Siia ei pane ma ühtegi pilti, kuigi eile oli päris ilus päikesetõus.
Tükk aega mõtlesin, kas üldse seda kirjutada või mitte. Teema julm ja tavaliselt sellistest asjadest ei räägita. Samas- tahaks, et need hetked päriselt ei ununeks, sellepärast peaks ikkagi kirja panema. Ja keegi, kes kellega ka samamoodi juhtub, oskaks sisetundele kuuletuda.
Sellest on mõnda aega möödas, kui õega Tallinnas seilasime. Oli vaja ületada ristmikku Kristiine ees.
-Jää seisma, ära mine, me ei jõua üle ristmiku, ütles õde.
-Jõuan, ära muretse, vastasin.
Kuigi fooris vilkus roheline tuli ja ristmikku ületades muutus see kollaseks, ei võtnud ma jalga gaasipedaalilt. No ja siis avastasime, et olime sellel viieharulisel ristmikul ikkagi vale haru valinud. Õnneks sain kohe tagasipöörde teha, fooris oli meile sobiv roheline tuli ja minuti pärast, kui olime uuesti tagasi ristmikul ja õigele teeharule suundusime, sõitsime tükk-tükk aega vaikides. Alles nii kümnekonna minuti pärast ütles õde:
-Need oleksime meie olnud!
-Tean.
Sellel kohal, kus õde ütles mulle, et jää seisma, ära mine, me ei jõua üle, oli minu taga olnud ja foori alla seisma jäänud autole juhipoolse ukse sisse sõitnud, ei tea kust tulnud, kihutav Bemm. Vaatepilt oli kõike muud kui meeldiv. Ja tõesti, need oleksime võinud meie olla, kui ma oleksin seisma jäänud.
Teine, sarnane lugu sai alguse üleeile õhtul.
Teadsin, et pean järgmisel hommikul Tallinnas olema. Kuna auto on garaažis, mis asub kilomeetri kaugusel kodust, siis toon tavaliselt auto õhtul maja ette. Hommikul hea kohe võtta.
Nii ka sel õhtul läksin peale tööd autole järgi. Kuskil poole tee peal, äkki on koht ka tähtis, õigemini siis kiriku juures künkal, kuulsin, kuidas keegi ütles mulle:
-Ära mine täna autot tooma. Sa ei tohi hommikul nii vara välja sõita, pead minema hiljem.
-Misasja???
Seisin keset tänavat ja vaatasin ringi. Kes minuga rääkis? Mitte kedagi ei olnud. Hakkasin edasi liikuma, aga sain teha vaevalt paar sammu, kui keegi ütles:
-Kas sa ei kuulnud, ära mine täna autole järgi!!!
-Kuulsin, kuulsin, kohe lähen tagasi.
See käsklus oli nii järsult öeldud, et ma ei kahelnud hetkegi, et kuuletuda. Keerasin otsa ringi ja kõndisin koju.
Ma ei vaevunud juurdlemagi, kes minuga rääkis, sest tegelikult ju kedagi tee peal ei olnud. Ja seda, kui juuresolevate majade hoovis keegi nägi mind kõva häälega endaga rääkimas, siis las arvavad, et juuksur oli tööpäeva lõpus täis ja sai endaga hästi läbi.
(Öeldakse ju, et kui sa räägid jumalaga, on see palve, aga kui jumal räägib sinuga, siis on see skisofreenia.:) )
Tulin koju ja enam selle üle ei juurelnud. Hommikul jalutasin garaaži, tankisin auto ja startisin plaanitust hiljem. Eelmise õhtu seik oli meelest läinud.
Kuni hetkeni, kui peale Raplat ja enne Kohilasse sissekeeravat teeotsa, oli liiklus osaliselt suletud. Põllu peal oli sõiduauto, ees lömmis kaubik. Politsei alles saabus, kiirabi veel polnud. Kui ma neist mööda sõitsin ja sõiduautos alles kinni katmata inimkeha nägin, siis lõi mulle nagu nuiaga pähe eelmisel õhtul juhtunu.
Kes või kuidas mind hoiatas, sest ajaliselt klapitades oleksin võinud mina sellel hetkel samas kohas olla.
Ma ei taha saatusega spekuleerida või sellega mängida, samas ei usu ma jumalat, aga on olemas keegi, kes mind hoiab ja kaitseb. Niisugused asjad ei juhtu iseenesest.
.JPG)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar