ja kesklinnas on ju need munakivid igal pool. Õhtul tundsin, et lihased valutavad.
Käimine on ikkagi kasulik ja pühapäeval panin uuesti kesklinna- jalgsi. Tee oli kiilakas, aga kes sellele sel hetkel tähelepanu pööras.

Aga esmaspäeva hommikul- oi, oi! Vähe sellest, et kalendris oli kirjas -luuvalupäev-, valutasid mul kõikvõimalikud lihased, mille olemasolu ma ei teadnudki. Näiteks lihased põlvekõverduses. Kümme kilomeetrit peale tööaega kepikõndi teha ei ole mulle mingi probleem, aga 10 km päevas mööda libedat teed ja munakivid sinna juurde, see korrutada kahe päevaga- liig mis liig.

Teisipäeva õhtul tundsin, et selg hakkab viltu kiskuma. Kolmapäevaks oligi raam kõver, mis kõver. Ja proovi sa tööl rääkida, et lihased valutavad libeda peal käimisest, mille puhul tuli ennast teistmoodi püsti hoida.

-Räägi-räägi oma muinasjuttu! Lase sind linna, kohe oled haige. teadagi,mis seal tehti:)). Muinasjutud lõpevad tavaliselt hästi. ...
-No see viltune raam tuleb sirgeks mürada ...
jne ... neid kilde ikka jagus.

Kliendid olid väga mõistvad ja töökaaslane tõi puudki valmis, et mul kergem oleks.

---------------------

Tänane põrutav sündmus minu jaoks oli - Keskerakond juuksuris. Arvan, et tulin sellest ilusti välja, kuigi natuke kõhe oli.
http://m8nica.blogspot.com/2008/12/mees-keskerakonnast.html


----------------------

Tööl küsiti, et kas Ants tegi omale uue garaaži? Mina ei teadnud midagi. Ja mis siis selgus!

Öösel oli vastasmajja autoga sisse sõidetud. Auto olevat pooles toas olnud. Hea, et keegi sel korral seal ei maganud ja et maja põlema ei läinud. Igatahes tulin hommikul tööle ja ei märganudki muutusi tänaval. Kokkupõrke paugust ja päästeteenistuse kohalkäimisest rääkimata. Mul võib esimese korruse alt ära viia- mina magan. Ja tööle tuleb ikka selleks minna, et uudiseid kuulda. Mitte vastupidi.

Kes ikka nalja teeb, kui mitte ise ...

"Linnaloom".
Tallinna Majanduskooli aknast pildistatud, 07.02.2009.a.

Paar nalja ammustest aegadest.

Peale tööaega ja nädalavahetustel on mul telefonile kõnede piirang peale pandud. Ma näen, kes mulle hetkel helistada tahavad ja kes helistanud on, aga kätte saavad mind ainult minu poolt profiili lisatud inimesed. Teistele katkestab kõned nii, nagu oleks telefoni nr hetkel hõivatud.

See järjekindel mees hakkas helistama laupäeval enne seitset. Iga paari minuti tagant proovis.
Kui ma peale poolt kaheksat töö poole kõndisin ja kõnedel piirangu maha võtsin, siis sai ta mind lõpuks kätte.

-Kellega sa nii kaua räägid? Ma olen mitu korda proovinud sind kätte saada!
-No kõigest 12 korda. Kas sa pead loomulikuks seda, et helistad mulle enne seitset, kuigi tööpäev hakkab kell kaheksa? Mul on kodus teisi inimesi ka, keda hommikune telefonihelin ja jutt häirida võivad.
-Aga ma tahtsin küsida, kas sa täna töötad ka?
-Töötan. Ja ole hea, helista teinekord alates kella kaheksast, siis, kui mul tööpäev hakkab.
- Me tuleme siis kella kümnest, kui sa täna töötad.
-!!!!!!!!!!!!!!
Olgu lisatud, et see mees elab alevist väljas umbes paar kilomeetrit. Aga ju ta tegi hommikul varakult oma päevaplaane :))

Jätsin selle triki tegemata, aga töökaaslane soovitas pühapäeva hommikul kell kuus helistada ja öelda, et täna ma ei tööta.

-------------
-No, said selle "soome" vanamehe lõigatud? küsisid naised,
-Ta käis juba siin sind otsimas. Ja mis moodi sa hommikuga Soomes ära käisid?

Alustan siis algusest:

Tuli see papi ja ise muutkui torises, istus tooli ja ikka pobises.
-Mis viga on? Kas saan aidata?
-Mis sa paned sellest sildist ukse peale? Nagu teised ei oleks seal käinud?
-Kus kohal käinud?
-Soomes noh! Olen Soomes ja olen Soomes! Kelle asi see on, kus sa oled? Mis sa kelgid!
-Ma ei saa nüüd aru, mis see Soome siia puutub?
-Nüüd ei tea ka? Ise sa panid sildi uksele, et oled Soomes ja tuled kell 13.00.
-Mis sildi? Mis Soomes?

Ja siis tuli meelde!
-Kas te kannate prille? Ja lugesite kirja ukse pealt eemalt?
-Ikka kannan? Ja lugesin jah eemalt. Sul selged trükitähed, kaugelt näha juba.
-Siis oleksite pidanud ikkagi lähemale tulema, sest ukse peal oli kiri:
OLEN SÖÖMAS.
tulen kell 13.00.

Soomest ei olnud juttugi. Tavaliselt on mul toit kaasas, aga ju siis seekord lippasin koju ja info jätsin ukse peale.

-----------------

-Kus meeste juuksur on?
Niisuguse küsimusega sadas keegi naiste poolele sisse.
-Just oli siin. Kas ta toa uks on kinni?
-Ma ei tea, ei katsunud.
-Te minge ja vaadake sinna tuppa. Kui tal kirja ukse peal ei ole, siis on ta oma toas. Ta paneb alati kirja välja, kui ära läheb.
-Seda ma küsingi, et kus ta on? Ukse peal on kiri, et on kohal kell 8.00 ja kell 18.00, aga kus ta vahepeal on?

(selgituseks- uksel on kiri
E-R avatud 8.00-18.00
L avatud 8.00-14.00)

Kõik on tõlgendamise küsimus :D