Nädalavahetusel sõitsime õega ratastega lapsepõlvemaadel. Käisin Kruusaaugus ujumas, kus olid samad kalad, mis lapsepõlveski :)) ja maja juures, kus elasin.
-Kuule, ma lähen vaatan, kas ema istutatud kreegipuud on alles.
-Käime ära.
-Tule kaasa!
Kõndisin aiamaa poole ja korraga kuulsin põõsaste tagant tulevat häält:
-Monika?
-??
-Kas see oled sina, Monika?
-Mina jah.
-Seda ma arvasin, et mu kõrvad mind ei peta. Hääle järgi tundsin su ära. Kui sind vaadata, siis välimuse järgi enam kokku ei pane, aga hääl- see on sul sama.
Arumaeisaa, olin ju vaevalt 8-ne ja tema vast 10-aastane, kui ära kolisime. Ja ta mäletas mu häält 35 aastat hiljem ja selle järgi tundis mu ära. Täiesti uskumatu lugu.
Vend ütles muidugi, et küllap ma olen talle kustumatu hingetrauma jätnud. Minu häält ei suuda ta unustada kogu oma eluaja.
Tont teab, mis tegin, sest eks ma üks tulesäde olin ja igale poole jõudsin. Ka sinna, kuhu ei tohtinud ja minu eestvedamisel ning kambakesi tegime ka seda, mis keelatud. Aga nii pika aja tagant hääle järgi ära tunda- see on rabav!
.JPG)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar