Juhtub ka igasugust :)))

-Mamz, unustasin oma seljakoti autosse, kui sa Tartus käisid.
-Oli jah seal. Kui sobib, panen pühapäeval bussi peale ja saadan ära.
-Sobib ikka, arvas poeg.

Pühapäeval pakkisin koti kokku, peale panin kleepsu poja ja enda telefoninumbritega (igaks kümneks juhuks) ja viisin Tartu bussile.

Õhtul helistas poeg ja teavitas, et sai koti kätte.

-No ma tean seda juba. Aga teinekord võiksid kohe helistada, siis ma ei muretseks.
-Kus kohast sina seda teada said?
-No bussijuht, see kena mees, võttis sinu seljakotilt minu numbri, ja helistas juba.
-Ütle nüüd! Ja mida ta veel tahtis?
-Teavitas, et saadetis on edukalt üle antud ja kutsus kohvile, kui Pärnu satun.
-Lähed ka või?
-Lubasin, et kui Pärnus olen, võtan ühendust. Kui tal vaba päev on, siis miks mitte.

***

-Mamz! Läksin juba Tartusse.
-No eile õhtul läksid sõbra juurde ja järgmise päeva lõunaks oled juba Tartus. Mis seal siis ikka.
-Tead. Ma unustasin oma dressipluusi koju.
-Pole hullu. Panen pühapäeval jälle kotikese bussi peale.
-Tead. Dressipluusi taskus on Tartu korteri võtmed. Ma ei saa sisse.
...
-Aga ma lähen pärast lõunat Pärnusse Augustiunetusele ja saan siis su dressika ära saata.

Pakkisin dressipluusi kotti ja nagu mul ikka kombeks, panin nii poja kui ka enda telefoninumbrid kleepsuga kotile. Jälle igaks kümneks juhuks.
Viisin koti Tartu bussile ja siis tuli eelmine bussijuht meelde. Vaja ju kohe tegutseda, kui midagi meelde sähvatab.
Helistasingi. Sain teada, et ta on hetkel tööl, aga vahepeale jääb tunnine auk Pärnus, mis on piisav üheks kohviks.

Kuna selleni oli veel paar tundi aega, läksin Augustiunetust nautima.

-No, kuhu me siis läheme? helistati mulle varsti.

Lasin kiirelt võimalikud kohad läbi pea. Kuna tal on vaja varsti tööle tagasi minna ja mina olen nii 1km kaugusel kesklinnast ning mul on üht-teist näpus, mis vaja Endla ees parklas olevasse autosse viia, siis parim lahendus peaks olema teatrikohvik.

-Sobib. Saame siis seal kokku, vastas ta.

Jõime kohvi, ajasime törtsu juttu ja oligi aeg lahkuda.

-Viin asjad autosse ja lähen tagasi Augustiunetust nautima.
-Kas viskad mu ära?
-Kuhu???
-Bussijaama.
-Ütle, et see on nali.

Ma ei hakanud küsima, kas tal on liigesed haiged või on niisama mugav mees. Minna on paarsada meetrit ja tahab, et teda viikase. Mina pean Supeluse tänavale üle km käima ja ei tule selle pealegi, et autoga minna.

Kõndisin auto juurde ja mõtlesin, et algul küsimus, et noh, kuhu me läheme ja siis soov, et teda ära visataks.
Appike küll! Kuidas ikka mina alati niisuguste otsa satun?

Just siis helistas poeg.

-Mamz! Sain koti kätte. Aitäh sulle.
-Tore, et teatasid.
-Aaa, seekord sa ei teagi veel. Aga see bussijuht tundus ka nii kena mees olevat, et ma andsin su telefoni nr talle.
-Ütle, et see on nali!!!