Ega kaks kolmandata jää ...

Nali see oli, aga mis täpselt, seda ei mäleta :)) ja see ei olegi tähtis, sest
üks pilt ütleb rohkem kui sada (või tuhat) sõna.




See nädal on alanud päris põrutavalt. Või on asi hoopis selles, et ma imen nagu käsn kõik endasse ja panen kõrva taha, et mida kirja panna ja mida mitte. Igast seigast nopiks natuke ja jäädvustaks. See on nagu siis, kui fotokat kaasas pole. Just siis näed neid hetki, mida tahaks kinni püüda ja salvestada.

See, et ma tahtsin üle kontrollida ja aja õigsuses veenduda järgmisel nädalal Amservis autole tehtava tehasepoolse tasuta teeninduse aja, see ei maksa rääkimistki. Loomulikult oleks sellest järjekordne jama tulnud. Nemad panid kinni aja kell 11.00 ja vastuseks minu päringule tuli täna kiri:
Põhja kontroll ja vajalike tööde teostamine võtab aega ühe tööpäeva.

Kui soovite samal päeval siis soovime autot meile hiljemalt 9:00 ja kätte saaks 17:00.

See selleks ja nende töökorralduse juures ma ei imesta enam millegi üle. Hea, et ma nii usin olin ja 10 päeva ette aega kontrollisin. Ja ega ma seda pärast neile ütlemata ei jäta.

Eile käis naabripoiss juuksuris. Teda ei ole jupp aega enam siinkandis näha olnud, aga nii, nagu nad kõik laia ilma ära vajuvad, ju nii temagi. Ikka pealinna ja piiri taha ehitama.
Kui töö valmis sain, siis ütles:
-Ma nii ootasin, et sinu juurde juuksurisse tulla saaksin. Seal, kus ma olin, korralikku juuksurit ei olnud.
-Mh, kus sa siis olid? Ei ole sind jah nii kaua näinud?
-Kas sa siis ei teagi?
-Mida ma ei tea? (aga see on tavaline, et ma midagi ei tea)
-Vanglas olin, kolm aastat. Eks olen oma karistuse ära kandnud ja õppust võtnud.
-Isver!!! Mille eest? Aaaaa, tead, ma ei tahagi teada. Kui ma seni ei ole seda teadnud, siis nüüd ei ole mul seda vaja teada. Las jääb nii.

Ja veel kord- ärge küsige minu käest, mis uudist. Et juuksurisse jooksevad need asjad ikka kokku. Ega ei jookse küll. Vähemalt mitte minu, kui meeste juuksuri juurde.


Täna siis oli teine üllatus-üllatus.

See on vist sedasi, et nii kaua, kui me midagi ei saa, nii kaua me seda ihaldame. Nagu lapsed ikka:)) Kuni jonni jätkub või parema asja saame või ütleme, et -viinamarjad on hapud.

On mulgi tuttavaid, kes päikese päeva toovad ja tuju rõõmsamaks teevad. Mida täiuslikum ta tundub, seda meeldivam ta mulle näib. Aga nii mõnigi viinamari võib päikese käes läikides seest mäda olla- ja täiuslikkus koos ihaldatavusega kukub plötsti alla.

See mees käib aeg-ajalt koos perega ja samas ka üksi suusatamas. Nii mõnigi kord, kui on tööalane reis kuskile, kus on mäed, siis alati on tal suusad kaasas.
Käisid selgi aastal perega suusatamas ja mingi kuu aja pärast läks uuesti.
-Kas lähete jälle koos perega?
-Seekord üksi, õigemini oma pundiga.

Ja kui ta tagasi tuli, siis nägi ikka vääääga hea välja. Pruun, puhanud, õnnelik.
-Ma ei saa ütlemata jätta, et esimest korda tundsin kadedust sind nähes. See võis ikka väga mõnus puhkus olla. Kui sa eelmine kord perega puhkuselt tagasi tulid, siis sa nii hea välja ei näinud.

Tegin oma tööd ja avastasin, et tal oli pea katki. Mitte palju, aga parasjagu.
-Kuule, sul pea siit katki ja mul on tunne, et natuke põletikku ka sees. Mingi nahariba veel haava peal näha.
-Ma seal olles lõin pea ära jah. Oli niisugune madalate lagedega koht. Lasin naisel selle kohe ära puhastada, aga ju ta kõike ei julgenud.
... (Pikka vaikus) ja siis ütlesin
-Naisel? ... Ma ütlesin kohe, et sa näed õnnelikum välja, kui eelmiselt puhkuselt tulles.


Ootaks siis veel seda kolmandat raputavat asja, mis mu sinisilmsest olelusest maa peale tagasi tooks.

Peatege maailm- ma tahan maha minna ...

No jah, piltidel iseenesest ei ole viga, sest tehtud said need üle inimeste peade, umbes.
Klõps ja valmis, et tuli mis tuli.













Kui oleks teadnud, mis seal on ja toimub, ei oleks läinud mingi hinna eest. Jube. Meeletu rahvamass. Kuna juba kohal olin, siis tegin kiiruga paar fotot ja küsisin pojalt, kas ta ka tahab ära minna.
Õnneks tahtis :)).
Tundsin kahetsust, et ma ööseks Tallinnasse ei saanud jääda. Peale südaööd, kui rahvamöll läbi, oleks Kadriorus väga ilus olnud. Just nende jääskulptuuride pärast.

Palju parem on ikka suvehommikuti enne päikesetõusu maal saunas ärgata ja kastese muru peal roomates pilte teha. Tulemus mõlemat moodi ilus, aga hingele pakub suvehommiku vaikus, linnulaul ja päikesetõus ikka rohkem.

Hea, et niigi läits ...

Käisin luiki pildistamas. See tee ei ole midagi selle kõrval, missugune põld oli.





Sellest on pea kümme päeva möödas, kui ma auto Tallinnasse teenindusse viisin. Et miks sinna, kas kallimat kohta ei leidnud? Ega ei leidnud jah, aga seni olen sealse tööga väga rahul olnud.

Tahtsin kõikide õlide vahetust, rihmade kontrolli, tulede reguleerimist ja mingisuguse võõra heli üles leidmist. Enne saatsin kaks kirja, seal olles rääkisin veel kord asjad üle ja kui laua äärest tõusin, küsisin, kas kõik sai ikka kirja?
-Kõik on kirjas, mis tellisite.
-Igaks juhuks loen need asjad teile veel ette ... ja mingit aknapesuvett ja pidurite kontrolli ma ei vaja.

Kui õhtul vahetult enne kinni panemist autole järgi läksin, hakkas tants peale.
-Tegime üldise tehnilise kontrolli, ...
-Kes selle tellis?
-Siin on nii kirjas.
-Mina seda ei tahtnud!
-kontrollisime pidureid, ...
-Kes seda tellis??
-Siin on nii kirjas
-Mina seda ei tellinud!! Mu autol vahetati alles eelmisel kevadel nii klotsid kui ka kettad ja pidurid olid ideaalses korras.
-Vahetasime piduriõli ja jahutusvedeliku.
-Aga käigukasti õli?
-Seda ei ole siin kirjas!

#¤&#@##
...

Hingasin ikka mitu korda sisse välja ja ütlesin alles siis, mis ma sellest asjast arvan. Natuke sõjakalt ja kõrgendatud häälega.

-Seda, mida ma ei tahtnud, seda te tegite ja seda, mida ma tellisin, seda ei ole te teinud! Tõusin täna hommikul ekstra kell kuus selle pärast , et teie teenindusse jõuda ja siit hiljem kaks kilomeetrit jala käia, et bussiga kooli kolistada. Uskuge, mul on ikka väga hea meel, et just teie juurde tulin!

Läksin tehtud tööde eest maksma ja kuna see noormees ei olnud milleski süüdi, siis proovisin ennast maha rahustada. Tagasi minnes panin uue õlivahetuse aja kinni ja läksin minema.
Amservist Järve selveri ristmikuni on 200m maad ja oi-oi!!! , mis siis juhtus.

Ma ei saanud autot pidama. Vajutasin mitu-mitu korda pidurile ja pidama sain alles ristmikul. Õnneks oli õhtu, õnneks oli sõidukiirus väga väike ja õnneks ei olnud minu ees mitte kedagi. Oleksin pannud täiega kümnesse on teenindusest tulnud autoga ja imevärskelt kontrollitud piduritega!!! Piduritega, mis enne olid olemas, aga mida enam ei olnud!!!

Ma ei tea, kuidas voorimehed sõimavad, aga kui mul oleks sõnad suust tulnud, siis oleks see lärm nii kõva olnud, et kõik juhid ristmikul oleks kuulnud, mis ma sellest autoteenindusest arvan. Jällegi õnneks- ma ei saanud ühtegi sõna suust, ainult vererõhk kerkis totaalselt. Igasugused õudukad käisid silme eest läbi. Sain kuidagi parklasse ronitud, poes käies maha rahunetud. Kuna sain auto kätte vahetult enne teeninduse sulgemist, siis ei olnud mul midagi muud ka teha, kui kodu poole hakata tiksuma. Ja nii kuluski natuke üle sajale kilomeetrile kolm tundi. Selle sain selgeks, et kui pedaal täitsa põhja vajutada, siis mingi aeg saab ikka pidama.

Lükkasin Amservile kirja kirjutamise nädala võrra edasi, sest vihasena võib pidada oma parima kõne, mida hiljem kahetseda tuleb. Ja minu puhul peab see paika. Alati!

Täna tuli siis tagasiside. Helistati. Suured vabandused ja soodustused ja kahjude hüvitamised + tasuta asendusauto terveks päevaks, kui Tallinnasse tulen. Olin sellega nõus.

-Ma ei ole küll sage teie juures käia, aga seni on sõna otseses mõttes mind kätel kantud, aga nüüd taheti ära tappa.
Just nii ma ütlesin ja see on õige. Niisuguseid töid ei tehta lohakalt. (Milliseid siis tehakse? :D)


------

Ma ei leidnud üles seda luikede pilti, mida käisin sügisel tegemas ja kui jäädvustasin ülemisele pildile oma auto keset porist teed. Panin alla sügisel rabas tehtud hanede peegelduse veepinnal. Lapsed ütlesid selle päeva kohta, et ega mul tõesti ainukesel vabal päeval, so pühapäeval, muud teha pole, kui kell 5 hommikul tõusta ja rappa minna. :)) Aga tegelikult oleks nad ise ka kaasa tulnud, kui saanuks.

Küla on ikka targem kui meie ise ...

Jossa ja mina. Maal.

-Kuule, müü oma korter mulle.

Nii ütles üks tuttav, kes just ainult selle korterisooviga minu töö juurde tuli.

-??? Ja kuhu mina siis lähen?
-Teile jääb see korter väikeseks, nagunii ostate uue ja suurema.
-Miks sa selles nii kindel oled?
-Te ei mahu ju sinna ära.
-???
-Sa läksid ju mehele ja kuidas te ikka sellesse kahetoalisse nüüd ära mahute? Müü oma korter mulle. Ma olen vist esimene küsija?
-Mina ja mehele? Vot on üllatus!
-No jah, see Alver seal õllekas just praegu seletas, et tema isiklikult kolis nädalavahetusel sulle korterisse ühe mehe. Kuule nüüd, müüd siis mulle või?
-Mina ja mehega korteris? Huvitav, kus ta ennast peidab? Ei no mis siis viga! Aga tead- ma müün selle korteri sulle, aga ühel tingimusel.
-Noooooo?
-Mina oma meest veel näinud ei ole, kuigi nüüd on juba uus nädalalõpp. Tahaks ikkagi teada, kes see niisugune siis minu oma on. Mine sinna õllekasse tagasi ja kui sa teada saad, mis mu mehe nimi on, siis on korter sinu oma.

Sinna ta suure õhinaga läks ja ...
sinna loomulikult ka jäi.

Ja ei tea ma tänase päevani, kes mu mees oli või olla võiks.

Varsti tulen koju. ____________Mõistus.

Vabal ajal olen ma normaalne, aga vaba aega mul ei ole ....










Kas normaalne olla on kerge või raske?
Mis üldse on normaalne olek ja kust maalt see hakkab?
Või lõpeb?

Kas mul on õigus "harja punaseks" lasta minna, kui minu käest küsitakse, et kes nüüd seal teie jõeäärses majas elab? Kas see on inimlik uudishimu või südamlik kaastunne? Tegelikult mul suva ja vastuseks kõlab, et kui see teile ikka nii siirast huvi valmistab, siis ma võin teile eksmehe telefoninumbri muretseda või veel parem- sõitke ise sinna kohale ja minge küsige, kes seal majas ikkagi elab?

