Nuustaku vs Pariis.

Tõenäoliselt sai asi alguse paar nädalat tagasi, kui Tartus TÜ-s praktikal käisin. Eluülikoolis :)). Telefon otsustas pensionile jääda, mis sest, et vanust ainult 1,5 kuud üle kahe aasta. Ja loomulikult võttis ta kaasa kolmveerandi tuhandest numbrist. Kuna ma ei olnud nagunii tööl, siis suuremat segadust sellest ei tulnud. Kes tahab mind kätte saada, see ka saab. Aga kui minul oli vaja konkreetset inimest tabada, siis sellega tekkisid probleemid. Ja just sel ajal ma avastasin, et on võimalik elada ka nii, et sul ei ole kuskile kiiret. Mitte midagi ei juhtu, võta aeg maha ja oska seda ka nautida.

Teine, niisugune endaga olemise hetk, oli Munamäel, üleval tornis olles. Veetsin seal 1,5h ja ei saanud arugi, et aeg nii kiirelt läinud oli. Lihtsalt vaatasin puulatvu ja veeretasin omi mõtteid.

Ju siis said asjad/mõtted paika pandud. Kõik vana ja ebameeldiv ajust ja telefonist välja tuulutatud ja uutele tunnetele-mõtetele ruumi tehtud. Sest see, mis juhtuma hakkas, on omaette täitsa tore.

Laupäeval olin tööl. Üks tuttav tegi metsasaadustest juttu ja tundis huvi, kas mul seened, jõhvikad jm niisugune juba korjatud.
-Seened juba külmas ja jõhvikaid tuuakse mulle. Igal aastal, nii juba 5-6 aastat jutti, toob üks mees mulle sügisel 3liitrit jõhvikaid. Kui esimesel ja teisel aastal tõi, siis olin üllatunud, kolmandal aastal juba ootasin :)), et tooks. Ja nii see on läinud.
-Oh jah, tooks keegi mulle ka niimoodi jõhvikad koju kätte. Ohkas see mees.
-Aga sa pane niisugune kleit selga, nagu mul on, äkki siis tuuakse sulle ka! pakkusin välja :)
-No vaevalt küll, aga idee on hea.
Ise mõtlesin, et tegelikult ma ei tea ju, kas see asi sel aastal ka nii läheb, aga lootsin ikka. Pole ju enam telefoninumbritki, et helistada ja üle küsida, kuidas sel aastal jõhvikatega lood on.
Läks mööda nii pool tundi ja sain oma oodatud telefonikõne. Jõhvikad on olemas ja kas ma ka sel aastal neid ikka tahan?
-Tahan, loomulikult tahan! Ja mul on nii hea meel, et sa helistasid!
Ma olin tõesti rõõmus. Kas sellepärast, et jõhvikad iga-aastase teekonnaga minuni jõuavad või sellepärast, et kellegi peale mõtlemisel ta ka helistab. Seda ei teagi.

Pühapäeva hommikul tõusin varakult ja sõitsin Munamäele. Tartust läbi sõites helistasin õele, kes elab Tallinnas. Tundsin huvi, et mida teeb ja millega tegeleb.
-Olen Otepääl!
-Ja mina sõidan just sealt mööda, lähen Munamäele!
-Õige jah, enne, kui Pariisi lähed, käi Nuustakul ära.
-No hetkel sõidan Suurele Munamäele, aga Nuustaku võtan teine kord ette. Kaugel see Pariiski siis enam on.

Sealt jäigi mul kummitama need kaks sõna: Nuustaku ja Pariis. Huvitav, kumb siis enne?

Pühapäeva õhtul ajasin taga tuttava telefoninumbrit. Ikka läbi tuttava tuttava, et saaks selle nr. Ei saanud. Õhtul istusin arvuti taha, et saadan paar kirja ja küllap keegi mulle selle telefoni nr ka annab.
Ja nagu tellimise peale tuli telefonikõne ja ikka sellelt inimeselt, keda taga otsisin. Viimati helistas ta mulle augustis ja nüüd teadvustas, et oli minule mõelnud ja otsustas kohe helistada.

Täna, so teisipäeval, nägin tuttavat, kes ütles, et läheb talvel Pariisi, 3-4 päevaks.
Ma ei kahelnud hetkegi, kui ütlesin: Ma tulen kaasa.

Kõik asjad sobivad ja jooksevad nagu iseenesest kokku. Kõik, mida mõtlen või tunnen, läheb täide. Viga oleks seda jada katkestada.

Nüüd siis ongi sellel sügisel veel vaja ära käia Nuustakul.

Et saaks talvel Pariisi minna. :))