Teisipäev, kalapäev??

Kellega ikka juhtuma peab, sellega ka juhtub. Pikad juhtmed, pikad juhtmed, ma ütlen :))

No jah, kui kõik ausalt ära rääkida, siis peab alustama natuke kaugemalt.
Ega ma osanud siis veel asjale tähelepanu pöörata, kui see papike-kalakaupmees juuksuris käima hakkas. Mõtlesin lihtsameelselt, et korralik vana, kaks korda kuus juuksuris käia on igaühe jaoks saavutus. Juttu jätkus, teemad olid päevakohased ja mitte midagi, kohe mitte miski ei viidanud eelseisvatele sündmustele.
Tuli ka päevakorda küsimus, et miks mina kunagi turu pealt kala ei osta.
Ma ei hakanud selgitama, kui laisk ma olen ja söön ainult siis kala, kui poeg selle mulle püüab, puhastab ja valmis teeb. Ja et ei mingeid heeringaid ega marineerituid asju ma ei söö.
-Tead, ma elan üksi ja ma lihtsalt ei viitsi seal järjekorras seista. Võtan poest selle väikese fileetüki, mida vahel vajan ja kevadel hakkavad poisikesed mulle nagunii hauge jm tooma. Neil hea meel tuua ja mul rõõm saada.
Ja siis see story algaski.
Järgmisel päeval oli telefonikõne:
-Kas ma sulle kala võin tuua? Olen siin turu peal ja varsti saan valmis. Tuleksin läbi, kui sulle sobib.
Oi jama, mõtlesin, mul õhtul nii kiire, millal ma neid räimesid veel tegema hakkan? Aga annan naabrinaisele, sest kui kätte tuuakse ja nii lihtsalt, ilma järjekorrata saab, siis peab vastu võtma:)).
No aga toodi kohakala ja päris paras suur ka teine.
-Mis ma selle eest maksan?
-Oh, pole suurt midagi vaja, üks musi ja täitsa aitab!
-Tead, minupärast saad või kaks, aga sellega on natuke keeruline lugu. Minu musi on hindamatu väärtusega ja limiteeritud kah veel.
-No siis polegi midagi vaja, võta niisama.
-Ok, kui seekord ise tuua tahtsid ja nii arvad. Kui teinekord tuua tahad, siis soovin konkreetset hinda ikka teada.

Järgmisel teisipäeval oli uus kõne ja palju reipam ning julgem juba:
-Sinu kala on kohe kohal!

Ei sõnagi sellest, kas ma tahan või mitte. No hea küll, las siis olla, vaatame, mis edasi saab.
-Nii ja mis maksab?
-Mitte midagi, ma niisama tõin! No kui siis, väike musi võiks olla.
-Mismoodi niisama, ja musi ei saa nagunii! Ma ei taha niisama mitte midagi! Elus ei ole tasuta lõunaid olemas!
Andsin enda arvestuste järgi raha ja kõndisin minema.

Järgmisel hommikul, kui Tallinnasse sõitsin, oli telefonikõne.
-No, kas said kala tehtud?
-Sain ja kuna tütar tuli ka Pariisist koju, siis oli täitsa asjaette.
-Oi, siis äkki jäi vähekski, ma toon juurde?
-Ei ole vaja, aitab küll. Ja kui aus olla, siis mulle selline pealetükkiv käitumine ei meeldi. Asjad peavad olema selged ja ei mingeid kaksipidi arvamusi ei tohiks tekkida. Ma ei ole harjunud mitte midagi niisama saama ja kui sa raha küsida ei oska, siis mina ei viitsi niisugust mängu mängida.
-Oi, aga miks ma peaksin nii ilusa naise käest raha küsima? Meil on ju suhe, (väike paus jutus ...) meil on ju nii eriline suhe!

Pidin autoga peaaegu teelt välja sõitma ja vist isegi karjatasin:
-Mis asi meil on??? SUHE?? Mis ajast see meil on?? Ja miks mina sellest midagi ei tea?
Ma olin täitsa ahastuses:

SUHE ja eriline kah veel! Vot see mul puudus!

Oi appike!! Mille sisse ma ennast jälle mässinud olen? Suhe ja endast vähemalt poole vanema mehega???

Aga tütar lohutas, et olgu ma täitsa rahulik, kui ma ise ei tea sellest midagi, küll siis teised turu peal teavad, sest ega tema seda nagunii rääkimata jäta, et tal on juuksuriga suhe!

Olen täiesti vaba ja sõltumatu, oma eluga väga rahul ning ei taha hetkel mingit suhet, veelvähem isehakanud pensionäri, kes on minu isaga vähemalt sama vana, kui mitte vanemgi. Mis sest, et tubli ja töökas mees, aga minu käest peaks ka nagu küsima.

Eks meil käib neid toiduainete pakkujaid töö juures ikka. Tuuakse nii liha, mune, vorsti ja jahimehed toovad ka metsloomalihast tooteid. Aga mitte kunagi ei ole ma selle peale tulnud, et mul on suhe nii liha, vorsti või munadega, nüüd siis ka kalaga :)))

Sel teisipäeval oli jälle telefonikõne:
-Olen kohe turu peal, kas ma võin sulle sinu jaoks kõrvale pandud koha ära tuua?
-Ma ei ole täna tööl, lähen Tartusse.
-Oi, aga kui sa kodus oled, siis ma võin ju sinu juurde selle tuua! Kus sa elad?

Vot see mul veel puudus!

-Ma ei taha enam mingit kala, aitab küll sellest naljast!
-No mis siis ikka, järgmisel teisipäeval siis uuesti ja ilusat päeva teile! (asi läks hoobilt teietamiseni:))).

Aasta alles algas ja veebruar on kõigest poole peal, aga ma võiks ennast juba teist korda mehele sättida. Millega see asi ometigi sel aastal lõppeda võib, kui juba aasta alguses sellised tuurid üles võetakse?