Harjumuse jõud.

(Suvel Hüpassaare rabas Arsis-e kellade kontserdil.)

Mitte kunagi, kohe mitte kunagi ei tohi oma sõpra maha jätta. Alati peab ta kaasas olema. Ma mõtlen oma fotokat. Olen harjunud seda kogu aeg kaasas kandma ja nii kui maha jätad, nii tast puudust tunnen. Päeval käisin Viljandis ja siis ei teinud ühtegi fotot, aga õhtul jätsin ta ripakile ja nii paju ilusaid pilte oleks saanud, seda enam, et kellelgi ei olnud head kaamerat kaasas. Alles see oli, kui Coca Cola Plaza-sse mind sisse lasta ei tahetud, sest seljakott oli kaasas. "Seal on mu fotokas ja seda ma garderoobi ei jäta." Sisse sain. Aga täna oli ARSIS-e kellade kontsert ja advendiküünalde süütamine alevi kuusel. Ilu kui palju! Ehk on seda ka järgmine nädalavahetus ja koos lumega siis :)).

Kuidas üldse kujunevad harjumused, milledest ennast võõrutada on raske? Mingisugused liigutused, tavategevused, mida teeme automaatselt, ise sellel mõtlemata.

Näiteks kohvi- kas koorega või suhkruga või kolmandat moodi?

Mul läks aastaid selleks, et loobuda suhkrust ja veel rohkem kulus aega, et loobuda koorest kohvi peal. Nüüd panen veel mõnikord natukene piima või koort, kui olen kodus. Tööl olen sellest harjumusest lahti saanud. See, mis enne tundus täiesti mõeldamatu ja jubeda maitsega, seda enam ei ole :). Aga kõik see on olnud olude sunnil.

Igal hommikul käisin A & O kauplusest läbi ja võtsin tööle paki koort kaasa, elan ju poele kõige lähemal. Tavaliselt jäi meil mingi osa sellest alles ka järgmiseks päevaks. Sellegipoolest tõin järgmisel hommikul alati uue koore. Tahan igal hommikul ise uue koorepaki lahti teha, siis tean, et see on võimalikult värske (isegi siis ei ole see 100% kindel).

Nüüd, kui töökaaslane haigeks jäi ja koorest alati üle poole alles jäi, aga mina ikka igal päeval uue paki tõin, siis otsustasin sellele lõpu teha. Hakkasin harjutama ja paari kuuga on asi korras- kohv maitseb ka mustalt väga hästi. Ja kui töökaaslane koort tahab, siis selle võin ma talle ikka tuua. Elan ikka poele kõige lähemal :))

Homme tuleb siis teine harjumuse muudatus ja see on järsk. Lasen juuksed tunduvalt lühemaks lõigata. Olen olnud poolde selga ulatuva patsiga ja siilipeaga, kiilaks on veel järgi proovimata. Mis homme saab, ei teagi veel- peaasi, et juuksur teab, mida ta mulle teha tahab. Tehku aga- mina olen muudatustele valmis. Polegi ammu stiili muutnud, kaua selle hobusesabaga käiakse.