Hea, et teid kuus tükki ei ole ...

Aasta lõpp oli, ... , ma ei teagi, kuidas seda nimetada.

Oli rõõmu, õnne, meeletut tööd, kohtumisi kallite inimestega ... ja oli ka kurbust, suurt kurbust. Aga see on elu ja loodame, et asjad lähevad hästi.

Käisin läbi Ulvi juurest Favora tanklas ja siis ta küsiski, et kuidas minuga küll niisugused asjad kogu aeg juhtuvad.
-Ma ei tea, vahel on tunne, et palka inimene, kes asjad kirja paneb. Kõik ei seisa meeleski ja kõike ei jõua kirjutada ka. Siis lubasingi endale, et selle pooltunni kasvõi üle päeva ma pean leidma, sest need hetked väärt jäädvustamist.

Täna siis:
Oli nagu tavaline tööpäev, õhtul läks rebimiseks ja kui üks mees tahtis veel enne kuut juuksuriaega saada, andsin talle selle, sest vanal pole juukseid ollagi. Max 10 minutit ja valmis. Peale kuut oli mul veel üks töö teha, pressisin selle sinna vahele. Aga üllatused tulevad ikka sealt, kus me neid oodata ei tea.
-Ma ise ei tulegi, saadan poja. (Oh, aga mis ikka, kuigi tal on hoopis pikad juuksed. Ei hakanud vastu ka vaidlema.)
-Las tuleb siis 17.45 või hiljemalt 17.50. Mul üks laps enne teha, aga selleks ajaks saan valmis. Läks aga nii, et valmis olin nati enne kolmveerandit ja siis ootasin reipalt kuueni. Helistasin neile ja ütlesin, et kahjuks ma kutsusin juba viimase töö varem ja tema poega ma enam võtta ei jõua.
-Aga me ootasime!
-Mida te ootasite?
-Et sa helistad üle ja ütled, kas me tuleme 17.45 või 17.50. !
-! ! !

Mul ei ole sõnu! Esialgu olin tumm, aga nüüd naeran:D.
Elu ju käib!!! Esimene päev tööl sel aastal ja juba läks regi veerema. Mitte miski ei ole muutunud, ainult aastanumber! Ja see meeldib mulle.

Jõulude aeg oli meil ka paras ooper kodus- kaks korda üritasime kööki lõket teha, aga õnneks läks:D.

See pealkirja lause on minu laste kohta öeldud. Ikka siis, kui nad midagi kapitaalset korraldavad, nagu seegi kord. Aga tegelikult on see alati naljakas.

Algus oli muidugi see, et tõin nad esmaspäeva õhtul Viljandist Tartu bussilt koju. Tegin tule pliidi alla ja pistsin ajalehe veel tagant järgi pliidi alla. Ega tüdruk seda ei teadnud, tuli ja tõmbas pliidi ukse lahti. Loomulikult kukkus ajaleht välja- tossu, suitsu, tuld ja põleva ajalehe tükke oli köök hetkega täis. Poiss haaras roobi ja vajutas tule väiksemaks, mina võtsin kühvli ja viskasin ülejäägid ruttu pliidi alla. Kui toss ja põlevast lehest tekkinud tuhatükid olid alla vajunud, siis ütles tüdruk: "Ära riidle. Lastest on ainult rõõmu."

Hingasin paar korda sügavalt ja vastasin, et tead, mulle kaminatuli meeldib, aga tuli köögi põrandal, seda on isegi mulle palju. Hea, et teid kuus ei ole, ainult kolm. Aga eluke käib meil ikka täie tuuridega. Ja kui täna töölt koju helistasin, siis tuli vastus:"Tulejumal Sid kuuleb :))" See on see loomake sealt Jää-aja multikast.