Elu väikesed pisiasjad ...

Kui ikka kuumus on korralik ja suvi möllab täiel rinnal, siis tuleks ka ise võtta sellest kõik, mis võimalik.
Peale tööd istusime autosse ja panime Pärnu poole ajama.
Rand, ujumine, kohvik pannkookidega ja öine kojusõit.
Super suvi, mis muud ma oskan öelda!

Oi elukest :)).

-Proua Monika. Ma võin öelda, et teil ei ole mingit lootust meie käest oma telefoni raha kätte saada.
(lähen ainuüksi selle "prouatamise" peale turri)
-?
-See on küll meie viga, et klienditeenindajad on dokumentide täitmisel teie kahjuks vigu teinud, aga hetkel ei saa te tõestada, et teil on õigus. Soovitan telefoni tagasi võtta ja seda uuesti katsetama hakata.
Järgnes veel lubadus SIM-kaart nende kulul välja vahetada.

Öelda seda mulle, kes ma õppisin ülikoolis info-ja dok.haldust ning just valmistusin dokumendihalduri kutseeksamiks! ...
"Never say never!"

***

"Never say never" mõtlesin, kui öösel koju jõudes järjekordse uue telefoni lauale panin.
Ega ma paadunud Ericssoni fänn olegi, aga lihtsalt on nii välja kukkunud, et peaaegu 10 aastat olen selle firma telefone kasutanud.

Esimene oli tõeline tööloom- aku pidas ~10 päeva ja alles kuuendal eluaastakesel hakkas telefon streikima.
Läksin esindusse ja ostsin teise. Lihtsalt välimuse ja käes tunduva mugavuse järgi. Hea ja tõsine tegelane oli, aga tema eluiga oli täpselt 2 aastat ja 1,5 kuud. Kui telefon maksis 3000.- kr, siis remondi hinnaks oleks olnud 3300.-kr.
Olin päris nördinud kui jälle esindusse kõndisin.
-Andke kõige odavam, millega saab sisse-välja helistada ja vahel paar sõnumit saata. Oleks hea, kui ta oleks roosat värvi ja lisavidinaid ma ei vaja.
Kui telefon lauale pandi, siis ma arvasin, et nii odavat vast ikkagi vaja pole. Pakutavatest hetke odavaim oli penskarite suurte klahvidega telefon.
-Vinge püss, ma ei vaidle vastu, aga äkki saaks ikkagi natuke kallima. Ja kas roosat on?
-Miks teile roosat vaja on?
-Isegi ei tea, lihtsalt niisama.

Värvidega oli kitsas, aga sain kätte kolmanda Ericssoni telefoni.

-Jälle uus Ericsson. Millal sa tõelise telefoni, st et Nokia, ostad? küsis vend.
-Siis, kui see õhtule läheb.
-No teades-tundes sind, siis varsti?
-Ära jama. Alles mul lendas ~700 telefoninumbrit vastu taevast.
-Aga vaata, et sa siis oma lubadust pead. Järgmine olgu Nokia.
Ei läinudki kaua, kui uus Ericsson streikima hakkas.
Esinduses tehti tarkvara uuendus.
Järgmised üllatused ei lasknud ennast kaua oodata. Kõigest paar päeva hiljem, kui olin telefoni hääletu peale pannud ja olles Pariisis kunstimuuseumis, hakkas see meeleheitlikult piiksuma. Vait jäi ta alles peale aku eemaldamist. Muud jamad tulid iga päev lisaks. Nagu ikka- ostad ühe asja ja kaasa saad hulgaliselt kingitusi. Vajad sa siis neid või mitte.

Kodus viisin telefoni esindusse ja kuna see oli alla poole aasta vana ja juba teist korda paranduses, kirjutasin avalduse ja soovisin raha tagasi.

Natukese aja pärast sain SMS-i, et telefoni tarkvara on uuendatud ja võin sellele järgi tulla.

Käisin küll esinduses, aga telefoni tagasi ei võtnud. Kordasin oma soovi ja tulin ära.

Kolm kuud ootasin EMT esindusest vastust. Ainuke ebameeldivus oli, et asendustelefoni ma numbreid salvestada ei tahtnud kuigi tööomadused olid sellel riistapuul väga head.

