Lapsed kasvavad nii kiirelt.

Lapsed maailma erinevates nurkades / vol 2.
Tütar Šveitsis.
Mida ta seal õpib, ärge küsige. Ausõna, ma ei tea ise ka :))

Peasüüdlase fotod :)).

Pilvepiiril. Natukene kõrgemalgi.

Kohalik "kaubamärk".
Tuttava õhutusel, kes lootis nalja saada, tütar läks ja paitas neid loomi. Ja kui ta ütles, et tal lapsena oli oma lehm, keda isegi lüpsis, siis oli nalja suund ümber pööratud. Harva võib kohata juristi, kellel on lapsena olnud päris oma lehm :)). Loomulikult põrsad ka.

See seal all on paks-paks udu. Või pilved?

No ja sain siis targemaks ka:

K: Sa ikka ei tea, mida ma õpin?
M: Ei.
K: Vähemalt oled aus.
M: Äkki ütled mulle ka, saaksin hetkeks targemaks, pärast nagunii unustan.
K: rahvusvaheline õigus ja majandus... kaubandusõigust õpin ja spetsialiseerun rahvusvaheliste investeerimisalaste konfliktide lahendamises.

Loodan, et jääb meelde, aga vajadusel saab siit vaadata. :))

Lapsed kasvavad nii kiirelt.

Lapsed maailma erinevates nurkades / vol 1.

Poeg Austraalias.

Raiko fotod.

India ookeani ääres kalal.

See peaks olema poja püütud krabi.

Maailm on meie ees lahti. Oska ainult seda ära kasutada ja sellest maksimum võtta.

On seda palju või vähe? Oleneb, mille jaoks :))

Aastaid olen elanud teadmisega, et olen 169cm pikk. Või lühike? Polegi nagu tähtis ja mida selle teadmisega või nende sentimeetritega ikka teha? :)) Olen oma õdedest-vendadest kõige vanem ja kõige lühem. Täna siis, üllatuseks iseendalegi, sain teada, et millalgi, aga millal täpselt, ei teagi, olen kasvanud. Üldpikkus 171,5cm. Täditütar mõõtis mind polikliinikus ja minu pealekäimisel veel paar korda üle ka. Ikka sama. 2,5cm juures.
Varsti tuleb ju aeg, kui hakkame kokku vajuma. Hea, et mõõtmine pikkuse maksimaalfaasis tehtud sai, muidu poleks teada saanudki, et olen ka niiii pikk olnud. :))

Loomaaias.

Unista suurelt, sest unistustel on komme täituda.

Unistused täituvad tegelikult siis, kui nende kallal töötada. Tasapisi, aga pidevalt. Mõne unistuse täideviimine on ainult kättevõtmise asi, teise kallal peab kaua ja pikalt vaeva nägema.

Jälle on üks unistustes, väike küll, aga ikkagi, on täidetud.

See on ekstra tütre jaoks pildistatud, sest kui ta väike oli, siis ainult hülgebasseini juures istuski. Ja vett armastab ta samapalju, kui hülged. :))


Kui see loomake aru sai, et teda pildistatakse, siis läks üks rall lahti. Jooksis mööda akvaariumi äärt ning keerutas ja näitas ennast iga külje pealt.

Kalapoeg Nemo, tõeline Nemo kohe.

Sellel ahvil sõna otseses mõtte kakuti silmi lahti ja püüti selgeks teha, et tuleb naeratada. Pildistatakse ju.

Lapsed kasvavad nii kiirelt.

Varahommikul.

Kui hommikuti kooli sõidan, võtan alati aega varuks. Millegipärast ei jätku sellest ikkagi. Alati tahaks olla veel ja veel, hulkuda aparaadiga või ilma mööda põlde, metsi ja veekogude ääri. Ja see hommikune õhk, lehtede sahin ja karge külm on nii jumalik. Iga hetk jääb mällu ja jäädvustub kõvakettale :)), nii ilus on kõik.

Triibud taevas.

Täna oli taevas kaks päikest. Ja lennukid tegid trips-traps-trulli ka:)

Keegi peab ikka üle lennuradade ristipidise sõidu tegema. Aga üldiselt on maal taevas tihe liiklus nagu Tallinna kesklinnas.

Ristpiste taevas.

Nuustaku vs Pariis.

Tõenäoliselt sai asi alguse paar nädalat tagasi, kui Tartus TÜ-s praktikal käisin. Eluülikoolis :)). Telefon otsustas pensionile jääda, mis sest, et vanust ainult 1,5 kuud üle kahe aasta. Ja loomulikult võttis ta kaasa kolmveerandi tuhandest numbrist. Kuna ma ei olnud nagunii tööl, siis suuremat segadust sellest ei tulnud. Kes tahab mind kätte saada, see ka saab. Aga kui minul oli vaja konkreetset inimest tabada, siis sellega tekkisid probleemid. Ja just sel ajal ma avastasin, et on võimalik elada ka nii, et sul ei ole kuskile kiiret. Mitte midagi ei juhtu, võta aeg maha ja oska seda ka nautida.

