Nädalavahetus Priisis ja kõike muud pealekauba ...

Mul on vahel tunne, et emotsionaalne pagas on pilgeni täis. Viie päeva kohta on ikka väga palju juhtunud. Veel natuke ja hakkab üle ääre ajama. Pariisiskäik, tänaõhtune teatrikülastus ja lisaks telefonikõne. Kõik hetked raputavad omamoodi. Aga võtame siis järjest. Igast asjast natuke.

Teater, see oli tõesti super. Jan Uuspõld Isa rollis. Seda peab ise nägema ja kogema. Hea ja eluline tükk. Poja klassivend soovitas mulle, et kui ma selle ära vaatan, siis enam ma lapsi ei taha. Õnneks on minu omad juba suured ja peale seda, kui ma reisilt tulin, tundsin, et just see aeg, mis mul hetkel on, on ainult minu aeg. Ja sellesse mahuvad küll hiljem lapselapsed, aga praegu teen seda, mida hing ihkab.

Täna helistas tuttav, kellega mitmed aastad järjest oleme 7.märtsi õhtul väljas söömas käinud. Kuna ma peaaegu aasta otsa temast midagi ei teadnud, siis seda üllatavam oli tänane telefonikõne ja kutse õhtusöögile. (Ehtne prantsuse croissant. Imehea, niisugust siin ei saa.)

Kui te nüüd arvate, et mina olin see, kes Pariisis Eiffeli tornile pommiähvarduse tegi, siis kahjuks ma seda ei teinud. Kuigi olgem ausad- tuttavad seda ei usu. Kui midagi niisugust sünnib ja mina olen lähedal, siis pole süüdlast vaja kaugelt otsida.
Just sellel õhtul tulin ma Louvre (Musée du Louvre) muuseumist ja sellest, mis minul järgnes seoses Eiffeli torniga, kirjutan varsti. Täna on kell juba väga palju ja tahaks magama minna.

Ikka juhtub.

Mõnikord on kohe nii, et asjad sobituvad iseenesest kokku ja kõik läheb nii, nagu minema peab.

Tulin laupäeva südaöösel Viljandist sünnipäevalt ja Suure-Jaanis läks sõidu ajal rehv tühjaks. Tont teab, mis sel viga oli, sest vahetult enne olin tuttava koju viinud ja seal õues kitsa pinna peal ringi keeranud. Aga võib olla sain ka tee peal midagi rehvi, kes seda teab. Tühi ta igatahes oli ja mina pidin käised üles käärima.

Vahel on saatus minu poolt, kohe iseenesest. Nagu tellimise peale helistas klassivend, kes elab Suure-Jaanis.
-Tead, kui ma oleksin hetkel kodus ja magaksin, siis oleksin väga kuri. Ikkagi on südaöö.
-Oled siis kuri või mitte?
-Ei ole, sest sul on võimalus minu silmis kangelast mängida!
-No?? Kuidas see välja näeb?
-Olen Suure-Jaanis ja vajan abimeest. Autol on rehv tühi.
-Kus sa oled? Ma olen kohe seal ja võtan sõbra ka kaasa. Ära muretse, me tuleme kohe appi.

Tulidki. Natuke lõbusamas tujus kui tavaliselt, aga mind see ei häirinud. Sest rataste mutrid olid ikka väga kõvasti kinni ja mul endal oleks tükk tegu olnud, et neid lahti saada.
No jah, alguses läks naermiseks ja aasimiseks auto originaal tagavararatta üle.

-Kuule, see on sul ju võrriratas, mida autole alla tahad panna!
-No niisugune oli kaasas, kui ma selle auto ostsin. :))
Aga kui aus olla, siis naljaks oli ta küll ja ühe tolli võrra väiksem ka, kui teised.

-Nüüd on nii, et enne peame tagant ratta ette tõstma ja alles siis saame selle võrriratta :)) taha panna. Sul ees vedav esisild, sinna ei tohi väikest ratast panna.

