Harjumuse jõud.

(Suvel Hüpassaare rabas Arsis-e kellade kontserdil.)

Mitte kunagi, kohe mitte kunagi ei tohi oma sõpra maha jätta. Alati peab ta kaasas olema. Ma mõtlen oma fotokat. Olen harjunud seda kogu aeg kaasas kandma ja nii kui maha jätad, nii tast puudust tunnen. Päeval käisin Viljandis ja siis ei teinud ühtegi fotot, aga õhtul jätsin ta ripakile ja nii paju ilusaid pilte oleks saanud, seda enam, et kellelgi ei olnud head kaamerat kaasas. Alles see oli, kui Coca Cola Plaza-sse mind sisse lasta ei tahetud, sest seljakott oli kaasas. "Seal on mu fotokas ja seda ma garderoobi ei jäta." Sisse sain. Aga täna oli ARSIS-e kellade kontsert ja advendiküünalde süütamine alevi kuusel. Ilu kui palju! Ehk on seda ka järgmine nädalavahetus ja koos lumega siis :)).

Kuidas üldse kujunevad harjumused, milledest ennast võõrutada on raske? Mingisugused liigutused, tavategevused, mida teeme automaatselt, ise sellel mõtlemata.

Näiteks kohvi- kas koorega või suhkruga või kolmandat moodi?

Mul läks aastaid selleks, et loobuda suhkrust ja veel rohkem kulus aega, et loobuda koorest kohvi peal. Nüüd panen veel mõnikord natukene piima või koort, kui olen kodus. Tööl olen sellest harjumusest lahti saanud. See, mis enne tundus täiesti mõeldamatu ja jubeda maitsega, seda enam ei ole :). Aga kõik see on olnud olude sunnil.

Igal hommikul käisin A & O kauplusest läbi ja võtsin tööle paki koort kaasa, elan ju poele kõige lähemal. Tavaliselt jäi meil mingi osa sellest alles ka järgmiseks päevaks. Sellegipoolest tõin järgmisel hommikul alati uue koore. Tahan igal hommikul ise uue koorepaki lahti teha, siis tean, et see on võimalikult värske (isegi siis ei ole see 100% kindel).

Nüüd, kui töökaaslane haigeks jäi ja koorest alati üle poole alles jäi, aga mina ikka igal päeval uue paki tõin, siis otsustasin sellele lõpu teha. Hakkasin harjutama ja paari kuuga on asi korras- kohv maitseb ka mustalt väga hästi. Ja kui töökaaslane koort tahab, siis selle võin ma talle ikka tuua. Elan ikka poele kõige lähemal :))

Homme tuleb siis teine harjumuse muudatus ja see on järsk. Lasen juuksed tunduvalt lühemaks lõigata. Olen olnud poolde selga ulatuva patsiga ja siilipeaga, kiilaks on veel järgi proovimata. Mis homme saab, ei teagi veel- peaasi, et juuksur teab, mida ta mulle teha tahab. Tehku aga- mina olen muudatustele valmis. Polegi ammu stiili muutnud, kaua selle hobusesabaga käiakse.

Täiesti tavaline laupäev ...

Laupäev nagu laupäev ikka- peale seitset vutt-vutt tööle.
Ma ei tea, mis see on, aga viimasel ajal on ikka pidevalt järjekord ja korralik kohe. Kolmekesi ootasid ja seda enne poolt kaheksat. Üldiselt on esimesed kliendid hommikuti ikka väääga rõõmsameelsed- ma ei ole tükk aega nii palju naerda saanud. Töötasin juba ja kui üks õnnetuke otsustas poole kaheksaks kohale tulla, et äkki on esimene, siis mehed naersid- vaadake, see jäi magama :)). No tegelik avamise aeg on ju 8.00. Kohal olid nagu ikka- Jaan ja Enn. See Enn on ikka visa hing ja hea tervisega peab olema - järjekordselt vines. Küsisin siis, et millal ta juba tankida jõudis, aga see olevat eilne asi. Nad olevat käinud esimesel jõulupeol. Hakkab peale see jõulu-asi!!! Oi ma ei taha ...


