Juhtub ka igasugust.

Et kui nüüd ausalt kõik ära rääkida, siis asi sai alguse minu puudest, mis vanasse töökohta alles jäid ja ootasid seal pliidipuudeks saagimist.
Nii üks kui teine ei saanud tulla või tuli neil midagi vahele. Nii ma tööl oma kurba saatust kuulutasin, aga lahendus oli oodatust lähemal. Keskerakond (tema ise ei tea, et mina tean ;) ) pakkus oma abi.

-Mis kellaaeg sulle sobib?
-?? No kui sa nii lahkelt pakud, siis kell 18.00 olen puukuuris valmis sind ootamas.
-Selge. Teeme siis õhtul kuuest ja vaata, et sa ise kohal oled.
-Olen, olen.

Õhtul lidusin koju ja vahetasin riided. Kuuest puudus 5minutit. Tormasin naabri puukuurist läbi, haarasin puude saagimise puki ja silkasin piki tänavat, puusaagimispukk taga lohisemas. Punkt 18.00 olin kohal. Keda ei olnud, oli abimees.
Ootasin kümmekond minutit. Viskasin puupuki kuuri alla ja lonkisin koju. Peas mõtted, et jälle läksin õnge. Ainult lubadused, tegusid mitte kuskil. Tavaline asi.

Kuna telefon oli jäänud koju, siis ma ei teadnudki, et mulle oli helistatud.
Vaene mehike ajas asjad sassi ja ootas mind uues töökohas. Ja kuna hoopis mind tema jaoks kohal ei olnud, siis hakkas ka tema ennast koju sättima.

Abimees tuli tagasi. Väikeste sekeldustega ja sättimistega saime need puud lõpuks saetud. Ja minult võeti lubadus, et kui kedagi teist appi ei saa, siis tuleb tema ja aitab need mul koju puukuuri ka vedada.

Eks see asi sedasi läkski, et nädala pärast pandi autole järelkäru taha ja algas operatsioon- Pliidipuud.

-Mul on nüüd üks jutt ka. Ma tean, et hakkad vastu vaidlema, aga ma tahan selle kõige eest maksta. Kui sa muud ei taha, siis kütterahagi. Elad ju alevist jupp maad väljaspool ja ega siis sina ei pea minu kulutusi kinni maksma.

-Tead. Kui sa seda juttu siin ajama hakkad, siis ära mind enam appi palu. Aga selle eest, et sa mind seekord appi kutsusid, on mul sinu jaoks midagi.
Ja see oli see kõige suurem üllatus, mis tuli!

Mulle kingiti lilled- roosid.

Tükk aega ei mäleta, et oleksin sellist rõõmu tundnud. Lihtne ja ootamatu.

Näib, et elul on meile alati üllatusi varuks. Ikka sealt, kus oodatagi ei oska.

Peaasi, et ma ise ära ei kao ...

Eks seda ilusat kevadeaega ole ma juba pikalt oodanud. Aga kes aimas, et see nii laastav :)) on.

Lill on kuivatatud. Korralikult kohe. Lihtsalt unustasin kasta.
Kindad on ka kukile kadunud.
Samas võin rääkijale otsa vaadata, aga pärast ei mäleta, et minuga üldse suheldud ongi. Unustamine on muidugi üle kõige. Täna tulin Viljandist ja varsti helistas meid juhendav keraamik, et olin oma rahakoti kõige seal sees olevate kaartide ja dokumentidega tema juurde jätnud. Huvitav, millal ma ise seda oleks märganud? Ega tagasi küll sõitma hakanud, eks järgmisel pühapäeval saan oma asjad kätte.

Parim on see, mis nädal tagasi juhtus.
Jõudsin seitsmeks koju, viskasin riietega diivanile ja ärkasin alles natuke enne seitset. Aga loomulikult hommikul. Tekk oli peal, sokid alles jalas, aga teksad põrandal ja ise ma magasin terve öö jutti. Õigemini 12h. Kuidas see võimalik on, ei tea.

Ja minu jaoks on siiani mõistatus, kes mul teksad ära võttis, teki tõi ja peale pani. No ja sokid jättis jalga :)) !

Ei oska muud, kui kevadet, seda ammu oodatut süüdistada. No kui, siis äkki natuke ise kah süüdi :P.

Ju olen Kevadel pea segi ajanud, et ta end minu juures nii hästi tunneb :)). Ja loomulikult ka vastupidi.

Minu keraamikas tehtu.

Kas tuleb jaht või ei tule?

Loomulikult tuleb! Kus ta enam pääseb!

