Elu väikesed pisiasjad ...

Tehtud!

Linnalaps maal.

Kui sa end hommikul enne päikesetõusu üles ajad, siis loodad ikka, et saad midagi ilusat kaadrisse, aga seekord ei õnnestunud. Ainuke, kes silma jäi, oli jänes. Eks ma seisin vaikselt tiigi kaldal ja tema arvas, et saab omapäi tegutseda. Muutkui aga jalutas minu poole. Fotoka klõpsu ta kuulis ja alles siis pani silkama.

Koju sõites oli üllatus suur, kui nägin omapäraseid liiklejaid. Kappasid rahulikult ja ei pööranud tähelepanu, et olid valel maanteepoolel.

Ja loomulikult, siis kui mina tahtsin neist mööduda, oli neil vaja rada vahetada. Ikka nii, et üks neist oli ühel teepoolel, teine teisel teepoolel. Oli tegu, et kaasliiklejatest mööda saada. Kuhu nad suundusid, jäi arusaamatuks.
Kui hommikul päiksetõusust meeldivat pilti ei saanud, siis õhtul loojangust tegin ikka paar kaadrit.
Kokkuvõttes võib öelda, et linnalapsel :)) oli tegus nädalavahetus.
Päike, parmud ja murutraktor- need mu sõbrad kolmekesi.

Tempo, tempo ...

-Kas sa sel suvel puhkad ka?
-Hull peast, mehed lasevad mu sedasi töölt lahti. Alles ju võtsin õppepuhkust. Selle tagajärgi saan veel pikka aega tunda. Tööl on nii kiire, et pole omi mõtteidki aega mõelda.
Korra olin vist kleidiga kuskile kinni jäänud ja küljeõmblus oli lahti rebenenud. Mitte küll palju, aga natuke paistis välja ikka. No ei olnud aega tööde vahelt parandada.

-Anna kleit meestele, küll need järjekorras olles ära lapivad. Saad ise niikaua töötada.
-Loomulikult. Siis on õhtul nii, et kõik muud võimalikud kohad on kokku õmmeldud, aga see küljeõmblus on ikka lahti. :)) Peaasi, et ma kleiti selga ei saaks.

Sel nädalal tuleb 66h töötundi. Rohkem ei saagi, sest laupäeva õhtu on planeeritud. Muidu uhaks vist lisatunde ja musta teha.

Näha on, et selle kuumusega väsivad nädala lõpuks ka mehed. Reedel oli mitu inimest, kes keset päeva juuksuritoolis magama jäid. Kadedaks teeb, sest ise laseks ka nurru, kui saaks.

Iga päev mõtlen, et kui koju saan, siis ajan käed laiali, kukun sirgelt voodile ja jalad (tagumised, muide) teevad veel inertsist paar korda sip-sip-sips ja ma magangi. Higine ja väsinud.

Jaaaaa, puhata ja mängida- seda on sel aastal juba päris palju ju saanud. Kaks korda Pariisis käidud, korra Toilas nädalalõppu veedetud ja muu tants-trall takkapihta. No jah- möödaminnes :)) ülikool kah lõpetatud. Nüüd tuleb töötada. Küll ma omi asju sättida oskan ja puhkust saan siis, kui see mulle sobib ja vajalik on. Ehk halastatakse ja ei lasta veel töölt lahti.

Ükski heategu ei jää karistamata.