Üks mees lubas mulle järgmine kord 600 kroonise näha tuua.
-???
-No kas sa siis ei ole näinud, Koidula istub Jakobsoni põlve peal!

Ühel papikesel oli nii tugev lõhnavesi peale pandud, et hakkasin aevastama ja otsustasin igaks juhuks allergiarohu ära võtta. On seda vaja kui nina tilkuma hakkab.
-Oi sa nii noor inimene, mis sul viga on, et tabletti võtad?
-Ah pole midagi, allergia on.
-No mille vastu sul allergia siis on?
Kuidas ma talle ütlen, et ta on end liiga tugevalt lõhnastanud ja see ei sobi minu nina jaoks?
-Tead, meeste vastu on allergia. Töökoha viga :))
Papike mõtles tükk aega ja siis ütles
-Oi, see on küll kole haigus.

See asi kukkus nii naljakalt välja, et ma ei hakanud midagi muud seletamagi, sain korralikult naerda. Sai ta siis aru või mitte.

Keegi tahtis kogu aeg ikka õue ja õue minna. Nad on siis nagu munavalus kanad :))
-Tead, kui sa sinna üle tee õllekasse lähed ja seda õlut seal tankima hakkad ja purjus oled, siis mina sul juukseid enam ei lõika.
-Ma ei joo õlut.
Aga kui õuest tagasi tuli, siis oli ikkagi purjus!
-Ma ei joonud õlut!
-No aga purjus ju oled?
-Olen. Ma ütlesin Astale, et Monika ei lubanud õlut juua ja kalla mulle viina.

See on see väikese koha võlud ja valud- aga asi oli naljakas ja nutikalt lahendatud.


Tööpäev venis neljani välja. Kaks noormeest üritasid veel löögile saada ja arvasid, et ma olen ikka loheks läinud- tahan nii vara laupäeval koju saada. Mis mul seal ikka teha olevat!
-No näidake mulle naist, kes töötab 60/h nädalas!
-Vaata peeglisse!


Töötsin siis veel, mis seal ikka ... :))
Kiida lolli ja rabab nii mis kole ...

Pizike

Homme peaks poja koju tulema. Olen vist vanaks jäänud – ootan juba kui lapsed koju tulevad. Kui vaheaegade paar päeva välja arvata, siis noorem poiss kodus peaaegu ei käigi. Elab omas mullis ja naudib elukest Tartus. Põhiline lause mulle on:

-Tead vähem, endal on sul kergem elada.

No eks see ole tegelikult õige ka, aga midagi tahaks ikka teada ka. Tänu sellele teadmatusele olen nii mõnigi kord naljakatesse situatsioonidesse sattunud.

„Seda juhtub meie koolis harva, aga näed, juhtus! Mul on tema tulemuste pärast nii hea meel ja nii kahju, et ta siit koolist ära läheb.” ütles mulle keemia õpetaja poja lõpuaktusel ja soovis õnne.

??? –mida teil harva juhtub?, aga samal ajal hakkasin midagi aimama.

-Kas sa ei teagi, et Hardi sai eksamil maksimumpunktid? küsis õpetaja. Naeratasin ainult, aga see oli kindlasti läbinähtav, sest õpetaja hakkas ka naerma. Tirisin poja varrukatpidi enda juurde ja küsisin, et miks mina sellest midagi ei tea.

-Ma ju ütlesin, et sain viie, arvasin, et mis ma ikka kiitlen, tuli vastus.

Kui ta juba Tartus koolis käis, siis ükskord olid vaheajal koos õega kodus. Õhtul, peale tööd, küsisin, kas nad süüa tahavad. Kumbki ei tahtnud.

-no ma ei hakka siis endale ka suurt midagi tegema ja nii see õhtu läkski.

Järgmisel päeval tulin töölt ja köögis oli pannil kartulipuder, ilusasti pruuniks praetud ja ahvatlev.

-hei, kes süüa tegi?

-Hardi tegi ja seda juba eile.

-? Miks mulle eile keegi ei öelnud, et kartuliputru on tehtud?

-tead, mamps, kui sina ise köögist kapist putru kätte ei saa, siis mina seda sulle küll soojendama ei tule.