-No jah, nüüd saad jälle, taguots püsti, põõsaste vahel ja metsas roomata, ütles poeg. Ammu oleksid pidanud selle objektiivi ära ostma.

Aga asju, mida juhtunud on, on mitusada, nagu minu puhul ikka. Jõuaks nüüd neid kirja panna ja et kõik meest ära ei läheks! Mis peamine- kevad ja suur jooksuaeg on vahepeal alanud. Kui ma arvasin, et ainult mina läksin liikvele, siis eksisin. Terve maailma, vähemalt minu ümber, paistab samamoodi ja samas rütmis siia-sinna vehklevat. Alles hommikul naabrimees viskas mind saapaga, kui koos kassidega aiaväraval kõõlusin ja koleda häälega kräunusin. Ükskõik, mis ka juhtuks, küll sügisel on aega katkisi kõrvu ja sassis sabasulgi lakkudes siluda. :))
Üks aktiivne algus kevadele sai vist pandud 9.märtsi hommikul, kui keegi tuttav ja loomulikult purjakil naisterahvas 5.30 mulle helistas:
-Anna mulle Priitu.
-Isegi tahaks, aga siin ei ole teda.
Mõtlesin, et nii varajane hommik ja kui juba üleval olen, ega enam magama jää. No jäin, aga see oli viga. 5.45 oli jälle telefonihelin.
-Anna mulle Priitu.
-Kas sa täna Madist ei taha? Priit tuleb homme.
No mida muud ma oskasin nii purjus naisterahvale varahommikul ikka öelda. Ja seda ainult selleks, et rahu saada. Pealegi tean ma päris kindlalt, et selle naise mehe nimi seni küll Priit ei ole olnud.

-See on see, kui su telefoni nr avalikult iga posti otsas ripub! naeris tuttav. No aga mis teha, kui amet selline. Aga eks minunimelisi on päris palju ja asi tal see siis purjakil peaga number sassi ajada. Või kaine peagagi. Alles see oli, kui keegi oma kööginõud minuga SMS-e vahetades keldrisse tassis. ;)
8.märtsil tuli mulle SMS:
* Ilusat Naistepäeva.

Tänasin ja ei pööranud tähelepanu, et number oli minu jaoks võõras. Number ju avalikult igal pool üleval, eks ikka vahel mõni õnnitlus saadetakse.

Järgmisel päeval tuli uus SMS:
* Monika, Sa oled nii hea juuksur.
Ma igatsen sind!

Vaatsin seda sõnumit tükk aega, aga reageerida ei osanud. Kas peaksingi?

-Kuule, kas sa sa üldse huvi ei tunne, kes selle sulle saatis?
-Ei. Nagu ei huvita ka.
-Sa oled ka imelik! Küsi siis vähemalt kuidagi ääri-veeri, et kes see selline saatja ikkagi on.
-Olgu. Vaatame, mis saab.

Õhtul saatsin SMS-i vastu, et keda mina igatsema peaksin? Et kahjuks minu telefon ei näita numbri taha nime.

Vastust ei tulnud. Ja ega ma selle üle edasi ka juurelnud.

* Päikeselist kevadet Sulle, Monika!
No jah, see saabus siis kevade alguspäeval. Ja alla oli ilusti nimi pandud.

Tänasin ja soovisin ka talle päikeselist ja õnnelikku kevadet. Aga nimi- tee või tina, ei öelnud mulle kohe mitte kui midagi. Ühtegi sellenimelist ma meenutada ei suutnud. Kõik kohalikud nimekaimud sai läbi sõelutud, aga no ei midagi.

-See peab olema keegi noorem mees, arvasin mina.
-Miks sa nii arvad?
-Tead sa mõnda vanemat või koguni vanameest selle nimega?
-Õigus küll, ega tea jah.

Nii see asi selleks päevaks jäigi, kuni järgmisel päeval oli jälle SMS:

* Elad ja töötad sa ikka veel Vändras?
Vastasin:
* Ikka jah. Aga ma olen aus. Seekord ei pane ma nime ja nägu kokku.
* Kui Vändra tulen, saad ehk teada... Kõike ilusat sulle.

No nii. Nii see asi siis hetkel jäänud ongi. Üks paljudest kevadeüllaustest. Imelik on see, et ma nagu ei tahagi sellesse kaevuda. Et kes see üldse on. Olen viimasel ajal hakanud oma sisetunnet tajuma ja kui selle järgi talitada, siis peaks kõik asjad iseenesest laabuma.

-Iga asi omal ajal, või natuke hiljem, ütleb minu isa.
Ja ma arvan, et tal on õigus.