Elu väikesed pisiasjad ...

Siin ei ole sõnu vaja ...

Tahaks puhata ja mängida ...

Ega muud ei olegi, kui tuleb sellest elukesest ennast mõneks ajaks välja lülitada. Niikaua, kui õpin ja peale lõpueksamit, kui see ikka tehtud saab, siis ... No mis siis ikka? Joon ennast lapikuks või? Tegelikult pole paha mõte- saan odavalt hakkama. Üks 0,33l lahja siider ja olen võimeline juba laua all ennast välja magama. Kui üles ärkan ja pea parandatud saan, siis teised alles hakkavad sumisema. Odav tüdruk, mis parata :))
Aga eks ma elan oma tavapärast elu edasi ja ikka on kiire-kiire. Ei ole olemas sellist asja nagu igavus või aeg, millega midagi teha pole.

Aga siia ma mõnda aega oma nina ei pista. Vähemalt niikaua, kui lõpueksam tehtud ja fotokas hooldusest käes.
Jah, viisin kõik kõrvalised ahvatlused ära, sest see on ainuke kiusatus siin elus, millele ma vastu panna ei suuda.
Ja väikesed lapsed, ja raba, ja päikesetõus ja loojang ... minul neid kiusatusi jätkub :))

Liblikalend.

Proovi sa liblikat pildistada, kui tema seda ei taha :)) Ainult ühe kaadri saingi.
***

Eile, kui töötasin, vaatasin ühel hetkel aknast välja ja hea oli, et aknaklaas ees oli. Ma oleksin aknast välja kukkunud, kui seda ees poleks olnud.
Väljas, minu akna all, seisis pikk noormees pika punase roosiga. Mul kadus kõnevõime ära. Pea käis kolaki vastu akent, et veel täpsemalt vaadata. Hea, et prille ei kanna, need oleksid vist katki läinud.

***

-Emps, sina mine taha istuma ja proovi nii, et sa täna ei õpeta.
-No ma vähemalt proovin. Aga sa hoia tal siis ise silma peal.
-Sa ära üldse muretse. Kui ma rahulikult kõik läbi mõtlen, siis oskan ma liigelda küll.

Sõitsime tanklast välja ja suurem poiss ütles:
-Emps, ära nüüd tambi jalgadega vastu auto põrandat! Taga ju pedaale pole!
-Aga te vaadake, mida te teete!
-Mida siis? Juttu ajame.
-Kui ma nüüd teie tähelepanu tohin sellele juhtida, siis me sõidame vasakul teepoolel.
-Kuule jah. Keera paremale poole, ega sa enam Austraalias ole.

See oli küll esimene kord, kui ta meie jaoks valele teepoolele sõitis, aga mitte viimane. Veel tänagi maal keeras maja juurest suurele teele välja ja pani vasakul teepervel ajama.

Load sai poeg enne Austraaliasse minekut ja põhiline praktika toimus seal. Nüüd on vaja jälle ümber harjuda.

***

Jutt on minu pojast, kes eile nii mulle kui ka teistele ootamatult Austraaliast koju saabus. Tema teadis juba ammu, millal tuleb, aga lihtsalt välja ei rääkinud.

I Love Paris

Vaade Montparnass`i (209m) 56. korruselt

Nii!
käidud!
Ja oi kui rahul kogu ettevõtmisega.

Kui sinna veel lähen, siis puhtast lõbust, sest tegemata ei jäänud midagi, mis oli plaanitud.

-Mis teed seal, et jälle lähed?
-No teenima lähen, kas sa siis ei tea? Nelja päevaga teen sama palga, mis siis terve aastaga.
-Ära nüüd jama.
-No hea küll. Kolme päevaga tegelikult, ühe päeva jätan puhkamiseks.
-Lollaks :))
-Tean, tean, ega siis seda ole vaja nii kõvasti välja öelda.

Pesu Pariisist- ostetud! Ja ikka hulgi, kui nii võib öelda.
Ilus. Kvaliteetne. Odavam kui Eestis.

Eiffeli torn- peaaegu, et käidud. Seisime juba järjekorras, kui avastasime, et kõige kõrgem platvorm on viimaste aktiivsete pommiähvarduste tõttu suletud. Ja kui ma sain teada, et ei saa tipust alla vaadata ja kohvi juua, siis ma sinna minna ei tahtnud.
-Kas kõik, või mitte midagi. Poolikut asja ma ei taha.
Tegime plaanid käigupealt ümber ja lõpptulemus oli veel parem. Istusime Montprnassi`i viimasel korrusel, jõime kohvi ja vaatasime päikseloojangu taustal Eiffeli torni. Mida sa hing veel ihkad?!