Käperdasin seal maas ja proovisin mutreid kangutada. Klassivend võttis mul ümbert kinni ja tõstis püsti.
-Mida sa siin nüüd teed?
-Proovin aidata.
-Ja mida sa mulle ütlesid?
-Et kui tahad sangarit mängida, tule appi.
-No vot, ja nüüd kobi autosse sooja ja lase mul siis ennast aidata. Ära ole siis nii hakkaja naine, mängi vähemalt, et sa ei saa hakkama. :))

Mulle nii meeldis see ütlus. Kõrvad hakkasid kohe liikuma.

Õige ka. Aga kuna õues oli -22C ja tuul, siis vahepeal ma ikkagi läksin neile appi, sest nii sujus kiiremini.

Kui kõik valmis sai, siis loomulikult ei pidanud ma paljuks neid kilomeeter maad edasi toimetada. Baar oli juba kinni ja minu lootus, et nad autost välja tahavad minna, oli küll liialdatud. Tulgu ma aga nendega kaasa, mis ma sinna koju otsin? Istusin ja mõtlesin, et kuidas ometigi minul alati kõik asjad niiiiii viltu veavad? Täitsa koomiline olukord, aga ainult kõrvaltvaatajale. Minul endal küll enam lõbus ei olnud. Tahtsin koju saada ja magama minna. Kell oli kohe kohe kaks saamas.

Poisid olid ikkagi viisakad, lasksid mul ära sõita ja varsti olin juba kodus. No ja siin olid torud järjekordselt jäätunud. Kuna kell oli kolm öösel, siis ei saanud ma naabrimeest tülitama minna, et keldri võtit küsida. Minu korterisse tulevad torud on tema keldris, aga jäätuvad sellepärast, et alt korterit praktiliselt ei köeta.

Hommikul mõtlesin klassivenna ütluse peale, et ära ole nii tragi ja ära saa kõigega ise hakkama. Ajasin siis oma punase liibuva minikleidi selga ja läksin pühapäeva hommikul kell 8 naabrimehe ukse taha, keldri võtit küsima. Külm oli olla ja mõtlesin veel, et kui naine ukse peale tuleb, siis see külmetamine on täitsa ilmaaegu. Õnneks tuli mees ise, pilgutas paar korda uniseid silmi ja andis keldri võtme. Keldris hakkasin kohta otsima, kust trass külmunud olla võiks. Proovisin keerata kraani torude keskel. Kuna see hästi lahti ei tulnud, siis panin jõuga hoobi pihta. Loomulikult lendas veejuga lakke ja sealt mulle pähe. Mitte midagi enam ei näinud, vajutasin käe toruotsa peale ja siis sain kraani kinni. Just samal ajal tuli ka naabrimees keldrisse. Minu liibuv punane kleit oli läbimärg, mina kaasaarvatud. Märja t-särgi show keldris :)) ja suhteliselt külma ilmaga.

-Appike, mis sa siin nüüd teed?
-Dušši võtan, toas ju vett pole.
-Aga miks sa riietega oled?
-Külm on ju! Proovi ise paljalt olla.
-Mine nüüd ruttu tuppa riideid vahetama, ma teen siin asjad korda.
-No jah, see külmunud koht peab siis seal lae või põranda sees olema ...
-Mine juba, mis sa külmetad.

Kui hiljem keldrisse tulin, siis oli puhur torude peale pandud, teised torud ära soojustatud ja sein villaga kaetud.

Vot mida võib üks punane liibuv kleidike talvel teha!

Aga nüüd, kui ma Priisi lähen, siis ma ei teagi, mis saab. Kas lasen veetorud alt naabri korteris lõhki külmuda, sest neid peab iga päev sulatama, või panen oma kleidi jälle selga ja lähen palun naabrimehel iga päev neid torusid keldrist soojendada.

Auto viisin esmaspäeval SPA-sse. Lasin talle teha ihuhoolduse, pediküüri ja mürkainete eemaldamise kehast. Aga et aru saada, mida see tähendab, siis tõlkes kõlab see nii: auto pesti ja kuivatati, pandi uued papud alla ja loomulikult iga-aastane õlivahetus.

Teisipäev, kalapäev??