Peale Tarbijakaitsele kirja kirjutamist hakkas igav ja tüütu saaga peale.
Raske on tõestada, et sa ei ole kaamel, kui EMT näeb sind just kaamelina.
Olin juba nõus käega lööma ja telefoni tagasi võtma, aga enne jaanipäeva oli töökoormus väga suur ja ei tahtnud loobuda ühestki tööpäevast.

Siis saingi EMT-st telefonikõne, kus mulle teatati, et hoolimata sellest, et mul on õigus ja ma võin kasvõi kõrvade peal käia, aga raha tagasi ma ei saa.

-Kas te aru ka saate, mida te räägite?
-Proua Monika, lõpetame selle asja ja ma soovitan teil telefon tagasi võtta. Täna on esmaspäev ja reedel on Tarbijakaitses üldkoosolek, kus nad tahavad selle telefoni asja päevakorda võtta. Meil ei ole raha tagastamise soovi avaldust, millele tugineda ja mis teid kaitseks.
-Tean. Tarbijakaitse helistas ka mulle. Iga sissetulev dokument tuleb ju registreerida ja kuidas see võimalik on, et teie firmas läheb midagi kaduma?
-Kui see üldse olemas oli, siis klienditeenindaja unustas selle esitada ja nüüd on see kadunud. Just sellele tuginedes oleksite te oma raha tagasi saanud. Aga nüüd seda dokumenti ei ole! (oleksin tahtnud seda võidukat ja üleolevat nägu näha!)
-Pole midagi, ma saadan ise Tarbijakaitsesse kirja ja las nad siis otsustavad, mis edasi tuleb. Nimelt on mul selle avalduse koopia olemas, kus on klienditeenindaja enda käega kirjutatud, et avaldus vastu võetud, tema nimi ja kuupäev. Samuti pakub neile kindlasti huvi, miks te 3 kuu jooksul minuga ühendust võtnud ei ole ja ma olen olnud sunnitud kasutama asendustelefoni (mis sest, et see minu uuest tegelikult parem oli).

-Mis asi teil olemas on? (jälle oleksin tahtnud seda nägu näha)
-Kuulsite küll. Ma ei pea seda enam kordama.
-Oot oot, kas me võiksime seda asja arutada? Kas teile sobib, siis me suhtleme juristiga ja ma helistan teile homme.
-Sobib. Kui te homme ei helista, siis saadan õhtul Tarbijakaitsesse kirja ära, sest nad tahavad materjale enne kätte saada ning nendega tutvuda. Mul on kõik dokumendid olemas ja õigesti hallatud ning juba arvutisse skännitud.

Järgmisel päeval oli kohe hommikul telefonikõne:
-Mis me ikka edasi kakleme! Me teeme teile sobiva pakkumise ja saate EMT esindusest oma raha kätte ja võite uue telefoni osta. (mitte sõnagi vabanduseks ega sellest, et nad mitte ei tee mulle sobivat pakkumist, vaid on kohustatud seda tegema)
-Sobib. Ja kui te vajate omale tööle oskustega dokumendihaldurit, mitte klienditeenindajat, siis teadke- ma olen selleks sobivam, kui nii mõnigi teie töötaja.
- ...

***

-Tahan Nokia telefoni osta. Kui seda üldse öelda saab, siis missugused on töökindlad?
-C klassi nutitelefonid töötavad korralikult.
-Andke mulle üks. Kas roosat on?
-Kahjuks ei. Aga miks see peab roosa olema?
-Ma ei tea isegi, aga see on üks vana story. Tegin kodus selgitustööd, valisin ka ise välja C klassi ja pakutavates oli olemas roosa variant.
-Meil on saadaval roheline.
-Sobib.

Oi elukest :)).

Kui ma hommikul enne 8-t kodust lahkusin, et tööle minna ja õhtul peale 10-t murakaämbriga tagasi jõudsin, siis tabasin ennast mõttelt, et oma viga. Täitsa oma viga, et juba talvel seda imemasinat ära ei ostnud ja nüüd kõike ise tegema pean.