Parim nali tuli siis, kui tuttav kolm kuud tööl ei olnud. Tuli siis üks valge peaga papike ja hakkas juttu ääri-veeri sobitama.
-Naiste pool ka nüüd nii pikad järjekorrad.
-No, tahete lokke või? Teeme ära!
-Ei mina ei taha midagi, aga naine näed ei saanud omale aega. Järjekord pidi olema jõuludeni.
-Siis asi korras ju. Jõuluks lokid pähe ja probleem lahendatud.
-Seal pidi üks juuksur haige ka olema.
-On või? (tegelikul teadsin küll, aga asi lõhnas uudishimutsemise järgi ja siis on vaja lolli mängida.)
Eks tal ei pidanud kannatus vastu ja siis kuulutas:
-Mina olen selle juuksuri ema ja isa naaber. Tead, üht-teist olen neilt juba kuulnud, aga tahaks ikka rohkem teada. Kuule, mis tal ikka täpsemalt viga on?
-??? (oi jummel küll, kuku selili või viska külili)
-Mis tal siis viga peab olema?
-No ta on ju haige, aga mis tal ikkagi täpsemalt viga on?
-Mina küll ei tea.
-Noooooo, ise olete töökaaslased ja nüüd ei tea. Mis tal siis viga on? Ikka päris täpselt tahaks teada!
-Kuulge. Vaadake siit aknast välja. Maja näete? Teate kus ta elab?
-No miks ma ei tea. Tean ikka. (see oli võidukas naeratus- üks asigi, mida ta täpselt teadis.)
-Vot siis on korras. Kui koju lähete, minge sealt läbi ja küsige ise. Saate kohe väga täpselt teada, mis tal viga on.

Mul ei ole niigi palju aega, et oma elu elada, ja nüüd anna veel aru teiste elust-olust! Ja tuttav soovitas järgmisele küsijale öelda, et ta on rase ja hakkab kohe sünnitama :)).

See juhtus suvel (Kirjast väikevennale...)

Ega siin ei olegi midagi kirjutada- marss magama tuleks minna. Täna hommikul magasin sisse. Ärkasin kell 8.30- vaatasin kella, panin silmad korraks kinni ja vaatasin uuesti. No mis on pool üheksa, see seda ka on, pilguta palju sa tahad. Eks mu telefon on juba pikemat märku andnud, et tahab pensionile minna, aga vaat see kapitalistist omanik ei taha lasta. Teinekord jookseb päeva jooksul paar korda kokku või kaotab pildi ära. Trikitab noh:)) Eks ta öösel tegi sama jama ja siis kättemaksuks ei tirisenud kah. Tavaliselt ärkan ma enne kella, aga nüüd selle kahel kohal töötamisega ja marjade jamaga olen lihtsalt väsinud. Aga ma olen natuke kiuslik- see telefon, mille välja olen valinud, maksab 2,7 ja hetkel ma seda raha välja panna ei raatsi. Aga kui ikka üle päeva hakkan sisse magama, siis tuleb ära teha see väljaminek. Ja see põhimõte on mul ka, et kui ostan, siis selle mida tahan, mitte ajutist ja vahepealset asja.

Eks ma siis mõtlesin seal ärgates, et mis oleks õigem teha. Kas joosta piki Jakobsoni tänavat- ise poolpaljas, juuksed kammimata ja hambahari suust tolknemas, või tõusta väärikalt, ennast üles vuntsida ja siis tööle kõndida niisuguse näoga, et just nii see oligi mõeldud. Valisin viimase variandi. Helistasin töö juurde ja palusin naistel minu võimalikele olemasolevatele ja ootavatele klientidele sügav kummardus teha ja öelda, et olen teel, aga trammil tulid sarved maha, istun ummikus ja nati läheb aega. Pesin ennast ja võtsin asja rahulikult. Veerand tunni pärast olin töö juures ja asi ants. Üks noormees ootas ja teine tuli ka natuke hiljem tagasi, kes päris hommikul oli käinud. Ei mingit kobinat kellegi poolt.

Käisin täna veel korra vaarikal. Need põrgulised on nii magusad, et suhkrut vaja polegi. Täitsa imelik kohe. Aga on ka viimane vint- nii kui oksa puudutad, siis neid alla sajab. Kaks ämbritäit olen juba toonud, aga tahaks ühe täie veel korjata. Nagu Hardi ütleb, et ahnusel ei ole piire. Samas sööb ise kohe kahe suupoolega, kui koju toon. Hea neile talvel Tartusse kaasa anda. Ikkagi oma tehtud.

Tööl midagi põnevat ei juhtunudki, peale selle, et üks noormees hõikas pool neli sisse astudes, et tere hommikust. Ja kui soeng tehtud sai, ütlesin, et näe, hommik ongi ilusti kenana alanud. Homme hommikul on minu juuksuri aeg, lasen oma karvad ritta seada. Ja õhtupoole käis üks vanem kena daam, kes nii põnevil mulle oma lille- ja puuaia kohta seletas. Eks neil vanematel inimestel ei ole muud teha, siis mässavad aiaga ja kasvatavad igasuguseid lilli. Tegelikult on see tore ja kui lähemal elaks, siis läheks kindlasti vaatama kah.