Sedasi vastas mulle mu poeg, kes oli süüa teinud ja niimoodi köögi ära koristanud, et ma ei saanud arugi, et keegi köögis midagi teinud on.

Läksin kord sauna ja palusin tal ahju siibri 10 minuti pärast kinni panna.

-ja-ja, hakka minema

-ma panen telefoni peale meeldetuletuse, et kui telefon heliseb, siis keera siiber kinni, kõik muu on tehtud.

-keeran-keeran, hakka juba minema.

Tulen siis saunast ja ahju siiber ikka lahti.

-kuule, sa pidid selle ju kinni keerama?

-pidin või?

-ma panin ju sinu jaoks telefoni peale meeldetuletuse, et kui heliseb, siis keerad siibri kinni.

-kus mina tean, miks see sul helises!

Ta on arvutis ja tegeleb oma programmeerimisega ning ei kuule ega näe ümberringi mitte midagi.

See on täiesti tavaline asi tema puhul, et läheb puukuuri pliidipuid tooma ja tuleb ahjupuudega tagasi või vastupidi.

Inimene on lihtsalt omas mullis, aga see mull veereb väga ilusasti ja sujuvalt oma eesmärgi poole.

Mis seal ikka muretseda, kui siiamaani on tunnistusel ainult paar nelja olnud ja absoluutselt kõik muu on täiesti OK. Paremat asja ei oskagi nagu tahta, aga midagi võiks ikka mõnikord teada. Natukenegi :)).

Elagu voolukatkestus!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Peebu aed on lund ääreni täis ja ajab üle ka.

No küll ma seda rähni püüdsin,
ikka siit ja sealt poolt.
Lumi oli põlvini, saapad lund täis,
jalad külmetasid, aga kätte sain.

Kui hommikul tööle läksin, olid elektrivõrgu mehed õues ja sättisid metsa minema. "Sa oskad neid päid küll pügada, tule lõika võsa ka!"- kutsuti mind kaasa.
Ümber Vändra oli igal pool elektrikatkestus. Meie olime siis ainukesed õnnelikud. Isagi täna, enne lõunat ei olnud Suurejõel elektrivool tagasi tulnud. No ja kui sain paar tundi tööl oldud, siis tuli ka meile see õnnis pimeduse hetk :)). Korraga ei ole kuskile kiiret- aega kui palju. Tõin kodust fotoka ja hulkusin paar tundi looduses.
See on niisugune mõnus olemine, mis ei ole planeeritud ja kui oskad vabalt võtta, siis võid täiega nautida. Ma tõesti mõtlesin ja lootsin, et ka meil alevis see voolukatkestus kestab vähemalt järgmise päevani. Niiiii mõnus kui kiiret ei ole ja midagi teha ei saa- täielik puhkus. Isegi õppida ei tahtnud sellel hetkel. Hiljem tööl olles sirutasin jalad välja ja arutlesin: "Kui nüüd õhtul Viljandisse loengusse minna ja meil ikka veel voolu ei ole, siis lähen ööseks hoopis isa juurde ja tulen alles homme tagasi." Ja nii kui ma selle lause öeldud sain, tuli elekter plaksti tagasi ja mitte kordagi, kohe mitte kordagi enam ära ei läinud.

"Mis sa unistad siin- mine aga tööle" ütles töökaaslane ja hakkas naerma. Jällegi täielik ebaõnn minu jaoks. :))

Olen olemas või ei ole olemas ... selles on küsimus.

See on fantastiline, mis õues toimub!

(ja vabandust- fotod on kõik öösel tehtud. Päeval olen ju tööl :)))

See on kiri, mille saatsin oma vennale.

Mul tuli tööl olles meelde see asi, mille pärast ma kodus istudes mõtlesin, et see ei ole lihtsalt võimalik. Et miks just minuga ja ikka minuga nii juhtub. See öösel sauna võõra töömehe juurde marssimine ei ole selle kõrval nagu midagi.