***

-Kas ma räägin proua Monikaga?
Hakkab peale see telefonimüük.
-Kuulen.
-Oi kui tore, et ma teid kätte sain! Me korraldame küsitlust ja tunneme mõne asja vastu huvi.
Mulle ei meeldi familiaarne lähenemine, aga kuna aega oli, siis otsustasin kuulata, mida mulle pakkuma hakatakse, sest see, et nad "ainult" küsimustele vastuseid tahavad, see on suitsukate.
-Küsige siis, ma kuulan ja proovin vastata.
-Nii. Kui tihti te oma kodu koristate?
-Iga päev.
-Ah et kohe iga päev? (hääletoon oli kahtlev)
-Jah! Põrandaid tõmban tolmuimejaga üle või pesen iga päev või siis üle päeva kindlalt.
-No siis on meil just teile kohe väga hea pakkumine.
-Oot oot, mis küsimustest sai? Pakkumistest ei olnud algul juttugi.
-No see ongi sissejuhatus, et me teaksime, kas on teile mõtet seda pakkuda või mitte.
-Nii. Ja mis asi see siis on, mida on mõtet just mulle pakkuda?
-See on meie uus tolmuimeja. See ei ole niisugune nagu need teised siin pakuvad. See on uus ja intelligentne ja pikka aega katsetatud.
-Missugused need teised siis on, et see pakutav siis nii erinev on? Ja kui pikka aega see uus asi siis katsetatud ka on?
-Oi, pikka pikka aega kohe. See on hoopis teistmoodi. See on intelligentne tolmuimeja.
-Intelligentne! Nalja teete või? Mis moodi saab tolmuimeja olla arukas ja õppimisvõimeline? Ükski kodumasin ei tee järeldusi ja ei tugine eelnevatele kogemustele, et järgmine kord teistmoodi käituda.
-Te ärge rääkige meie tolmuimejatest nii, kui te ei ole neid näinud!

Hääl oli kohe väga solvunud. Hetkel jäi tunne, et see naine rääkis müüdavast tolmuimejast kui oma mehest või koerast ja solvus, kui mina julgesin tema kiitlemise peale naerda.

-Me tuleksime teile koju, et te ise näeksite, kui hea meie tolmuimeja on. Ega me ei tahagi teile koristama tulla, aga me lihtsalt näitame, kuidas ta töötab. Puhastame näiteks teie diivani.

Mõtlesin, et just ma ostsin diivani, mis sellest ikka puhastada.
-Mul ei ole diivanit. (Ega ma väga valetanudki, sest alles nädal tagasi mul tõesti ei olnudki diivanit)
-No siis puhastame teie tugitooli.

Kui aus olla, siis see tugitool, mis mul kodus on, on tütre oma.
-Mul ei ole tugitooli.
-Ei ole tugitooli ja diivanit? Kus te siis magate? (seda küsimust venitati väääga üleolevalt ja pikalt)
-Põrandal.

-Noh, siis ei ole teiega midagi rääkida!
Ja telefon pandi ära.

Olin hetke jahmunud. Rääkisin tõtt ja mind ei usuta. Ja see, et ma magan põrandal, et tähenda, et ma ei suuda omale tolmuimejat osta. Just mina oleksin võinud olla potentsiaalne ohver talle, sest puhastan vähemalt üle päeva oma põrandaid ja vaipu.

Jääb loota, et see tolmuimeja, kui ta tõesti intelligentne on, oskab vähemalt paremini suhelda, kui see müüginaine.

***

Ja nüüd, kus mul seda imemasinat kodus pole, pean ma ise kõik asjad ära tegema.
Kell 22.30 kallasin murakad köögilauale ja hakkasin puhastama.
Oleks mul natukenegi arukest olnud ja taibanud selle intelligentse riistapuu osta, siis näitaksin talle ette, kuidas purke kuumutada ja murakaid puhastada ning moosiks keeta. Ise saaksin magada ja kui hommikul ärkan, siis oleksid põrandad puhtad ja moos purgis.

Ikka juhtub.

Nädalavahetusel sõitsime õega ratastega lapsepõlvemaadel. Käisin Kruusaaugus ujumas, kus olid samad kalad, mis lapsepõlveski :)) ja maja juures, kus elasin.

-Kuule, ma lähen vaatan, kas ema istutatud kreegipuud on alles.
-Käime ära.
-Tule kaasa!

Kõndisin aiamaa poole ja korraga kuulsin põõsaste tagant tulevat häält:
-Monika?
-??
-Kas see oled sina, Monika?

-Mina jah.
-Seda ma arvasin, et mu kõrvad mind ei peta. Hääle järgi tundsin su ära. Kui sind vaadata, siis välimuse järgi enam kokku ei pane, aga hääl- see on sul sama.

Arumaeisaa, olin ju vaevalt 8-ne ja tema vast 10-aastane, kui ära kolisime. Ja ta mäletas mu häält 35 aastat hiljem ja selle järgi tundis mu ära. Täiesti uskumatu lugu.

