Lumemöll

Alles see oli, kui sai nautida rahulikku ilma ja päikesepaistet. Aga see, mis hetkel toimub, on tegelikult väga ilus. Loomulikult, kui ei pea autoroolis olema.

Tuleb meelde paari aasta tagune juhtum, kui olime mägedes suusatamas. Oli just niisugune torm, aga vast veel kõvema tuulega. Vastu tuul hingata ei saanud. Üleval olid pilved, aga allpool torm. Saime tõstukiga tippu ja kui avastasime, et alla laskuda on võimatu ja peaks tõstukiga uuesti alla minema, just siis pandi need seisma. Mis seal ikka. Mina läksin ees ja iga natukese aja tagant ootasin paarilist järgi. Nähtavus oli no mitte üle 10 meetri. Ühel hetkel tulid lumetuisust üksteise järel suusad. Õnneks sain need kinni püütud, aga see tähendas, et ta kukkus üleval. Sel hetkel hakkas mul õudne- kui ta kukkus, siis niisuguse kallaku peal pidama ei saa, ainult lohised alla poole kuni leiad kas kivi või puu. Ja sealt ta tuligi- otse minu poole! Tuul, lumemöll ja minust poole rohkem kaaluv mees lohisemas minu poole. Olin nagu halvatud. Kokkupõrge oli vältimatu. Ja siis-nagu filmis, vahetult enne minuni jõudmist oli väike küngas. Mees tegi sellel stiilse hüppe ja maandus minu ja kivi vahele. Ikka pea ees poolest kehast lumme ja jalad püsti. -Ei tea, kas jäi ellu?, sain endalt küsitud. Siis hakkasid jalad liikuma, käed ka ja mees ronis hangest välja. Täpselt nagu filmis. See kõik juhtus sekundite jooksul. Tal ei olnud mitte midagi viga, isegi sinikaid mitte. Õnneks. See asi läks meile mõlemale õnneks.