Peaasi, et ma ise ära ei kao ...

Eks seda ilusat kevadeaega ole ma juba pikalt oodanud. Aga kes aimas, et see nii laastav :)) on.

Lill on kuivatatud. Korralikult kohe. Lihtsalt unustasin kasta.
Kindad on ka kukile kadunud.
Samas võin rääkijale otsa vaadata, aga pärast ei mäleta, et minuga üldse suheldud ongi. Unustamine on muidugi üle kõige. Täna tulin Viljandist ja varsti helistas meid juhendav keraamik, et olin oma rahakoti kõige seal sees olevate kaartide ja dokumentidega tema juurde jätnud. Huvitav, millal ma ise seda oleks märganud? Ega tagasi küll sõitma hakanud, eks järgmisel pühapäeval saan oma asjad kätte.

Parim on see, mis nädal tagasi juhtus.
Jõudsin seitsmeks koju, viskasin riietega diivanile ja ärkasin alles natuke enne seitset. Aga loomulikult hommikul. Tekk oli peal, sokid alles jalas, aga teksad põrandal ja ise ma magasin terve öö jutti. Õigemini 12h. Kuidas see võimalik on, ei tea.

Ja minu jaoks on siiani mõistatus, kes mul teksad ära võttis, teki tõi ja peale pani. No ja sokid jättis jalga :)) !

Ei oska muud, kui kevadet, seda ammu oodatut süüdistada. No kui, siis äkki natuke ise kah süüdi :P.

Ju olen Kevadel pea segi ajanud, et ta end minu juures nii hästi tunneb :)). Ja loomulikult ka vastupidi.

Minu keraamikas tehtu.