Keraamika, ikka keraamika - 4

Täna tegelesime siis glasuurimisega. Ja see on salapärane nagu hiina keel. Kui algvärv on pruun, siis peale põletamist on see roheline. Kui roheline, seda näeb pärast, sest kogu protsess sõltub ahju temperatuurist, eseme paksusest, peale pandud glasuuri paksusest jne, jne :)) Roosa värv muutub potisiniseks ja natukene teistmoodi roosa aga punaseks.
Üllatusmomente jagub.



Näiteks see küünlaalus peaks peale põletamist olema seest kaetud läbipaistva glasuuriga, st naturaalne värv on näha. Ja pealt- üllatus, üllatus, on see roheline. Ja seal, kus on mustri kõrgem osa, peaks loomulik värv läbi kumama. Mustri põhi on tugevama rohelise värviga.


Selle potsiku tegin seest nn mõralise glasuuriga ja pealt on see tumesinine ja kollane. Nii aluskiht kui ka mustri osa peaks glasuuri alt läbi kumama.

"Hetke vaid mõni mälestus kestab. Kuid on neid, mida minna ei lasta..."

(Rein Rannap - Suudlus läbi jäätund klaasi)



Tänane hommik oli nagu muinasjutt. Paks-paks udu ja siis tõusva päikese valgus läbi udu härmas puudel.
Ning lõunaks oli päike kõik selle ilu sulatanud, aga midagi ma jäädvustatud sain. Ja ikka nii, et autost välja, kiirelt mõned fotod ja jälle liiklusvooluga kaasa.

"Käime katuseid mööda, tule lähme turnime tornides. Lähme katsume pilvi, lähme värvime taeva siniseks ..."

Nii see Liia kuurikatus puhtaks sai. Pealtnäha nagu lund polegi, aga mütata sai ligi tund aega. Kui ma sealt teiselt poolt maja alla tulin, kadusin lumehange ära. Redelist paistsid ainult ülemised kolm pulka. Juba pidin Liialt küsima, et kas tohin redeli kevadeni kuuri taha jätta. Proovi sa seda kätte saada, kui lumi on endal peaaegu õlgadeni. Aga ära tõin, nagu Toots ütles. Ja lõpuks tuli mõistus ka koju, kuidas lumme mitte vajuda- panin redeli lume peale ja tulin käpuli mööda seda.

Aga fotod on tegelikult Liia tehtud, mitte minu.

"Küll on kena kelguta, hangest alla lasta ..."

Lumine, lumisem, kõige lumisem ...

Lund on ikka nii palju, et tänavalt vaadates ei paista isegi kõrgem auto kuhja tagant välja.

Minu puuriidad, mille puhul ma arvan, et peaks nagu ikka "katuse" puhtaks lükkama, sest ega see kaugel ole, kui plaadid katki lähevad :))

Panen tänased pildid üles, sest ei suutnud otsustada, mida kõrvale jätta. Lubasin tütrele, et teen pilte, sest temal seal on +10, rohi roheline, krookused õitsevad ja aina soojemaks läheb. Sadas midagi vihmalaadset ning ma tegin fotod kiirelt ja panin välgu ka tööle. Et saaks aparaadi kohe hõlma alla. Kui Pärnust tulin, siis proovisin tee peal ka mõne foto teha, aga no ei saa. Seisma jääda pole võimalik, sest isagi suur maantee on ainult kitsalt kaherealine, nähtavus kuni 100 meetrit. Kui niisugusel juhul seisma jääd, siis paneb keegi nagunii tagant sisse. Teelt kõrvale minna ei julge, sest kui sinna lähed, siis sinna ka jääd. Kuni lõpuks tuleb sahk ja su lumekuhja pähe kraavi lükkab. Ühe foto ikkagi sain- passisin hetke, hüppasin autost välja, tegin klõpsu ja ruttu rooli taha tagasi ning sõitma kohe.


Õhtul kolistasin naabrinaise õues, aga kuna ma vahele jäin, siis sain kohvi :)) ja järjekordsed pildid tema lauakesest, kiigest ja šašlõkiahjust.

:))

Väikesed lapsed on ikka niiii armsad. Juba kauplesin Väikevenda, et millal ma Lauriga loomaaeda ja kohvikusse minna saan.

Terve pühapäev täis keraamikat.

Purk ja karp eelmisest korrast, viimasele tegin täna kaane ka peale.

Selle põhjata potsiku tegin peaaegu 10 minutiga ja sellel on ikka oma otstarve ka.

Kaheosaline vaagen eelmisest korrast. Tore on, et katki ei kuivanud. Nüüd jääb loota, et ka põletuse aeg midagi ei juhtu.

