See juhtus suvel (Kirjast väikevennale...)

Ega siin ei olegi midagi kirjutada- marss magama tuleks minna. Täna hommikul magasin sisse. Ärkasin kell 8.30- vaatasin kella, panin silmad korraks kinni ja vaatasin uuesti. No mis on pool üheksa, see seda ka on, pilguta palju sa tahad. Eks mu telefon on juba pikemat märku andnud, et tahab pensionile minna, aga vaat see kapitalistist omanik ei taha lasta. Teinekord jookseb päeva jooksul paar korda kokku või kaotab pildi ära. Trikitab noh:)) Eks ta öösel tegi sama jama ja siis kättemaksuks ei tirisenud kah. Tavaliselt ärkan ma enne kella, aga nüüd selle kahel kohal töötamisega ja marjade jamaga olen lihtsalt väsinud. Aga ma olen natuke kiuslik- see telefon, mille välja olen valinud, maksab 2,7 ja hetkel ma seda raha välja panna ei raatsi. Aga kui ikka üle päeva hakkan sisse magama, siis tuleb ära teha see väljaminek. Ja see põhimõte on mul ka, et kui ostan, siis selle mida tahan, mitte ajutist ja vahepealset asja.

Eks ma siis mõtlesin seal ärgates, et mis oleks õigem teha. Kas joosta piki Jakobsoni tänavat- ise poolpaljas, juuksed kammimata ja hambahari suust tolknemas, või tõusta väärikalt, ennast üles vuntsida ja siis tööle kõndida niisuguse näoga, et just nii see oligi mõeldud. Valisin viimase variandi. Helistasin töö juurde ja palusin naistel minu võimalikele olemasolevatele ja ootavatele klientidele sügav kummardus teha ja öelda, et olen teel, aga trammil tulid sarved maha, istun ummikus ja nati läheb aega. Pesin ennast ja võtsin asja rahulikult. Veerand tunni pärast olin töö juures ja asi ants. Üks noormees ootas ja teine tuli ka natuke hiljem tagasi, kes päris hommikul oli käinud. Ei mingit kobinat kellegi poolt.

Käisin täna veel korra vaarikal. Need põrgulised on nii magusad, et suhkrut vaja polegi. Täitsa imelik kohe. Aga on ka viimane vint- nii kui oksa puudutad, siis neid alla sajab. Kaks ämbritäit olen juba toonud, aga tahaks ühe täie veel korjata. Nagu Hardi ütleb, et ahnusel ei ole piire. Samas sööb ise kohe kahe suupoolega, kui koju toon. Hea neile talvel Tartusse kaasa anda. Ikkagi oma tehtud.

Tööl midagi põnevat ei juhtunudki, peale selle, et üks noormees hõikas pool neli sisse astudes, et tere hommikust. Ja kui soeng tehtud sai, ütlesin, et näe, hommik ongi ilusti kenana alanud. Homme hommikul on minu juuksuri aeg, lasen oma karvad ritta seada. Ja õhtupoole käis üks vanem kena daam, kes nii põnevil mulle oma lille- ja puuaia kohta seletas. Eks neil vanematel inimestel ei ole muud teha, siis mässavad aiaga ja kasvatavad igasuguseid lilli. Tegelikult on see tore ja kui lähemal elaks, siis läheks kindlasti vaatama kah.

Tööpäev lõppes kell kaheksa- tänane päev oli 11h pikk ja tõesti terve päeva lõikusin. Aga tavaliselt on siis nädalalõpp rahulikum, kui nädala sees ära tapavad. Mis selle laibaga ikka teha. Pärast lippasin koju, võtsin auto ja panin vaarikale. Peale nende marjade midagi õhtul söönud ei olegi ja tead- ei tahagi hetkel. Kobin magama hoopis. Päästerõngas on ikka alles ümber keskkoha- millal see ükskord ära kaob. Targem oleks see vist hoopis prinki tagasi süüa.