Vend ütles muidugi, et küllap ma olen talle kustumatu hingetrauma jätnud. Minu häält ei suuda ta unustada kogu oma eluaja.
Tont teab, mis tegin, sest eks ma üks tulesäde olin ja igale poole jõudsin. Ka sinna, kuhu ei tohtinud ja minu eestvedamisel ning kambakesi tegime ka seda, mis keelatud. Aga nii pika aja tagant hääle järgi ära tunda- see on rabav!

Liblikalend.

... Tahan eksida mõnikord tuttavalt teelt
tahaks kohata musta kassi
ma ei mõtle et sohu peaks uppuma teelt
aitaks sellest kui uksed läheks sassi.

Vahel on nagu tahaksin midagi muud
mitte seda mis minule antud
ma ei ütle et tahaksin päikest ja kuud
tahan kuube mis pole veel kantud.

Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt
tahan lennata, aga näe, kardan kokkupõrget...
(Kukerpillid. Tahan lennata.)

Need tütre tehtud fotod sobivad hästi selle tempoka elu illustreerimiseks.

Laupäeva õhtul, peale tööd, kruvisin lambid ja rulood maha, pühkisin põrandad, kütsin ahju ja keerasin ukse enda tagant viimast korda kinni. Just, kütsin! Hoolimata sellest, et õues oli +30C. Mine tea, kui kauaks seda sooja jagub, igaks ilmaks peab ju valmistuma.

Inimene on nagu rott, sest alati on vaja midagi alles hoida ja koguda- äkki läheb vaja. Kolimised ongi sellepärast väga head asjad. No muidugi siis, kui me raatsime seisvaid ja kasutuid asju ära visata.
Sain töökohast 4 prügikotitäit nodi. Ikka suured kotitäied. Viskasin julmalt kõik asjad, millede olemasolu ma ei teadnudki või mida nagunii kasutanud ei olnud, minema.
Dokumendid või paberid, mida ära visata ei saanud, toppisin ahju. Ja tuli otsa. Sain ahju külje ikka soojaks.
Kolimine ise oli äge! Kahju, et fotokat käepärast polnud. See oli hea vaatepilt, kui üks noormees võttis juuksuritooli pea peale, teine kapi ja kolmas viskas riidenagi üle õla. Seal nad siis kolmekesi marssisid mööda tänavat minu uue töökoha poole kogu mu maise varaga.

Hilisõhtul viisin auto garaaži. Jalutasin kodu poole ja mõttes kirusin ennast, et olin selga pannud kleidi, mis käies ennast ülespoole kruvis ning ma ühe käega kleiti allapoole pidin tirima. No aga see meeldis mulle tegumoelt ja värvid olid kohe väga head. Sobivad. Kui kodutänavasse jõudsin, nägin eemalt kahte noormeest tulevat ja võtsin kleidi küljeõmblusest kinni ja hoidsin seda kindlalt paigal. Noormehed olid võõrad, aga teretasid ja kui neist möödusin, siis kuulsin hõiget:
-Neiu!
-?
-Kuule neiu!
Pöörasin ümber ja ma ei eksinud. Hüüti mind.
-Kas laupäeva õhtul on siinkandis kuskile välja ka võimalik minna? Ja kas sa kaasa tuleksid?

No näed, mida võib üks kleit teha! Oleks mul lühikesed püksid ja T-särk seljas olnud, ei oleks keegi "neiutanud" ja mind kaasa kutsunud.

Ma ei hakanud selgitama, et olin täna 8h töötanud ja 5h oma elamist teise kohta kolinud. Naeratasin ja vastasin, et teine kord.

Koduukse ees tuli meelde, et pidin naabrimuti juurest läbi käima ja tilliõisikuid võtma. Sain väikseid kurke ja tahtsin teha värsket hapukurki.

-Mis sa sellest paarist õisikust ikka saad! Ma ise annan sulle.
Temaga ei ole mõtet vaielda. Ja see iseandmine lõppes tõelise tillivarte luuaga. Tee või tervele alevile hapukurke. Aga ära ma nad nokkisin ja tagavaraks panin ning nüüd on toas niiiiiii hea kurgilõhn.

Läbi on see tempokas nädalavahetus, homme tuleb veel elektrik ja kohe-kohe alustan uuel töökohal.

Ausõna! Vabal ajal olen ma normaalne, aga vaba aega mul kahjuks pole ...