Kellega ikka juhtuma peab, sellega ka juhtub. Pikad juhtmed, pikad juhtmed, ma ütlen :))

No jah, kui kõik ausalt ära rääkida, siis peab alustama natuke kaugemalt.
Ega ma osanud siis veel asjale tähelepanu pöörata, kui see papike-kalakaupmees juuksuris käima hakkas. Mõtlesin lihtsameelselt, et korralik vana, kaks korda kuus juuksuris käia on igaühe jaoks saavutus. Juttu jätkus, teemad olid päevakohased ja mitte midagi, kohe mitte miski ei viidanud eelseisvatele sündmustele.
Tuli ka päevakorda küsimus, et miks mina kunagi turu pealt kala ei osta.
Ma ei hakanud selgitama, kui laisk ma olen ja söön ainult siis kala, kui poeg selle mulle püüab, puhastab ja valmis teeb. Ja et ei mingeid heeringaid ega marineerituid asju ma ei söö.
-Tead, ma elan üksi ja ma lihtsalt ei viitsi seal järjekorras seista. Võtan poest selle väikese fileetüki, mida vahel vajan ja kevadel hakkavad poisikesed mulle nagunii hauge jm tooma. Neil hea meel tuua ja mul rõõm saada.
Ja siis see story algaski.
Järgmisel päeval oli telefonikõne:
-Kas ma sulle kala võin tuua? Olen siin turu peal ja varsti saan valmis. Tuleksin läbi, kui sulle sobib.
Oi jama, mõtlesin, mul õhtul nii kiire, millal ma neid räimesid veel tegema hakkan? Aga annan naabrinaisele, sest kui kätte tuuakse ja nii lihtsalt, ilma järjekorrata saab, siis peab vastu võtma:)).
No aga toodi kohakala ja päris paras suur ka teine.
-Mis ma selle eest maksan?
-Oh, pole suurt midagi vaja, üks musi ja täitsa aitab!
-Tead, minupärast saad või kaks, aga sellega on natuke keeruline lugu. Minu musi on hindamatu väärtusega ja limiteeritud kah veel.
-No siis polegi midagi vaja, võta niisama.
-Ok, kui seekord ise tuua tahtsid ja nii arvad. Kui teinekord tuua tahad, siis soovin konkreetset hinda ikka teada.

Järgmisel teisipäeval oli uus kõne ja palju reipam ning julgem juba:
-Sinu kala on kohe kohal!

Ei sõnagi sellest, kas ma tahan või mitte. No hea küll, las siis olla, vaatame, mis edasi saab.
-Nii ja mis maksab?
-Mitte midagi, ma niisama tõin! No kui siis, väike musi võiks olla.
-Mismoodi niisama, ja musi ei saa nagunii! Ma ei taha niisama mitte midagi! Elus ei ole tasuta lõunaid olemas!
Andsin enda arvestuste järgi raha ja kõndisin minema.

Järgmisel hommikul, kui Tallinnasse sõitsin, oli telefonikõne.
-No, kas said kala tehtud?
-Sain ja kuna tütar tuli ka Pariisist koju, siis oli täitsa asjaette.
-Oi, siis äkki jäi vähekski, ma toon juurde?
-Ei ole vaja, aitab küll. Ja kui aus olla, siis mulle selline pealetükkiv käitumine ei meeldi. Asjad peavad olema selged ja ei mingeid kaksipidi arvamusi ei tohiks tekkida. Ma ei ole harjunud mitte midagi niisama saama ja kui sa raha küsida ei oska, siis mina ei viitsi niisugust mängu mängida.
-Oi, aga miks ma peaksin nii ilusa naise käest raha küsima? Meil on ju suhe, (väike paus jutus ...) meil on ju nii eriline suhe!

Pidin autoga peaaegu teelt välja sõitma ja vist isegi karjatasin:
-Mis asi meil on??? SUHE?? Mis ajast see meil on?? Ja miks mina sellest midagi ei tea?
Ma olin täitsa ahastuses:

SUHE ja eriline kah veel! Vot see mul puudus!

Oi appike!! Mille sisse ma ennast jälle mässinud olen? Suhe ja endast vähemalt poole vanema mehega???

Aga tütar lohutas, et olgu ma täitsa rahulik, kui ma ise ei tea sellest midagi, küll siis teised turu peal teavad, sest ega tema seda nagunii rääkimata jäta, et tal on juuksuriga suhe!

