Kultuurišokk päälinnast.

Mõista mõista, mis on pildil?

Ma ei ole kättemaksuhimuline, aga no mis seal salata- verd tahaks ikka näha :))

Isiklikult ei ole mul selle sambaga mingit kokkupuudet ja algusest peale ei ole ma sellest asjast aru saanud. Ja nüüd, nähes seda kõike kalli raha eest tehtut, ei saa ma sellest asjast absoluutselt aru. Ei pea olema mingi ehitusekspert, et aru saada, et tööde kvaliteet on allpool igasugust arvestust. Kes seda kontrollima pidi, miks see nii tehtud on jne, jne ... Kogu see asi seal on täiesti mäda.

Järgmine mõistatus: kes on pildil?
See on Tallinna vanalinnas üks jõukaimaid pudelikorjajaid. Ju on piirkonnad ära jagatud, sest teisi ma sealkandis enam ei näinud.

Tahaks tõesti eksida, aga vastust teab ainult asjaosaline ise.

See auto pargiti vanalinna EELK konsistoorium-i ette, vilkur peale ja mindi kilekotiga vaateplatvormile. Ma ei suutnud uskuda seda, mida nägin. Mees läks prügikasti juurde, pistis käe sisse, sopras seal põhjalikult ja tükk aega ning kõndis edasi. Loomulikult ei saanud ma fotokat nii kiirelt kui vaja, kotist välja ja sellepärast läks see esmane haruldane kaader kaotsi. Jalutasin mehele järgi ja tegin pildi ka vilkuriga autost ja tema suunast järgmise prügikasti juurde, mis asus auto kõrval.
Süda ei andnud rahu ja läksin igaks juhuks seda juba "kontrollitud" prügikasti vaatama. Et äkki on ikkagi pargivaht ja tühjendas hoopis prügikasti. Aga no ei- prügikast oli poolest saadik rämpsu täis ja sellepärast tal seal sopramisega nii kaua aega läkski. Vaja ju põhjani ära kontrollida. Kui oleks pargivaht või mõni tööline olnud, siis seda prügikasti oleks küll olnud vaja tühjendada.

Silmailu Kadrioru pargist.

See väike tegelane tuli kui kuul ja sõna otseses mõttes kargas mulle sülle. Limps-limps tõmmati mul üle nina ja suu ja juba tahtiski ta maha minna. Karv oli niiiiiiii pehme ja loomake ise nii vallatu ja armsake. Kõik toimus nii kiirelt, et perenaine jõudis oma manitsussõnadega kohale liiga hilja. Seda koerakest ei tohi sülle võtta (ju ta teadis seda ja sellepärast ise sülle kargaski), sest ta on nii kiire ja vilgas, ning võib maha kukkuda ja selle tagajärjel võivad jalad viga saada või veel hullem- luud katki minna.
Koeri oli seal palju ja mitut erinevat tõugu. Tundus, et need koerad olid hoida antud. Millegipärast käisid enamus minu juurest läbi- kes tahtis sügamist ja kes niisama pai saada. Hetkeks tulid ja juba nad edasi lippasid. Istusin pingile ja üks kuldne retriiver arvas, et kõige parem koht on minu jalgade ja pingi vahel. Kuna koer on ikkagi suur, siis tõusid minu jalad maast õhku ja hea, et pingil oli seljatugi. Potsatasin hetkeks vastu seljatuge, kui koer jalgade alt läbi jalutas.

Suvi ...

Ilus nädalavahetus.

Käisin pulmas. Ilus, väga ilus ja väga väga kuum päev :)).

Kui peopaika kohale jõudsime, siis olid autod ikka väääga tolmused, aga ega see meie meeleolu ega tuju kahandanud. Küsisin tuttavalt, et millise auto peale tema sai.
-No see tume auto seal reas.
-Kas BMW?
-Ei, see ümmarguste akendega.
-? Mersut mõtled või?
-No jah, aga ega mina ei tea, mis auto see niisugune on, lihtsalt see ümmarguste akendega.
Tegelikult oli see kurvasilmne Mersu, aga temal ei ole tõesti vahet, kas tegu on vankriga või autoga. Ja kas tuled, aknad või rattad on ümmargused, peaasi, et sellised detailid küljes on :))
Kuna oli natuke vaba aega ja me saime minna ennast pesema ja riideid vahetama, siis seda aega ma ka kasutasin. Läksin jahimajakesest eemale, võtsin ennast paljaks ja sulpsasin jõkke. Kes see siis neid päevitusi viitsib selga ajada, kiire nagunii ja pealegi- kõik tegelevad ju iseendaga. Kes see ikka näeb?
No aga nägi ikka. Ma ei pannud esialgu tähelegi, et see jahimajake on kolmekordne. Ja kolmandal korrusel oli üks mees ilusat õhtu nautimas, õllekest rüüpamas ja mis seal salata- sai ka vaate jõele koos näkineiuga. Pärast tuli sinna ka tema naine. Toimetasin edasi ja vahutasin duššigeeliga, sest puhtaks pidu ju ennast saama. Tühja sest, et publik oli. Ega ma nendega enam kohtu, arvasin. Aga kui ma nii arvata jõuan, siis alati läheb teisiti.
ALATI! :))

Õhtul läksin ümber maja tiirutama ja pildijahile. Ja seal nad olidki. Keelekasutus oli võõrapärane, eestlased nad ei olnud. Mehe suu venis kõrvuni, kui minuga kohtus. Ja need suunurgad kukkusid õige kiirelt allapoole, kui naiselt küünarnukiga vopsu ribidesse sai. Tegin kiirelt asja teiselpool ja tõttasin tammelehti pildistama. Nöörilt leidsin ka põnevad sokid :)).

Mäletate vana ütlust, kuidas liblika tiivalöök ühel pool maakera mõjutab maailma saatust teisel poolel? Eks selle ujuma minekuga oli sama asi. Kui ma ei oleks seal jões paljalt sulistanud ja see mees selle tagajärjel naiselt vopsu ribidesse saanud, siis ei oleks ma neid "põnevaid" sokke keset suve leidnud.

Ja veel üks põnev leid! WC põõsastes, viitki olemas. Eks seal võsas oli mingi majake ka, aga ma ei viitsinud lähemale jalutada, tegelikult takistasid seda parmud. Aga eemalt vaadates oli silt päris hea.

Üksi omade seas ...

Päikene paistab ja loodus lokkab ... (SUVI (M.Alatalo/R.Linna))

Hommikul kell kuus oli äratus ja isaga metsa. Tema läks oma sigade söögikohta kontrollima ja mina kasutasin võimalust pildistamiseks. Kuigi kaste ei ole veel nii rohke, nagu augustis, oli ilus ikka.

Selles pesas kasvab paljulapseline pesakond- neli poega. Aga nad olid ettevaatlikud. Tegid küll omi lennuharjutusi, aga kui lähemale läksin, siis peitsid end pesa ääre taha. Üks oli uudishimulik ja kiikas üle ääre.

Terve põld oli täis rukkililli- nii kaugele kui silm seletas.