(minu tehtud keraamika, mitte kommid :) )Kui ta üle suure tee jooksis, siis algul vaatasin, et küll on suur koer. Ja kõrge. Liikusin edasi ja jäin looma kohal seisma.
Jaa, see oli hoopis midagi muud, kui suur koer.
Võimsad jalad, tugev keha laia seljaga, suur-suur nurgeline pea kikkis kõrvadega ja rippuv kohev saba. Värv hallikas-pruunikas. Pigem 99% hunt kui koer.
Keeras veelkorra ümber ja vaatas meie poole. Ja siis jooksis puude vahele. Tugevate ja võimsate liigutustega.
No jah, parim on see, et loom liikus risti üle meie uue kergtee. Mina käin seal tavaliselt öösel või pimedal ajal kõndimas. Õnneks see loom vaatab-ootab niikaua põõsas, kui ma möödas olen.
Kui mõelda, siis lapsepõlvest saadik olen mööda metsi ja rabasid hulkunud. Öösiti metsas olles huntide ulgumist kuulanud. Näinud päris palju hundi ja ka karu käpajälgi. Aga mitte kunagi neid loomi looduses. Ja nüüd täiesti iseenesest jookseb üks neist mul risti üle tee.
See kevad on juba pärsi üllatusterohke olnud. Loodan, et neid tuleb veel ja veel.
.JPG)
2 kommentaari:
Kui minna enamvähem samal ajal passima, siis ehk trehvab veel. Üks tunnustatud loodusfotograaf rääkiss, et looma pildile saada on tegelikult lihtne. Kui tead kus loomad hämaruse saabudes sebivad, siis tuleb ennast juba valgel ajal koos fotovarustusega õigesse kohta sisse seada ja lihtsalt oodata... tunde... liikumatult ..teinekord ka kõhuli poris... Lihtne :)
Tänud.
Eks ma sedasi olegi teinud. Meenub, kuidas talvel sigu passisin. Kõhuli lumes ja siis seal magama jäin. Sead sunnikud, ajasid röhkimisega üles :)).
Postita kommentaar