See oli algselt plaanitud kohvikannuks, aga kui asi ikka nii väga vaasi nägu on, siis ei saa sellest kohvikannu teha.
No ja kohvikannu tegin ka, aga selle maht on vist oma kolm liitrit. Terve suguvõsa saaks kohvile tulla. Ma lihtsalt ei julgenud enam öelda, et minu plaanitud kohvikann on ahjupoti nägu ja mõõtu. Tegin selle vapralt lõpuni ja niisuguse näoga, et see peabki nii olema ja oligi nii plaanitud.

ikka lund ja ikka juurde ....

No nii mõnus, et sõnu ei ole ...

(eriti veel, kui Liia juures saab teed juua ja värskeid-sooje lihapirukaid süüa ning pärast pildistada)

Ahi ajab juba üle ääre ja...

... kiik on jalgupidi lumes.

Veel paar päeva ja laud on kadunud ...
... ning maja takkapihta :))

Ela ja ole siis, kui lumi juba aknast tuppa tuleb :))
ja katuselt on korra lumi juba maha aetud.

Lapsed kasvavad nii kiirelt.

http://et.wikipedia.org/wiki/Rahvusvaheline_Kohus

Siin ta nüüd siis on- otsapidi Haagis ja Rahupalees. Praegu veel õpilasena.

"Alles see oli kui jooksis vuta-vuta Kirikumäest üles ..."

Käib töö ja vile koos.

Sain siis mina ka fotopurki püütud. Ikka keraamikas ja tööhoos. See, mida ma hetkel teen, kuivama ei jõudnudki- lihtsalt see ei meeldinud mulle. Keerasin savi üheks tükiks kokku ja proovin järgmine kord uuesti.


Ees on minu kauss, mille tegin tükkidest kokku ja ikka niisuguse, et oleks näha- tegu on käsitööga. Taga paistab Liia tehtud kausike, pitsilise äärega.


Liia tööd ja tema tehtud kruus, millest lubati ka mul õhtuti teed juua. Seda muidugi siis, kui sang põletuse käigus küllest ära ei kuku. Ja kui kukubki, siis võtame pihkude vahele ja saame juua ikka- peaasi, et kätel soe on :))

Lapsed kasvavad nii kiirelt.

Väikevenna poeg :))

Naabripoisike, keda on võimatu objektiivi saada. Nagu tulesäde.

Üllatus sõbrapäevaks.

-Mamps, ma abiellun ja sa saad vanaemaks!...

Nii kuulutas väiksem poiss mulle telefoni teel. Alles paar aastat tagasi vedas ta õega kihla, et 10 aastat on kindel, mil tema mind vanaemaks ei tee.

Aga see hääl oli ikka nii rõõmus ja jutt tuli ühe joruga edasi
...- tegelikult ma sain vabariiklikul informaatikaolümpiaadil I koha ja see tähendab seda, et ma saan ükskõik mis alale ülikooli tasuta kohale eksamiteta sisse hoolimata minu keskkooli lõpueksamitest, va arstiteaduskonda, aga ka lõpueksamid ma kavatsen väga hästi teha!
Ja alles nüüd tõmbas ta hinge.

-Mis asja??? Kas sa saaksid selle jutu uuesti ja natuke aeglasemalt rääkida, küsisin temalt. See oli ikkagi uudis, mis vajas seedimist ja aeglasemat esitust.
Vähemalt on see tasu ja positiivne tagasipeegeldus selle eest, et me oleme koos pingutanud ja nemad on võtnud võimaldatud haridusest maksimumi.

-No aga kunagi sa rääkisid, et tahad arstiks saada? ei jätnud ma teda kiusamata. -Mäletad, kuidas nõudsid näha, milline on kaksteistsõrmiksool ja olid pettunud, et sealt kahtteist sõrme alla ei rippunud vaid 12 sõrme laiune oli?
-Ah, see oli lapsepõlves, nüüd on mul teised huvid.
-Aga sa mõtle ikka hoolega järgi, seal on noored ilusad õed ja puha.
-Ma võin neid ilusaid õdesid niisama ka vaatamas käia. Kasutan tutvusi, et tahatuppa saada. :))
Asi lihtsalt selles, et meie sugulane on arstiteaduskonnas VI kursusel ja Tartus koos nad korterit üürivadki.

Kui seda lund samamoodi edasi sajab, siis varsti on see lauake täiesti lume all.

Liia töö.

Meie tänane tegevus toimus siin, selles töötoas. Tegevus oli nii põnev, et unustasin pilte teha. Viis tundi möödus kui lennates. Järgmine kord olen natuke aktiivsem selle koha pealt.

Madise vend ...

Ei teagi, kuidas seda juttu alustada.
Juhtus see küllaltki kaua aega tagasi, olin alles noor ja roheline ning inimesi teadsin-tundsin vähe.
Kui on vaja mõni töö kirja panna, aga inimene on võõras, siis nime küsin ma harva. Lihtsalt on välja kujunenud oma süsteem ja töid panen kirja märksõnade abil.