Tööpäev lõppes kell kaheksa- tänane päev oli 11h pikk ja tõesti terve päeva lõikusin. Aga tavaliselt on siis nädalalõpp rahulikum, kui nädala sees ära tapavad. Mis selle laibaga ikka teha. Pärast lippasin koju, võtsin auto ja panin vaarikale. Peale nende marjade midagi õhtul söönud ei olegi ja tead- ei tahagi hetkel. Kobin magama hoopis. Päästerõngas on ikka alles ümber keskkoha- millal see ükskord ära kaob. Targem oleks see vist hoopis prinki tagasi süüa.

Hea, et teid kuus tükki ei ole ...

Aasta lõpp oli, ... , ma ei teagi, kuidas seda nimetada.

Oli rõõmu, õnne, meeletut tööd, kohtumisi kallite inimestega ... ja oli ka kurbust, suurt kurbust. Aga see on elu ja loodame, et asjad lähevad hästi.

Käisin läbi Ulvi juurest Favora tanklas ja siis ta küsiski, et kuidas minuga küll niisugused asjad kogu aeg juhtuvad.
-Ma ei tea, vahel on tunne, et palka inimene, kes asjad kirja paneb. Kõik ei seisa meeleski ja kõike ei jõua kirjutada ka. Siis lubasingi endale, et selle pooltunni kasvõi üle päeva ma pean leidma, sest need hetked väärt jäädvustamist.

Täna siis:
Oli nagu tavaline tööpäev, õhtul läks rebimiseks ja kui üks mees tahtis veel enne kuut juuksuriaega saada, andsin talle selle, sest vanal pole juukseid ollagi. Max 10 minutit ja valmis. Peale kuut oli mul veel üks töö teha, pressisin selle sinna vahele. Aga üllatused tulevad ikka sealt, kus me neid oodata ei tea.
-Ma ise ei tulegi, saadan poja. (Oh, aga mis ikka, kuigi tal on hoopis pikad juuksed. Ei hakanud vastu ka vaidlema.)
-Las tuleb siis 17.45 või hiljemalt 17.50. Mul üks laps enne teha, aga selleks ajaks saan valmis. Läks aga nii, et valmis olin nati enne kolmveerandit ja siis ootasin reipalt kuueni. Helistasin neile ja ütlesin, et kahjuks ma kutsusin juba viimase töö varem ja tema poega ma enam võtta ei jõua.
-Aga me ootasime!
-Mida te ootasite?
-Et sa helistad üle ja ütled, kas me tuleme 17.45 või 17.50. !
-! ! !

Mul ei ole sõnu! Esialgu olin tumm, aga nüüd naeran:D.
Elu ju käib!!! Esimene päev tööl sel aastal ja juba läks regi veerema. Mitte miski ei ole muutunud, ainult aastanumber! Ja see meeldib mulle.

Jõulude aeg oli meil ka paras ooper kodus- kaks korda üritasime kööki lõket teha, aga õnneks läks:D.

See pealkirja lause on minu laste kohta öeldud. Ikka siis, kui nad midagi kapitaalset korraldavad, nagu seegi kord. Aga tegelikult on see alati naljakas.

Algus oli muidugi see, et tõin nad esmaspäeva õhtul Viljandist Tartu bussilt koju. Tegin tule pliidi alla ja pistsin ajalehe veel tagant järgi pliidi alla. Ega tüdruk seda ei teadnud, tuli ja tõmbas pliidi ukse lahti. Loomulikult kukkus ajaleht välja- tossu, suitsu, tuld ja põleva ajalehe tükke oli köök hetkega täis. Poiss haaras roobi ja vajutas tule väiksemaks, mina võtsin kühvli ja viskasin ülejäägid ruttu pliidi alla. Kui toss ja põlevast lehest tekkinud tuhatükid olid alla vajunud, siis ütles tüdruk: "Ära riidle. Lastest on ainult rõõmu."

Hingasin paar korda sügavalt ja vastasin, et tead, mulle kaminatuli meeldib, aga tuli köögi põrandal, seda on isegi mulle palju. Hea, et teid kuus ei ole, ainult kolm. Aga eluke käib meil ikka täie tuuridega. Ja kui täna töölt koju helistasin, siis tuli vastus:"Tulejumal Sid kuuleb :))" See on see loomake sealt Jää-aja multikast.