Kultuurišokk päälinnast.

Mõista mõista, mis on pildil?

Ma ei ole kättemaksuhimuline, aga no mis seal salata- verd tahaks ikka näha :))

Isiklikult ei ole mul selle sambaga mingit kokkupuudet ja algusest peale ei ole ma sellest asjast aru saanud. Ja nüüd, nähes seda kõike kalli raha eest tehtut, ei saa ma sellest asjast absoluutselt aru. Ei pea olema mingi ehitusekspert, et aru saada, et tööde kvaliteet on allpool igasugust arvestust. Kes seda kontrollima pidi, miks see nii tehtud on jne, jne ... Kogu see asi seal on täiesti mäda.

Järgmine mõistatus: kes on pildil?
See on Tallinna vanalinnas üks jõukaimaid pudelikorjajaid. Ju on piirkonnad ära jagatud, sest teisi ma sealkandis enam ei näinud.

Tahaks tõesti eksida, aga vastust teab ainult asjaosaline ise.

See auto pargiti vanalinna EELK konsistoorium-i ette, vilkur peale ja mindi kilekotiga vaateplatvormile. Ma ei suutnud uskuda seda, mida nägin. Mees läks prügikasti juurde, pistis käe sisse, sopras seal põhjalikult ja tükk aega ning kõndis edasi. Loomulikult ei saanud ma fotokat nii kiirelt kui vaja, kotist välja ja sellepärast läks see esmane haruldane kaader kaotsi. Jalutasin mehele järgi ja tegin pildi ka vilkuriga autost ja tema suunast järgmise prügikasti juurde, mis asus auto kõrval.
Süda ei andnud rahu ja läksin igaks juhuks seda juba "kontrollitud" prügikasti vaatama. Et äkki on ikkagi pargivaht ja tühjendas hoopis prügikasti. Aga no ei- prügikast oli poolest saadik rämpsu täis ja sellepärast tal seal sopramisega nii kaua aega läkski. Vaja ju põhjani ära kontrollida. Kui oleks pargivaht või mõni tööline olnud, siis seda prügikasti oleks küll olnud vaja tühjendada.

Silmailu Kadrioru pargist.

See väike tegelane tuli kui kuul ja sõna otseses mõttes kargas mulle sülle. Limps-limps tõmmati mul üle nina ja suu ja juba tahtiski ta maha minna. Karv oli niiiiiiii pehme ja loomake ise nii vallatu ja armsake. Kõik toimus nii kiirelt, et perenaine jõudis oma manitsussõnadega kohale liiga hilja. Seda koerakest ei tohi sülle võtta (ju ta teadis seda ja sellepärast ise sülle kargaski), sest ta on nii kiire ja vilgas, ning võib maha kukkuda ja selle tagajärjel võivad jalad viga saada või veel hullem- luud katki minna.
Koeri oli seal palju ja mitut erinevat tõugu. Tundus, et need koerad olid hoida antud. Millegipärast käisid enamus minu juurest läbi- kes tahtis sügamist ja kes niisama pai saada. Hetkeks tulid ja juba nad edasi lippasid. Istusin pingile ja üks kuldne retriiver arvas, et kõige parem koht on minu jalgade ja pingi vahel. Kuna koer on ikkagi suur, siis tõusid minu jalad maast õhku ja hea, et pingil oli seljatugi. Potsatasin hetkeks vastu seljatuge, kui koer jalgade alt läbi jalutas.