Nii seegi kord, kui tuli Madis ja tahtis oma vennale juuksuriaega.
-Pane kirja, et minu vend, et Madise vend, noh. Küll sa ta ära tunned.
Tal olevat juubel, 60 ja puha, minu juurest läheb sauna ja siis tema jaoks korraldatud pidusse. Kellaaeg oli päeval kolmeks.

Sel päeval oli rahvast palju, segadus suur ja kui aeg sealmaal, siis küsisin, et kes on Madise vend. Tal on kell kolm aeg kinni pandud ja nüüd oleks tema kord.
Tõusiski üks mees püsti ja ütles, et tema on Madise vend.
-Kas sina oled Madise vend? küsisin igaks juhuks üle.
-Ja, Madis on minu vend.

Hakkasin siis tööle ja ise mõtlesin, et kui ma ei oleks küsinud, siis nägupidi ma neid kokku küll pannud ei oleks. Inimesed on ikka väga erinevad, hoolimata sellest, kas nad on vennad või mitte.

Lõpetasin selle töö, siis hakkasin järgmist tegema ja siis veel järgmist.
Üks mees traavis ees koridoris ja iga ringiga tema meeleolu langes ja ärritus tõusis. Tavaliselt ma niisugustele inimestele tähelepanu ei pööra. Kui vaja, küll siis küsitakse, aga tihti otsitakse põhjust, et mulle oma tusameelt välja valada. Ja ikka sellepärast, et järjekord on pikk. Süüdi olen ju mina, mitte need mehed, kes just selsamal hetkel on otsustanud juuksurisse tulla.

Ja siis see tuli:
-Sellest majast on kapitalism veel väga kaugel.
-Millest te seda järeldate? küsisin.
-Vot sellest, et mul oli kell kolm aeg kinni pandud ja kui kaua ma ootama pean?
-??? Mis teie nimi on?
Ei mäletagi, mis ta nimi oli, aga lõppu lisas, et ta on Madise vend.
-Oi, aga ma juba tegin Madise venna korda. Kui palju teid siis on?
-Mina ei tea, kellel sa juuksed ära lõikasid, aga mul oli kella kolmeks aeg kinni pandud!
Ise aga muudkui traavis ühest seinast teise ja iga tiiruga läks jalaaste tugevamaks.
-Niisugusel juhul pidite te hiljaks jääma, sest kella kolmest ma küsisin, kas Madise vend on siin ja kuna leidus niisugune inimene, siis tema ka selle aja endale sai.
-No mis sest, et ma natuke hiljaks jäin, oleks võinud küsida?
-Mida küsida? Te ise oleksite võinud sisse tulles öelda, kes olete. ma ju ei tunne teid ja kus mina tean, et neid Madise vendasid täna mul mitu tükki siin reas on? Ma hea meelega aitan teid, kui mingi aeg veel sobib.

See klient, kes toolil istus, pakkus ise välja, et ta võib oma poolikult tehtud soenguga oodata, peaasi, et see järgmine Madise vend korda saab.

Aga see viimane ja vist ka õige Madise vend oli nii vihane, et pani uksega paugutades minema.

Ja mälutu, nagu ma olen, ei tea ma siiamaani, kelle ma Madise venna pähe korda tegin.
Kas oli ka tema venna nimi Madis või kasutas lihtsalt õigel ajal õiget hetke. Ja kui aus olla, siis see viimane mees oli Madisega natukene sarnane küll. Ju ta siis see õige vend oli :))

Kes teeb, see jõuab.

Kuna töö juures süüa ei tohi, siis seda seal just tehaksegi.

Nädala lõpp oli ikka nii kiire, et sõnu pole.
Neljapäeval tööl 9h, õhtul kodulehe tegemise kursusel.
Reedel Tallinnasse kooli, õhtul koju ning tööle.
Laupäeval Tallinnasse kooli ja õhtul teatrisse.
Öösel koju, pühapäeva hommikul tööle ning kodus ja töö juures oli vaja ahjud kütta.
Ja see kõige põnevam osa- pühapäeval Olustveres keraamikakursustel.
Vot see oli asi, mida olin väga oodanud ja mis oli planeeritust paar tundi pikem. Aga mis sest- see oli niiiiiiii põnev. Saame veel viis korda seal käia ja oma käega igasuguseid asju teha. Seda, mis aga pähe tuleb.

Mõte oli teha selline savipott, nagu venelastel on- kõhukas ja mõnusalt ümmargune. Aga pusi kui palju tahad, soovitut ma ei saanudki. Alguses tuli midagi tuhatoosi laadset (oleks seda siis vajagi:)) ) ja pärast tuli nagu supipott. Kuna harjutamine teeb meistriks, siis meisterdan edasi.

Ükskord ma ta valmis saan, niikuinii.

* * *