Peale eksamit olid närvid läbi nagu politsei narkokoeral. Oleks ka enne eksamit olnud, kui oleks hingestki teadnud, mis mind ees ootab.
Raske oli, väga raske oli. Käisin koolis ju omast lõbust ja tahtest ning kõik oli tore ja päiksepaisteline, kui oli vaja õppida. Parem on, kui ei küsita, mida selgeks olen saanud :)).
Õhtul, peale eksamit, üritasin magama jääda, aga no ei jää. Kell oli juba kaks öösel ja mina vahtisin ikka lakke. Kuskil nelja paiku ärkasin, võtsin fotoka kaenlasse ja läksin õue. Pildistasin rohus roomates kastetilku, ajasin taga udu ja päikesetõusu mänge tiigil ja kuulasin linde.
Kükitasin põllul, kui kõrvalolevale puule lendas kägu! Mh, mõni näeb ränka vaeva, et kägu näha, aga mulle istub või pähe. Ise kukkus ja kaitses oma territooriumit. Lendas aga ühelt puult teisele ja näitas ennast kogu ilus. Aga nagu ikka- kui pildistama tahad hakata, siis laseb jalga. Õigemini lendas ära.
Kell hakkas juba hommikul kuus saama ja mina, värskelt ülikooli lõpueksamilt tulnu, istusin unetuna tiigi kaldal ja mõtlesin, et mis see siis ikkagi oli. Kõik see, mis minuga juhtus. Miks just jälle minuga, seda ei oska ma selgitada, aga ju see peab nii olema.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis oli see nii:
Kakskümmend aastat olen ma tahtnud ülikooli minna.
Kaks korda proovisin sisse saada. Esimesel korral ei saanud tasuta õppekohale, teisel aastal sain. Viis aastat olen oma kulu ja kirjadega, vaba aega ohverdades õppinud. Seda kõike rõõmuga, sest tegin ju seda, mida olen ammuilma tahtnud teha.
Kaks nädalat enne eksameid võtsin töölt vabaks, sest minu töökoormuse juures ei ole võimalik eksamiteks õppida. Seda enam, et ma ei tööta sellel alal, mida õpin.

Hetke, millele tagasi mõtlen, ei saa kirjeldada. Ei ole võimalik kirjeldada, mida tunned, kui maailm kukub kokku.

Kaks päeva enne lõpueksamit sain teada, et minu vastu on esitatud plagiaadikahtlus ja kui see leiab kinnitust, siis võib juhtuda, et ma ei lõpetagi seda ülikooli. Mind visatakse välja.
Kõik see, mida olen need aastad tahtnud teha ja mis oli juba nii lähedal, võis hetkega kaduda.

Eks see ole ikka nii, et kui teele tulevad raskused, seda enam me hakkame võitlema. Pea hakkas tööle nagu kellavärk.

-Kuidas see võimalik on?
-Sinu ja K... viimased tööd kattuvad üle poole ulatuses. Isegi nii sarnased, et on tehtud copy-paste-t. Me otsime seda kolmandat tööd, millelt te maha tegite ja kui see leiab kinnitust, siis võib järgneda isegi eksmat teile mõlemale.

Tegemist oli siis selle viimse tööga, digitaalse arhiivinduse probleemidega Eestis, mille ma sain E. See tähendab, et üks sammuke veel tahapoole ja mu tööd nagu ei olekski olemas. Ma olin õppejõule saatnud juba neli kirja, milles soovisin tagasisidet ja selgitust oma tööle. Mis sest, et see oli mu ainuke E, peale mida keskmine hinne oli ikka üle 4. Mis sest, et see E ei muuda mitte midagi ja seda ei tea-näe peale minu keegi teine. Aga mulle ei andnud rahu, mida ma oma töös siis nii mööda panin ja sellepärast õppejõult selgitust ootasingi.

Ja nüüd siis kuulsin, et see oligi põhjuseks, miks mulle on esitatud plagiaadisüüdistus.

-Saan tõestada, et olen süütu.
-Kuidas sa seda teed? Sellest oleks abi küll, sest me ei ole suutnud seda kolmandat tööd veel leida.

Et lõpetada ülikool, oli meil kolm võimalust.
Teha lõputöö, teha koolieksam või teha dokumendihalduri kutseeksam. Minul, kui kirjutamist mitte oskaval tudengil, soovitati teha eksam. Valisin kutseeksami. Ma tõesti ei oska kirjutada ja veel vähem saan ma hakkama lõputööga. Lihtsalt ei oska veeretada teemat seal, kus vaja.
Aga see, et minu töö alusel otsitakse kolmandat tööd, millelt ma väidetavalt maha olen teinud, on see kiitus mulle või mitte?
Ma ei tea, aga sellisel kujul ma seda saada küll ei tahtnud.