Asi algas nii: mulle helistati Viljandi Kultuuriakadeemiast stipendiumi pärast. Vestlus õppetöö koordinaatoriga nägi välja umbes nii:

-kas ma räägin Monika *-`iga

-Ja

- Tartu Ülikool maksab teile stipendiumi ja sõidutoetust. Igal aastal kontrollitakse pisteliselt üliõpilaste elukohtasid, sest sõidutoetust saavad väljaspool Viljandi maakonda elavad üliõpilased. Ka sellel aastal on teil võimalik mõlemat toetust saada, kui saate tõestada, et elate väljaspool Viljandi maakonda. Probleem tekkis sellega, et teie andmeid ei ole rahvastiku registris olemas. TÜ ei näe neid.

-!!! Kuidas, kas mind ei ole olemas? Kas te ikka tahate minuga rääkida? Ma olen ju olemas!

-Monika ** *-kohast?

- Ja. Aga äkki ajasid nemad midagi segi, Eestis on veel kaks Monika **-`it.

- kuskil on midagi segi jah, aga teie peate nüüd tõestama, et te olete ikka olemas ja elate *-kohas.

Ok, helistasin alevivalitsusse, sealt lubati asja uurida ja ülikoolile paber saata, et ma ikka olen reaalne inimene ja elan *-kohas. Muud asjad lubasid nad ka korda ajada.

Vot siis ma istusingi maha ja mõtlesin- see ei ole võimalik!!!

Mul on isikukood, ma maksan makse, saan lastetoetust, olen nagu olemas ka, jne, aga vot rahvastiku registris mind ei ole. Mind ei ole olemas!!! Täiesti mõeldamatu asi!!! Ja mis alevivalitsus tegi ja kuidas see lõppes, ma ei olegi uurinud. Tõenäoliselt mingi ajutine jama, nagu nad pakkusid, aga kes ära kadus- mina. (huvitav, minu lapsed jäid alles- pühast vaimust sündinud või …) Nagu oleks kosmoses olnud. Nad veel lohutasid, et hea, et see nüüd välja tuli. Oleks ma nt tahtnud välismaale sõita ja minu andmeid kontrollides oleks avastatud, et mind ei olegi Eesti kodanike nimekirjas, samal ajal pass jm on olemas. Edasi ma ei tahagi mõeldagi- nagunii oleks ajutiselt kinni pandud. Uurimise huvides… ja vot see etapp on mul veel tegemata :)

Lõppkokkuvõttes ma ikka saan sellel poolaastal stippi ja sõidutoetust.

On ju täiesti ajuvaba ja võimatu asi? Aga see juhtus …

reaalselt eksisteeriv ja olemas olev:

monica

Lumemöll

Alles see oli, kui sai nautida rahulikku ilma ja päikesepaistet. Aga see, mis hetkel toimub, on tegelikult väga ilus. Loomulikult, kui ei pea autoroolis olema.

Tuleb meelde paari aasta tagune juhtum, kui olime mägedes suusatamas. Oli just niisugune torm, aga vast veel kõvema tuulega. Vastu tuul hingata ei saanud. Üleval olid pilved, aga allpool torm. Saime tõstukiga tippu ja kui avastasime, et alla laskuda on võimatu ja peaks tõstukiga uuesti alla minema, just siis pandi need seisma. Mis seal ikka. Mina läksin ees ja iga natukese aja tagant ootasin paarilist järgi. Nähtavus oli no mitte üle 10 meetri. Ühel hetkel tulid lumetuisust üksteise järel suusad. Õnneks sain need kinni püütud, aga see tähendas, et ta kukkus üleval. Sel hetkel hakkas mul õudne- kui ta kukkus, siis niisuguse kallaku peal pidama ei saa, ainult lohised alla poole kuni leiad kas kivi või puu. Ja sealt ta tuligi- otse minu poole! Tuul, lumemöll ja minust poole rohkem kaaluv mees lohisemas minu poole. Olin nagu halvatud. Kokkupõrge oli vältimatu. Ja siis-nagu filmis, vahetult enne minuni jõudmist oli väike küngas. Mees tegi sellel stiilse hüppe ja maandus minu ja kivi vahele. Ikka pea ees poolest kehast lumme ja jalad püsti. -Ei tea, kas jäi ellu?, sain endalt küsitud. Siis hakkasid jalad liikuma, käed ka ja mees ronis hangest välja. Täpselt nagu filmis. See kõik juhtus sekundite jooksul. Tal ei olnud mitte midagi viga, isegi sinikaid mitte. Õnneks. See asi läks meile mõlemale õnneks.