Teine, niisugune endaga olemise hetk, oli Munamäel, üleval tornis olles. Veetsin seal 1,5h ja ei saanud arugi, et aeg nii kiirelt läinud oli. Lihtsalt vaatasin puulatvu ja veeretasin omi mõtteid.

Ju siis said asjad/mõtted paika pandud. Kõik vana ja ebameeldiv ajust ja telefonist välja tuulutatud ja uutele tunnetele-mõtetele ruumi tehtud. Sest see, mis juhtuma hakkas, on omaette täitsa tore.

Laupäeval olin tööl. Üks tuttav tegi metsasaadustest juttu ja tundis huvi, kas mul seened, jõhvikad jm niisugune juba korjatud.
-Seened juba külmas ja jõhvikaid tuuakse mulle. Igal aastal, nii juba 5-6 aastat jutti, toob üks mees mulle sügisel 3liitrit jõhvikaid. Kui esimesel ja teisel aastal tõi, siis olin üllatunud, kolmandal aastal juba ootasin :)), et tooks. Ja nii see on läinud.
-Oh jah, tooks keegi mulle ka niimoodi jõhvikad koju kätte. Ohkas see mees.
-Aga sa pane niisugune kleit selga, nagu mul on, äkki siis tuuakse sulle ka! pakkusin välja :)
-No vaevalt küll, aga idee on hea.
Ise mõtlesin, et tegelikult ma ei tea ju, kas see asi sel aastal ka nii läheb, aga lootsin ikka. Pole ju enam telefoninumbritki, et helistada ja üle küsida, kuidas sel aastal jõhvikatega lood on.
Läks mööda nii pool tundi ja sain oma oodatud telefonikõne. Jõhvikad on olemas ja kas ma ka sel aastal neid ikka tahan?
-Tahan, loomulikult tahan! Ja mul on nii hea meel, et sa helistasid!
Ma olin tõesti rõõmus. Kas sellepärast, et jõhvikad iga-aastase teekonnaga minuni jõuavad või sellepärast, et kellegi peale mõtlemisel ta ka helistab. Seda ei teagi.

Pühapäeva hommikul tõusin varakult ja sõitsin Munamäele. Tartust läbi sõites helistasin õele, kes elab Tallinnas. Tundsin huvi, et mida teeb ja millega tegeleb.
-Olen Otepääl!
-Ja mina sõidan just sealt mööda, lähen Munamäele!
-Õige jah, enne, kui Pariisi lähed, käi Nuustakul ära.
-No hetkel sõidan Suurele Munamäele, aga Nuustaku võtan teine kord ette. Kaugel see Pariiski siis enam on.

Sealt jäigi mul kummitama need kaks sõna: Nuustaku ja Pariis. Huvitav, kumb siis enne?

Pühapäeva õhtul ajasin taga tuttava telefoninumbrit. Ikka läbi tuttava tuttava, et saaks selle nr. Ei saanud. Õhtul istusin arvuti taha, et saadan paar kirja ja küllap keegi mulle selle telefoni nr ka annab.
Ja nagu tellimise peale tuli telefonikõne ja ikka sellelt inimeselt, keda taga otsisin. Viimati helistas ta mulle augustis ja nüüd teadvustas, et oli minule mõelnud ja otsustas kohe helistada.

Täna, so teisipäeval, nägin tuttavat, kes ütles, et läheb talvel Pariisi, 3-4 päevaks.
Ma ei kahelnud hetkegi, kui ütlesin: Ma tulen kaasa.

Kõik asjad sobivad ja jooksevad nagu iseenesest kokku. Kõik, mida mõtlen või tunnen, läheb täide. Viga oleks seda jada katkestada.

Nüüd siis ongi sellel sügisel veel vaja ära käia Nuustakul.

Et saaks talvel Pariisi minna. :))

Unistus Munamäest.

Igal aastal, sügisel, lehtede kolletamise ajal, tuleb peale igatsus.
Igatsus minna Munamäele torni ja sealt ülevalt alla vaadata. Näha looduse värvidemängu nii kaugele, kui silm ulatub.

Pühapäeva hommikul ärgates ei kahelnud ma hetkegi, et just see päev on see õige. Ja õige ta oligi: meeldivad soojakraadid, piisav pilvealune päike ja värviliste lehtedega puud. Loomulikult tuli lisaks 450km autosõitu, aga see on tühiasi, kui täidetud saab aastatepikkune unistus.

Tütre jaoks pildistatud, et teada, kui kaugel ta minust hetkel on:)) Mida kaugemal, seda kindlam on olla :)). Praegu on vahemaa jaoks sobiv Bern, uuest aastast vaatame kaugust Pariisini.

Sügislehed II.

Naabrinaine rääkis juba ammu, et passi hommikul peale ja pildista meie aia vahtrapuud päikesetõusu valguses. Täna hommikul võtsingi siis selle ette. Jäin tööle 5 minutit hiljaks, aga jäädvustatud see vahtrapuu sai.