Tuli meelde, kuidas seesama K... oli meilt palunud, et kas keegi teeks tema eest töö ära, sest ta on omadega ummikusse sõitnud. Me ei saanud aidata, endalgi töid-tegemisi üle pea. Kuna mul endalgi on kirjutamisega raskusi, siis lubasin talle, et saadan oma valmis tööd talle. Saab vaadata, mis suunas teemat arendada ja mis stiiliga mul tehtud on.

Ja tema, tore inimene, tegi sellelt copy-paste ja esitas õppejõule. Meid on kursusel üle 20, töö pikkus oli minul ~8lk. No tule taevas appi!

-Ma olin nii julge tüdruk, et saatsin oma valmis töö õppejõule ja sama kirja pimekoopiaga sai ka K... koos manustega minu koolitööd. Seda selleks, et tal oleks kergem ja saaks oma tööle õige suuna võtta.
Võin teha väljalõike postkasti vaatest ja teile saata.
-Kui see nii on, siis on asi palju lihtsam. Saan homme õppetöökoordinaatorile öelda, et uurimine võib teise suuna saada.

Dokumendil on ju teabe- ja tõestusväärtus. Meie endi internetis tehtud liigutused võivad meid nii mõnigi kord aidata. Ja kõike, mida me oleme kuskile pannud, on võimalik üles leida. Oska ainult otsida ja vajalikku enda jaoks kasutada.

Uurimine ja asjade käik said teise suuna.

Tema, kellel oli kolmapäeval eksam, tõmmati peale vestlust liistule.
Õnneks tunnistas ausalt, et sai minult tööd. Tunnistas, et tegi maha.
Õnneks.
Mina ei pidanud tõestama, et ma ei ole kaamel.
Aga ma olin terve ööpäeva, kuni lõpplahenduseni, endast väljas ja ei suutnud õppida.
Teadsin, et ei ole süüdi, Teadsin, et ma ei ole K... tööd isegi näinud, veel vähem temalt või kelleltki teiselt maha teinud, aga nii ebameeldiv oli see kõik.

Ja nii ma istusingi hommikul päiksetõusul tiigi kaldal oma suurel kivil ja mõtlesin, et miks mina sain kaks päeva enne lõpukesamit niisuguse raputuse osaliseks? Miks ikka ja alati mina? "Isegi selle kivi on nad siia minu pärast pannud ..." (?Mehed ei nuta?)

Aga kivi!!! Just see, millel ma istusin ja omi mõtteid ritta seadsin.
No sellega on ju ühed konkreetsed lood ja antud lubadused!
Mul tuli meelde, et lubasin aastaid tagasi, et teen midagi, kui saan ametliku kinnituse, et olen ülikooli lõpetanud.
Jaaaaa .... No seda ei saa välja öelda, aga seesama kivi ja päikesetõus ja tiik ja loomulikult mina oleme osalised. Ja ma teen selle ära :)))))). (Klassivend lubas asjade käiku jäädvustama tulla, et saab asjale ikka ametliku kinnituse ja dokumenteeritud tunnistuse. Mida iganes, aga siia seda ei tule.)

Kui just midagi jälle tunnistada ei ole vaja. :))Ma kohe oskan oma elu keeruliseks ja põnevaks elada.

Aga seda, et ükski heategu ei jää karistamata, seda kogesin ma jälle. Ja ma tean, et see on erand.
Sest elu on lill!

PS. Oma pidulikust E-st hinnetelehel jäin ka ilma. Ära parandati ja see muutus C-ks. Ma ei hakanud enam kirjutama ja selgust tahtma, miks algse subjektiivse arvamuse korral mulle üldse E välja pandi ja tegelikult oleksin ma rahul olnud hoopis B-ga.
Iga nali on naljakas ainult ühe korra.