Liblikalend.

... Tahan eksida mõnikord tuttavalt teelt
tahaks kohata musta kassi
ma ei mõtle et sohu peaks uppuma teelt
aitaks sellest kui uksed läheks sassi.

Vahel on nagu tahaksin midagi muud
mitte seda mis minule antud
ma ei ütle et tahaksin päikest ja kuud
tahan kuube mis pole veel kantud.

Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt
tahan lennata, aga näe, kardan kokkupõrget...
(Kukerpillid. Tahan lennata.)

Need tütre tehtud fotod sobivad hästi selle tempoka elu illustreerimiseks.

Laupäeva õhtul, peale tööd, kruvisin lambid ja rulood maha, pühkisin põrandad, kütsin ahju ja keerasin ukse enda tagant viimast korda kinni. Just, kütsin! Hoolimata sellest, et õues oli +30C. Mine tea, kui kauaks seda sooja jagub, igaks ilmaks peab ju valmistuma.

Inimene on nagu rott, sest alati on vaja midagi alles hoida ja koguda- äkki läheb vaja. Kolimised ongi sellepärast väga head asjad. No muidugi siis, kui me raatsime seisvaid ja kasutuid asju ära visata.
Sain töökohast 4 prügikotitäit nodi. Ikka suured kotitäied. Viskasin julmalt kõik asjad, millede olemasolu ma ei teadnudki või mida nagunii kasutanud ei olnud, minema.
Dokumendid või paberid, mida ära visata ei saanud, toppisin ahju. Ja tuli otsa. Sain ahju külje ikka soojaks.
Kolimine ise oli äge! Kahju, et fotokat käepärast polnud. See oli hea vaatepilt, kui üks noormees võttis juuksuritooli pea peale, teine kapi ja kolmas viskas riidenagi üle õla. Seal nad siis kolmekesi marssisid mööda tänavat minu uue töökoha poole kogu mu maise varaga.

Hilisõhtul viisin auto garaaži. Jalutasin kodu poole ja mõttes kirusin ennast, et olin selga pannud kleidi, mis käies ennast ülespoole kruvis ning ma ühe käega kleiti allapoole pidin tirima. No aga see meeldis mulle tegumoelt ja värvid olid kohe väga head. Sobivad. Kui kodutänavasse jõudsin, nägin eemalt kahte noormeest tulevat ja võtsin kleidi küljeõmblusest kinni ja hoidsin seda kindlalt paigal. Noormehed olid võõrad, aga teretasid ja kui neist möödusin, siis kuulsin hõiget:
-Neiu!
-?
-Kuule neiu!
Pöörasin ümber ja ma ei eksinud. Hüüti mind.
-Kas laupäeva õhtul on siinkandis kuskile välja ka võimalik minna? Ja kas sa kaasa tuleksid?

No näed, mida võib üks kleit teha! Oleks mul lühikesed püksid ja T-särk seljas olnud, ei oleks keegi "neiutanud" ja mind kaasa kutsunud.

Ma ei hakanud selgitama, et olin täna 8h töötanud ja 5h oma elamist teise kohta kolinud. Naeratasin ja vastasin, et teine kord.

Koduukse ees tuli meelde, et pidin naabrimuti juurest läbi käima ja tilliõisikuid võtma. Sain väikseid kurke ja tahtsin teha värsket hapukurki.

-Mis sa sellest paarist õisikust ikka saad! Ma ise annan sulle.
Temaga ei ole mõtet vaielda. Ja see iseandmine lõppes tõelise tillivarte luuaga. Tee või tervele alevile hapukurke. Aga ära ma nad nokkisin ja tagavaraks panin ning nüüd on toas niiiiiii hea kurgilõhn.

Läbi on see tempokas nädalavahetus, homme tuleb veel elektrik ja kohe-kohe alustan uuel töökohal.

Ausõna! Vabal ajal olen ma normaalne, aga vaba aega mul kahjuks pole ...