Nagu alati- valel ajal vales kohas :))

(Foto- reede hommikul Tallinna poole liikudes suvalises kohas tehtud)

Kes on see, kelle eest ma kogu aeg oma aparaadiga põgenen?

-Pane see kohe ära! Ära pildista mind! …

Eks ikka Anne :))

Ja nüüd, peale üliaktiivset (irw) laupäevast koolipäeva, helistas ta mulle ja ütles:

-Kas sa sõidad juba kodu poole? Pildista kindlasti loodust ka, mets on niiiiiii ilus, päike hakkas just paistma.

Kuigi ma olin hommikuse söögikorraga ja alles Tallinna vahel, lükkasin kõik muu tulevikku ja panin kodu poole ajama. Ja pildistama. Kuskil enne Raplat pidasin kinni, leidsin lume seest kollased lilled (orkutis üleval) ja hakkasin mööda mäekülge üles ronima, et ülevalt poolt lumisest metsast pilti saada. Ja äkki- ma ei tea, kus kohast see mees välja ilmus, aga igatahes ta kisas:

-Sinna ei tohi minna!

-???

-Seal on kallis tehnika, mis suhtleb satelliidi kaudu.

-???

Tallinnast Vändrasse on natuke üle saja kilomeetri ja kui ma otsustan kuskil seal vahel X kohas kinni pidada, siis just selle koha peal, kus on mingi hirmkallis tehnika ja sinna minek keelatud.

-Mina siit alla ei tule, tead ka kui palju vaeva on siia üles saamisega? Ja ma luban, et ma midagi ei puudu seal.

No nii see jäigi, aga vana ootas mind all ja eks me siis pärast vestlesime ka. See tehnika seal üleval on maamõõtmise jaoks. Tuli ka välja, et tal on Vändras tuttavaid ja igal aastal käib paar korda seal. Arvas, et äkki kohtume.

-Hüppa meeste juuksurist läbi ja kohtumegi!

Panin ORKUTisse veel neid lumesaju pilte. Jäime ju reedeses lumesajus ja liikluses ellu. Kuigi jah, ilm oli super, aga autosõit ei olnud kõige mugavam.

Õppida, õppida, õppida ...

Ma tean, et nende fotode eest saan ma kolki, aga mis teha- siin me siis oleme ... või vähemalt osa meist.
Ja alati jääb küsimus, kes siis ikkagi aparaadi taga oli?

Lahinguväljal kohtume ...!!!

:)

Koos vanema pojaga.

See foto on nii mõnigi kord küsimusi tekitanud. Ja ikka nii, et kes on see noor mees minu kõrval on? Mis seal ikka keerutada- vanem poeg on. Poiss lihtsalt näeb välja vanem kui tegelikult on. Siin on vist nii, et tema vanuse võib kahega korrutada, siis saab minu oma kätte.



Nädalavahetused veedab ta ikka ema erksana hoides:))

Alles see oli, kui neljapäeva öösel vastu reedet helistas ja ütles -mamps, viska võti alla, ma tahan sisse saada.

Reede öösel helistas poole kaheteistkümnest, et hakkab kohe- kohe liikuma ja ärgu ma magama mingu. Aga seda, kas ma hetkel juba magasin, ta unustas küsida. Ja kohale jõudis alles pool kaks. Jälle emale äratus:)

Laupäeva õhtul, kui ta uuesti välja läks, ma torisesin natuke ja ütlesin, et ära sa helista kogu aeg, et hakkad liikuma, sest tuled nagunii alles paari tunni pärast. Lubas siis mind mitte segada. Ja helistaski nagu ikka kell kaks, aga ütles, et ta ei sega mind rohkem, mul ei ole vaja ärgata ja täna öösel ta koju ei tule. Vot siis!

Ma ütlen ikka, et lastest on alati rõõmu :))

Vaba aeg

See oli küllalt tuttav mees, kes ükspäev küsis:

-Oled siis omale koera võtnud?

-Ei

-Aga mehe?

-? Enda teada küll mitte.

Ja siis tuli mulle see vana nali meelde.

Kaks aastat tagasi arutlesid lapsed, et mis mamps oma vaba ajaga peale hakkab, kui nemad mõlemad Tartus koolis on.

(Tüdruk lõpetas MHG-i ja läks Tartu Ülikooli, poiss läks HTG-sse.)

-Poiss pakkus, et mingu mehele.

-Ei, ei, mis mehele, las võtab parem koera.

Pole ju vahet, kas mees või koer?

Arvasin, et kui minu ellu peaks tulema kas mees või koer, siis tulgu nad koos ja jalutagu teineteist. Mulle peab minu vaba aeg alles jääma. Kuigi jah, kohe väga meeldivad spanjelid, niisugused koore-kohvi karva, aga praeguse elustiili juures ei ole see võimalik. Ehk pensionipõlves, ma mõtlen koera :)).

(Foto on tehtud Pärnus spetsiaalselt minu jaoks, seda koera nägi tüdruk esimest korda.)

elu pisiasjad

Elu väikesed pisiasjad. Mis need on? Kas küünlavalgus õhtul? Kas lapse korjatud kastanimunad, suured ja läikivad?, või mõnus kontserdielamus? Hommikune päikesetõus ja nii külm kaste jalgade all, et jalatallad kokku tõmbuvad? Värske kohvi lõhn? Lapse kallistus? Päikeseloojang? Või hoopis krõbekülm talveilm lõõskava tuulega? Härmatisega ja kerge lumesajuga jõuluhommik? Lumelauasõit kõrgelt-kõrgelt mäest alla? Värvilised lehed ja vihmasabin sügisel, võrratu linnulaul suvehommikuti või tärkav loodus kevadel koos kasemahla ja liblikatega? …

Igas hetkes on midagi kaunist, oska seda vaid näha ja sellest rõõmu tunda.

Hetkel tunnen rõõmu soojast toast. Pisiasi, aga niiii mõnus asi. Alt memmeke on inglite juures ja hetkel on korter tühi ega köeta. Minu elamine oli ikka nii külm, et … Kui kaks päeva koolis olin, siis öösel 14 kraadisesse korterisse saabuda ei olnud kõige mõnusam. Ja õues ei ole veel miinuskraade olnudki. Kütan igal päeval korralikult ahju ja pliiti, aga ikka on jahe. Siis võtsimegi selle töö ette ja täna vedasime pööningule minu korteri kohale ISOVERI villa. (kuidas ma seda villa ostsin ja mis selle saagaga juhtus, on mõne teise päeva kirjatüki teema) Kui te ei tea, mis on vanemate ühismajade pööningutel, siis parem ärge sinna tikkugegi. Käia sai ainult kükakil või põlvili, soga ja sodi on tapvalt ja ruumi mitte mingisugust. Müttasime ja roomasime pojaga pea neli tundi ja ikkagi jäi 12m² katmata. Ju on mu korter siis suurem, kui paberites kirjas ja eks me katsime ka vaheseinte kohad ja koridori osa ka ära. See lõpp on naljaasi, selle teen üksigi ära. Eile kütsin ja täna on korteris 21C. See on ime, sest tavaliselt oleks olnud juba 18C või vähem.

Villa sai pandud 20cm, rahakott ei kannata hetkel suuremat väljaminekut. Ja kui ma pööningult alla tulin, siis naabrimutt oli kohe platsis.

-Et kui palju see ikka maksma läks?

–No sõltub sellest, kui palju sa villa panna tahad.

–Ei mina ei tea sellest midagi, aga mis see maksis sul?

–arvuta ise välja korteri ruutmeetrite ja villa paksuse järgi.

–ma ei teagi, mis see vill poes maksab, aga mis sina selle eest maksid?

–Piisavalt palju.

–No kas siis 10 rulli villa on ikka kallis? Sinu teisel naabril läks 1200.- krooni maksma, aga seda ka kaks aastat tagasi. (samas, teine naabrinaine ei mäletanud isegi enam (temal on villa ainult 10cm), mis see tal maksis- aga näe, Friida-mutt teab. )

Alles see oli, kui mulle järgmise talve puud õuele toodi. Naabri-Friida keksis kui varblane ja laulis:

-mis need maksid ja mis need maksid? Nii ilusad puud, äkki saan mina ka?

