ikka töö, töö, töö ...

Kui üks neist töökaaslastest kohe tööle tagasi ei tule, siis olen ka mina varsti haige. See on ikka naljakas ja väsitav ka, mis hetkel toimub. Järjekorrad on aasta lõpuni täis topitud (seda ma ei julge küsijatele öeldagi), ja nii juhtub nii mõndagi. Ma lubasin küll endale, et ma sealset telefonitoru ei tõsta, aga ikka juhtus, et tegin seda. Ja siis arenes niisugune vestlus:

- naistejuuksureid ei ole enne 22. kuupäeva. Üks on haige ja teine on plaanitud puhkusel. Olege nii hea ja helistage peale seda kuupäeva.

- Ega ma peale 22. kuupäeva ei taha, tahan täna ja kohe ja enne poolt kahte.

- Kena päeva teile. Helistage siis peale 22. kuupäeva.

Ma lihtsalt ei osanud muud öelda. Sa kas räägid või mitte, nad ajavad ikka oma joru. No õigusega ka, aga mis teha. Järjekorrad on ju aasta lõpuni täis ja segadus suur.

Samal päeval oli mul ka teine naljaks juhus. Poole neljast oli mul vaba hetk, aga see hõivati kohe.

- No näed, mina oma loogilise mõistusega arvasin, et sellel kellaajal ongi sul vaba. Kes see ikka teisipäeval õhtu poole tulla tahab. Sa ju hakkad nüüd mind lõikama?

See oli üks naine, kes nii sisse sadas, kummikud käigu pealt jalast ära viskas, peapesu tahtis ja mulle kinnitas, et tema loogika teda ei petnud ja ma jõuan küll teda korda teha. Üldiselt ajas see mind naerma, ise mõtlesin, et kui kiirelt teen, siis täistunniks olen valmis. Tegelikult oli see aeg mul jäetud lõunasöögiks (sellel päeval ma seda ei saanudki) ja hetkeliseks puhkuseks. Ja seda, kas ma ikka saan seda tööd teha, ta ei küsinudki ja et mul sellel teisipäeval oli tööpäev 11h pikk, ma ei hakanud talle ütlemagi. Küllap tal oli hea meel, et tema loogika teda alt ei vedanud ja ta oma juuksed korda sai.