Olen täiesti vaba ja sõltumatu, oma eluga väga rahul ning ei taha hetkel mingit suhet, veelvähem isehakanud pensionäri, kes on minu isaga vähemalt sama vana, kui mitte vanemgi. Mis sest, et tubli ja töökas mees, aga minu käest peaks ka nagu küsima.

Eks meil käib neid toiduainete pakkujaid töö juures ikka. Tuuakse nii liha, mune, vorsti ja jahimehed toovad ka metsloomalihast tooteid. Aga mitte kunagi ei ole ma selle peale tulnud, et mul on suhe nii liha, vorsti või munadega, nüüd siis ka kalaga :)))

Sel teisipäeval oli jälle telefonikõne:
-Olen kohe turu peal, kas ma võin sulle sinu jaoks kõrvale pandud koha ära tuua?
-Ma ei ole täna tööl, lähen Tartusse.
-Oi, aga kui sa kodus oled, siis ma võin ju sinu juurde selle tuua! Kus sa elad?

Vot see mul veel puudus!

-Ma ei taha enam mingit kala, aitab küll sellest naljast!
-No mis siis ikka, järgmisel teisipäeval siis uuesti ja ilusat päeva teile! (asi läks hoobilt teietamiseni:))).

Aasta alles algas ja veebruar on kõigest poole peal, aga ma võiks ennast juba teist korda mehele sättida. Millega see asi ometigi sel aastal lõppeda võib, kui juba aasta alguses sellised tuurid üles võetakse?

Sõber ...

Loevad vaid sõbrad,

kellele võid helistada

kell neli hommikul.

(Marlene Dietrich)

Kas teil on niisugune sõber? Minul on!

-Tea, et ma olen esimene, kelle õla najale sa võid nutma tulla ja viimane, kes sulle jalaga paneb!

-Kaks korda ikka? :))

-Ei, kolm korda kui vaja!

Võin talle helistada öösel kell kolm või neli, pole vahet, alati tuleb, kui on vaja.

Kui ta helistab, siis tunneb siirast huvi, kuidas mul läheb, millega tegelen või mida plaanin teha. Samas- ka mina olen huvitatud, kuidas tema eluke veereb, kas on oma valikutega rahul ja mida ta plaanib. Hea on teada, kui tal hästi läheb ja alati olen olemas, kui tema mind vajab. Mis teha, mõnikord on ju nii, et teatud asju saad rääkida või arutada inimesega, keda usaldad ja kelle mõttemaailm on sinu omaga sarnane.

Me võime hommikuni tähistaevast langevaid tähti püüda, maailma asjade üle arutleda ja alles peale päikesetõusu väsinult uinuda. Meil on hea, sest sõprus ei küsi midagi- ta lihtsalt on.

Ta on mees, kes saab hääletoonist aru, kui mul on mure või ma olen kurb. Mitte kunagi ei jäta ta siis mind üksi ja järgmisel päeval helistab kindlasti, et kontrollida, kas olen jälle endine energiapall ja rõõmsalt sõiduvees. :))

Vahel on ta nädal või paar kadunud, aga teinekord võib ta nädala või paari jooksul iga päev helistada või üllatusvisiite teha.

Soovin teile kõigile samasugust, või niisugust sõpra, nagu teie vajate ja kaunist sõbrapäeva!

Kui sa haige oled, siis on sõber see,

kes saabub kotitäie apelsinidega,

krimkaga, mida lugeda tahtsid ja kimbu lilledega.

Ta sätib lilled vaasi, teeb sulle kuuma jooki,

peseb nõud ja läheb.

(Pam Brown)

Sõnatu ...

Siia ei pane ma ühtegi pilti, kuigi eile oli päris ilus päikesetõus.

Tükk aega mõtlesin, kas üldse seda kirjutada või mitte. Teema julm ja tavaliselt sellistest asjadest ei räägita. Samas- tahaks, et need hetked päriselt ei ununeks, sellepärast peaks ikkagi kirja panema. Ja keegi, kes kellega ka samamoodi juhtub, oskaks sisetundele kuuletuda.

Sellest on mõnda aega möödas, kui õega Tallinnas seilasime. Oli vaja ületada ristmikku Kristiine ees.

-Jää seisma, ära mine, me ei jõua üle ristmiku, ütles õde.

-Jõuan, ära muretse, vastasin.

Kuigi fooris vilkus roheline tuli ja ristmikku ületades muutus see kollaseks, ei võtnud ma jalga gaasipedaalilt. No ja siis avastasime, et olime sellel viieharulisel ristmikul ikkagi vale haru valinud. Õnneks sain kohe tagasipöörde teha, fooris oli meile sobiv roheline tuli ja minuti pärast, kui olime uuesti tagasi ristmikul ja õigele teeharule suundusime, sõitsime tükk-tükk aega vaikides. Alles nii kümnekonna minuti pärast ütles õde:

-Need oleksime meie olnud!

-Tean.

Sellel kohal, kus õde ütles mulle, et jää seisma, ära mine, me ei jõua üle, oli minu taga olnud ja foori alla seisma jäänud autole juhipoolse ukse sisse sõitnud, ei tea kust tulnud, kihutav Bemm. Vaatepilt oli kõike muud kui meeldiv. Ja tõesti, need oleksime võinud meie olla, kui ma oleksin seisma jäänud.

Teine, sarnane lugu sai alguse üleeile õhtul.

Teadsin, et pean järgmisel hommikul Tallinnas olema. Kuna auto on garaažis, mis asub kilomeetri kaugusel kodust, siis toon tavaliselt auto õhtul maja ette. Hommikul hea kohe võtta.

Nii ka sel õhtul läksin peale tööd autole järgi. Kuskil poole tee peal, äkki on koht ka tähtis, õigemini siis kiriku juures künkal, kuulsin, kuidas keegi ütles mulle:

-Ära mine täna autot tooma. Sa ei tohi hommikul nii vara välja sõita, pead minema hiljem.

-Misasja???

Seisin keset tänavat ja vaatasin ringi. Kes minuga rääkis? Mitte kedagi ei olnud. Hakkasin edasi liikuma, aga sain teha vaevalt paar sammu, kui keegi ütles:

-Kas sa ei kuulnud, ära mine täna autole järgi!!!

-Kuulsin, kuulsin, kohe lähen tagasi.

See käsklus oli nii järsult öeldud, et ma ei kahelnud hetkegi, et kuuletuda. Keerasin otsa ringi ja kõndisin koju.

Ma ei vaevunud juurdlemagi, kes minuga rääkis, sest tegelikult ju kedagi tee peal ei olnud. Ja seda, kui juuresolevate majade hoovis keegi nägi mind kõva häälega endaga rääkimas, siis las arvavad, et juuksur oli tööpäeva lõpus täis ja sai endaga hästi läbi.

(Öeldakse ju, et kui sa räägid jumalaga, on see palve, aga kui jumal räägib sinuga, siis on see skisofreenia.:) )

Tulin koju ja enam selle üle ei juurelnud. Hommikul jalutasin garaaži, tankisin auto ja startisin plaanitust hiljem. Eelmise õhtu seik oli meelest läinud.

Kuni hetkeni, kui peale Raplat ja enne Kohilasse sissekeeravat teeotsa, oli liiklus osaliselt suletud. Põllu peal oli sõiduauto, ees lömmis kaubik. Politsei alles saabus, kiirabi veel polnud. Kui ma neist mööda sõitsin ja sõiduautos alles kinni katmata inimkeha nägin, siis lõi mulle nagu nuiaga pähe eelmisel õhtul juhtunu.

Kes või kuidas mind hoiatas, sest ajaliselt klapitades oleksin võinud mina sellel hetkel samas kohas olla.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/fotod-vaikebussi-ja-auto-kokkuporkes-hukkus-inimene.d?id=39979503

Ma ei taha saatusega spekuleerida või sellega mängida, samas ei usu ma jumalat, aga on olemas keegi, kes mind hoiab ja kaitseb. Niisugused asjad ei juhtu iseenesest.

Elu väikesed pisiasjad ...

... on need, mis rõõmu teevad. Mõni päev on kohe eriline, võiks kesta lõputult.
Hommikune kallistus armsalt inimeselt, aktiivses ja lõbusas seltskonnas koolis tarkust taga nõudmas ning lisaks õhtul naabrinaise poolt läbi lipsates, õnnestus mul naabripoisike õpetada päikest ja autot joonistama. Siiras, siiras ja ehe rõõm terve päev! Mida veel ühelt päevalt tahata?