Saa sa siis ...

... teistest aru.
No see on asi, mis mulle kohe kuidagi ei sobi.

Endalgi kogu aeg tegemist. Ikka veel on pea laiali, unustan ja kaotan asju. Ikka veel ...

Hea küll, natuke nagu on kaldunud asi paremuse poole. Kindad leidsin üles. Aga ainult tänu sellele kuulsale Facebookile. Kordki on mul sellest kasu olnud.

Eiiii ..., ei mingit täpsustamist, kuidas ja mis. :))

***

-Kas Mart on hetkel sinu juures juuksuris?
-On küll.
-Ta on minu mees. Anna talle telefon.
-Kas midagi on juhtunud? Pean ma midagi edasi ütlema?
-Mitte midagi ei ole juhtunud, lihtsalt tal on telefon välja lülitatud ja ma tahan temaga rääkida.
-Kuulge, see on minu telefon ja pealegi on mul töö pooleli. Kui valmis saan, siis räägite temaga ise.
-Mis töö tegemine see kell seitse õhtul on? Ja öelge talle, et ta oma telefoni sisse lülitaks.
-Hea küll, ma ütlen talle. Aga enne seda, kui mina oma töö valmis saan, ei saa ta seda teha.
Ilusat õhtut teile.

Eks ma siis rääkisin mehele ära, kellega vestlesin ja mida edasi paluti öelda.

Minu vend ütleb ikka, et ei ole kerge olla mees. Ja järjest enam ma kaldun arvama, et tal on ikka paganama õigus.
-Kas mu mees on ikka veel sinu juures?

Helistaja oli seesama naisterahvas, kes ennegi oma meest minu juuksurist otsis.

-Ei. Sinu mees on ammuilma siit läinud.
-Miks tal siis telefoni sisse lülitatud ei ole?
-Ja miks mina seda teadma pean?
-Mida seal juuksuris nii kaua tehakse????

Ma ei hakanud talle ütlemagi, et ega tema mees sel õhtul viimane töö olnud. Neid oli veel paar tükki ja tööpäev venis üheksani.

Tegelikult ma ei rääkinud tõtt, sest tema mees läks mõni minut tagasi trepist alla.

Lihtsalt, me jäime juttu ajama ja maailma asju arutama.


Ja siis täna ... oi jah.

Tulid nad koos juuksurisse. Mees istus toolil ja naine ootas ees. Loodan vähemalt, et ta sai teada, mis teda seni vaevanud oli. Ikka seda, et mida ometigi meeste juuksuris tehakse. Erinevalt naiste juuksurist, kus läheb ju niiii vähe aega. :))

-Ainuke koht, kuhu naine mulle järgi tulnud ei ole, on meeste sauna lava.
-Aga meeste sauna?
-Tuli järgi :)).

No see peab siis väärt eksemplar olema, kui naine temast nii kinni hoiab.

***

Aga minu eluke ...

-Kas ma sind välja kutsuda tohin?
- ... Ma arvan, et vast ikka.
-Läheks ja tantsiks ja oleks niisama rivitult. Ega ma küll tantsida oska, aga pillume siis niisama neid jalgu.
- Sobib. Teeme ära, sest heast seltskonnast ja ühest mõnusast õhtust ei ütle ma kunagi ära.

Mis toimub?
Arvasin, et ainult mina olen kevade puhul sassis-segamini, aga mida aeg edasi, seda suuremaid üllatusi alla sajab. Igalt poolt kohe. No ja olgem ausad, mõni on ju päris meeldivgi.

***

See oli üks vinge kevadpäev, koos tuisu ja lumesajuga ning õhtul päikesepaistega. Kõik koos nagu ühes kevadpäevas olema peab.

Aga kui nii võtta, siis ka minu elus on hetkel kõik asjad koos.
Ikka nii, nagu kevadel olema peab ...

Kevad peas, vol 2

Ega jah. Kui see kevad veel pikemalt kesta kavatseb, siis kaotan ma iseennast ka ära.

-Kuule, mu rahakott jäi maale.
-Hea, et sa ise seda veel mäletad :)) Raha on ikka sees?
-On on, päris palju peaks seda sula olema. Ma peoga haarasin kaasa.
-No siis võib ju ta meil olla küll.
-Ikka. Eks näis, millal maale tulen ja kätte saan.

Eks see rahakott jäi jälle ripakile. Unustasin maale. Olen vist lootusetu juhtum.

-Tee omale neid paar tükki kohe. Siis on vähemalt mõnigi alles.
-Oled sa ka! Siis ma ei mäleta enam isegi, kuhu need kõik kadunud on.

Pühapäeval tahaks Pärnu Estoniasse minna, aga eks siis näis. Mõne dokumendi ehk leian. Ehk ;)
Täna oli Väikevenna sünnipäev. Kui sa oled 2m pikk, siis sa ju oled väikevend. Homme tööpäev ja õhtul Robini sünna. Ei ole ka hool ja hoobil vahet. Aga saan uut objektiivi ja välku katsetada.

***

Ning ega see enam üllatus olnudki, et salapärane Mister X kevadepühaks sms-i saatis.

***

Ja kuuldud nali, mida võib ka päeva naljana võtta:
-Mis on eestlase rahvuskala?

-Palgalõhe.

No ja keegi oskas veel sellepeale küsida, et kas see on punase või valge lihaga kala.

Hunt!?!

Esialgu nagu ei teagi, missugust pilti siis siia panna. Aga kuna sel päeval sai keraamikasse mindud, siis vast ikkagi panen siia sellega seotud asjad.

(minu tehtud keraamika, mitte kommid :) )

Hetk ise on salvestatud välisele kõvakettale, nagu poeg ütleb. See tähendab siis, et mällu. Kui ma oleksingi hakanud fotokat kotist võtma, siis ei oleks ma seda looma saanud niimoodi jälgida, nagu nüüd.

Kui ta üle suure tee jooksis, siis algul vaatasin, et küll on suur koer. Ja kõrge. Liikusin edasi ja jäin looma kohal seisma.
Jaa, see oli hoopis midagi muud, kui suur koer.
Võimsad jalad, tugev keha laia seljaga, suur-suur nurgeline pea kikkis kõrvadega ja rippuv kohev saba. Värv hallikas-pruunikas. Pigem 99% hunt kui koer.
Keeras veelkorra ümber ja vaatas meie poole. Ja siis jooksis puude vahele. Tugevate ja võimsate liigutustega.

No jah, parim on see, et loom liikus risti üle meie uue kergtee. Mina käin seal tavaliselt öösel või pimedal ajal kõndimas. Õnneks see loom vaatab-ootab niikaua põõsas, kui ma möödas olen.

Kui mõelda, siis lapsepõlvest saadik olen mööda metsi ja rabasid hulkunud. Öösiti metsas olles huntide ulgumist kuulanud. Näinud päris palju hundi ja ka karu käpajälgi. Aga mitte kunagi neid loomi looduses. Ja nüüd täiesti iseenesest jookseb üks neist mul risti üle tee.

See kevad on juba pärsi üllatusterohke olnud. Loodan, et neid tuleb veel ja veel.