Üllatus sõbrapäevaks.

-Mamps, ma abiellun ja sa saad vanaemaks!...

Nii kuulutas väiksem poiss mulle telefoni teel. Alles paar aastat tagasi vedas ta õega kihla, et 10 aastat on kindel, mil tema mind vanaemaks ei tee.

Aga see hääl oli ikka nii rõõmus ja jutt tuli ühe joruga edasi
...- tegelikult ma sain vabariiklikul informaatikaolümpiaadil I koha ja see tähendab seda, et ma saan ükskõik mis alale ülikooli tasuta kohale eksamiteta sisse hoolimata minu keskkooli lõpueksamitest, va arstiteaduskonda, aga ka lõpueksamid ma kavatsen väga hästi teha!
Ja alles nüüd tõmbas ta hinge.

-Mis asja??? Kas sa saaksid selle jutu uuesti ja natuke aeglasemalt rääkida, küsisin temalt. See oli ikkagi uudis, mis vajas seedimist ja aeglasemat esitust.
Vähemalt on see tasu ja positiivne tagasipeegeldus selle eest, et me oleme koos pingutanud ja nemad on võtnud võimaldatud haridusest maksimumi.

-No aga kunagi sa rääkisid, et tahad arstiks saada? ei jätnud ma teda kiusamata. -Mäletad, kuidas nõudsid näha, milline on kaksteistsõrmiksool ja olid pettunud, et sealt kahtteist sõrme alla ei rippunud vaid 12 sõrme laiune oli?
-Ah, see oli lapsepõlves, nüüd on mul teised huvid.
-Aga sa mõtle ikka hoolega järgi, seal on noored ilusad õed ja puha.
-Ma võin neid ilusaid õdesid niisama ka vaatamas käia. Kasutan tutvusi, et tahatuppa saada. :))
Asi lihtsalt selles, et meie sugulane on arstiteaduskonnas VI kursusel ja Tartus koos nad korterit üürivadki.

Kui seda lund samamoodi edasi sajab, siis varsti on see lauake täiesti lume all.

Liia töö.

Meie tänane tegevus toimus siin, selles töötoas. Tegevus oli nii põnev, et unustasin pilte teha. Viis tundi möödus kui lennates. Järgmine kord olen natuke aktiivsem selle koha pealt.