-Kuule, mulle hakkab juba see kultuur meeldima. Eriti, kui ma tasuta pileteid saan!
Ütles poeg, kui avastas, et talle on Triumfikaare külastus tasuta.
Ostsin pileti ja läksime sissepääsu juurde. Ja oi ma siis sain!
-Kes ütles, et läheme ja läheme, see on tore ettevõtmine. Seal on nagunii lift! Midagi siin pole! Vaata ise!
Ja seal see oligi, õigemini ei olnud! Lifti ei olnud, oli ainult keerdtrepp. Ja nii kõrgeleulatuv, et mul läks ainuüksi vaatamisest süda pahaks.
Terve tee üles poeg naeris mind ja ikka osatas
-Lähme, lähme, anna nüüd oma liftile valu, mis koperdad!Aga see vaade, mis ülevalt avanes, see oli kaunis. Ja tasus ronimist ära.

Ei taha ettegi kujutada, mis võib maksta korter niisuguses majas, mille katusel on ehtne muru ja puud ning aknast vaade Triumfikaarele ja Eiffeli tornile.
Mõned majad tagapool töötab/praktiseerib tütar advokaadibüroos .

Lõunapausil naudib samuti vaadet Eiffeli tornile ja Priisi linna saginale.








Oleks ma siis näinud ühteainustki avariid selle aja jooksul! Oli küll kriimu-kräämulisi ja mõlgilisi ja kandiliseks pressitud autosid, aga mitte ühtegi kokkupõrget.
Ainuke, kes oleks auto alla jäänud, olin loomulikult ikka mina.
Astusin bussi tagant jalakäijate ülekäigurajale ja seal seisis kiirabiauto. Eks tal oli kiire kõrvaltänavasse jõudmisega. Niikui ta mind nägi, nii see sireen peale pandi. Ma ei ole tükk aega nii kõrgele karanud ja nii kiiret spurti teinud. Lidusin hetkega üle tee. Lastel oli loomulikult lõbu laialt.
Päästetav oli kõrvaltänavas purjus noormees.

Ma peaks ütlema, et peale seda sireeni ja äkkspurti olin pigem mina see, kes tohterdamist ja abi oleks vajanud.

Vaade hotelli aknast vastasmaja 9 ja 10 korrusele.

Eks selle hotelliga oli ka jama.
Hotelli arvutile oli tehtud tarkvara uuendus ja me ei olnud ainukesed, kelle andmed kaduma läksid. Loomulikult ka reserveeringul esitatud tingimused. Saime kahe voodi asemel ühe suure. Mis teha :))
Järgmisel õhtul saime pika sagimise peale uue toakaardi. Sõitsime liftiga üles ja tütar ütles:
-Pange tähele, seal on jälle mingi jama. Ta juba kartis meid ja otsis nii kaua seda kaarti ning sopras arvutis.

Ja loomulikult! Kui tuppa jõudsime, oli seal kolm voodit! Oi kuidas me naersime. Aga see mees oli kiirelt meil sabas, vabandas ette taha ja ütles, et ta eksis. Meie tuba on teises kohas.
Saime siis oma tellitud kahese toa eraldi vooditega lõpuks kätte.

Kogu see reis oli üks naeruteraapia ja pisikeste jamade/naljade kokkusattumine. Veel lennujaamaski sain ma ehmatuse osaliseks, aga õnneks lahendasin selle kiirelt enda kasuks.
Kui mu kohver kõrvale lükati, siis ma ei imestanudki.

-Madam, kas me tohime teie kohvrit vaadata?
-Loomulikult. Mis teid huvitab?
-Teil on mingid pulgad kohvris.
Need oli Šokolaadimuuseumist kaasa ostetud asjade seesolevad kinnitused. Sellega jäi ta rahule.
-Mis teil siin veel on?
-Ainult magus. (sweets)
-Kas ma tohin veel teie kohvrit vaadata?
-Aga palun! Mis teid huvitab?

Ma ei olnud eriti vaimustatud, et mu riiete vahel seal kõigi nähes soprama hakatakse. Kõik oli korralikult pakitud, aga ikkagi.
Pea töötas kui kellavärk. Tõmbasin luku lahti ja avasin kohvri sisekaanel oleva kitsa tasku.

-Palun, te võite siit alustada. Pange käsi sisse.
Noormees lükkas käe taskusse, võttis sealt midagi, tõmbas käe välja ja vaatas pihkujäävaid asju.
Oleksite te seda näoilmet näinud!
Käsi lükati kiirelt taskusse tagasi, kohvri kaas suleti ja isegi luku tõmbas kinni ja ütles

-Võite minna, madam, teiega on kõik korras.

No jah- mul olid mingist ajast sinna kondoomid jäänud. Igivanad küll, aga õigel ajal tulid meelde. Kaitsevahendid igas olukorras, ma pean ütlema :))

Kui te tahate reisikaaslasi, kellega kunagi igav ei ole, kelle peale võite loota ja kes kunagi ei virise, siis ma tean, keda soovitada.
Minu lapsed on kindel valik.
Niisugust naeruteraapiat ei ole võimalik mujalt ja kellegi teisega saada.