-vaevalt sa nii ilusaid saad- ikka tasu järgi. Mina maksan natuuras.

Mutt oli kõpsti läinud.

Paari päeva pärast helistas mulle töö juurde (!!!) ja lausa hõiskas heast meelest:

-Monika, sinu uus puukoorem on õue peal, seal on nii ja nii palju ja hind see ja see!

Vot kui vähe on õnneks vaja! Ta vaeseke vähkres vist teadmatuses mitmel ööl linad kortsu. Ja olgu jumal tänatud, et teise koorma aeg ta kodus oli ja info kätte sai. Ja ega see info ei ole ju midagi väärt enne, kui mina ka tean, et tema teab :)).

Vot siin ma siis hakkasingi naerma- isegi villarullid loetakse sul õue peal üle, kulutusi kakutakse või tangidega välja, puuriidas vaadatakse puud üle ja kui ikka paremad on, siis teadagi- oled puutooja silmarõõm, naabrimees käib auto parkimist täpsustamas, pesusid ja pesupulki nööri peal lugemas (ega ma siis kade tüdruk ka ei ole- ostsin kaltsukast kabeda sekspesu ja panen iga kord nööri peale), jne. Meil on ikka greisi maja. Ainult kaheksa korterit, aga mina olen kogu aeg kellelgi hammaste vahel. No ma ei salga- ma teen ja jõuan ka.

Vot siis tuleb muretseda, kui sinust enam ei räägita. Ja küll on kole, kui muud teha ei ole, kui teise inimese ISOVER-i rulle ja puid õue peal lugeda. Hea, et ma tema jaoks olemas olen:))

Elu pisiasjad needki, aga ikkagi- inimesed, elage oma elu!!!

ikka töö, töö, töö ...

Kui üks neist töökaaslastest kohe tööle tagasi ei tule, siis olen ka mina varsti haige. See on ikka naljakas ja väsitav ka, mis hetkel toimub. Järjekorrad on aasta lõpuni täis topitud (seda ma ei julge küsijatele öeldagi), ja nii juhtub nii mõndagi. Ma lubasin küll endale, et ma sealset telefonitoru ei tõsta, aga ikka juhtus, et tegin seda. Ja siis arenes niisugune vestlus:

- naistejuuksureid ei ole enne 22. kuupäeva. Üks on haige ja teine on plaanitud puhkusel. Olege nii hea ja helistage peale seda kuupäeva.

- Ega ma peale 22. kuupäeva ei taha, tahan täna ja kohe ja enne poolt kahte.

- Kena päeva teile. Helistage siis peale 22. kuupäeva.

Ma lihtsalt ei osanud muud öelda. Sa kas räägid või mitte, nad ajavad ikka oma joru. No õigusega ka, aga mis teha. Järjekorrad on ju aasta lõpuni täis ja segadus suur.

Samal päeval oli mul ka teine naljaks juhus. Poole neljast oli mul vaba hetk, aga see hõivati kohe.

- No näed, mina oma loogilise mõistusega arvasin, et sellel kellaajal ongi sul vaba. Kes see ikka teisipäeval õhtu poole tulla tahab. Sa ju hakkad nüüd mind lõikama?

See oli üks naine, kes nii sisse sadas, kummikud käigu pealt jalast ära viskas, peapesu tahtis ja mulle kinnitas, et tema loogika teda ei petnud ja ma jõuan küll teda korda teha. Üldiselt ajas see mind naerma, ise mõtlesin, et kui kiirelt teen, siis täistunniks olen valmis. Tegelikult oli see aeg mul jäetud lõunasöögiks (sellel päeval ma seda ei saanudki) ja hetkeliseks puhkuseks. Ja seda, kas ma ikka saan seda tööd teha, ta ei küsinudki ja et mul sellel teisipäeval oli tööpäev 11h pikk, ma ei hakanud talle ütlemagi. Küllap tal oli hea meel, et tema loogika teda alt ei vedanud ja ta oma juuksed korda sai.

Kui ma peaksin oma elu suurimad saavutused ja kordaminekud kokku võtma paari sõnaga, siis need oleks - minu lapsed.