Mehed,mehed ...

Sellest on ikka aastaid möödas, aga oli vaja juuksuril juuksurisse minna. Mulle tehti tütre lõpetamise peo jaoks soengut. Töö käis ja kõigil oli kiire. Naiste poole marssis üks mees sisse, õllepudel käes.

-Kas Monika on siin?

Ma ei tea, mis see oli, mis sundis naistejuuksurit ütlema:

-Teda ei ole siin. Ta läks ära. On asjaajamisi.

Ise pusis minu soengu kallal ja seisis seljaga mehe poole, aga samas jäi minu ja tema vahele nii, et ta peeglist ei näinud, kes juuksuritoolis on.
Mees seisis ja seisis, rüüpas aga pudelist ja ära ei läinud.

-Kas te läheksite nüüd ära. Meil siis ei tohi alkohoolseid jooke tarbida.
-Tead, ma ei saa minna. Ma tahan Monikaga kokku saada.
-Teda ei ole siin. Tulge teine kord. Te segate meid.

Ise ajas aga käed küünarnukist laiali nagu kanaema ja tegi mulle katet.

-Ma ei saa ära minna. Ma tulin talle kosja!

Appike!!!

-Õllepudeliga tulite kosja?

-Ma tulin Monikale kosja. Kus ta on?

Ja siis järgnes pikk ja põhjalik ülevaade sellest, kuidas ta mind armastab ja ilma minuta elada ei saa. Ikka aeglaselt ja detailselt. Kõike ei mäletagi enam, aga see kestis terve igaviku. Ega me siis juuksuris kahekesi olnud, teine juuksur töötas ka :)). Nemadki teadsid, et tegelikult olen ma seal olemas ja "kuulan pealt" endale määratud armuavaldusi.

Kui öeldakse, et aeg seisab, siis seekord ta küll seisis. Millal see lõppes ja kuidas nad ta toast välja said, ma ei mäleta enam.

-Mul käed juba valutasid, ei jõudnud enam üleval ka hoida ja nii korras soengut selle külje pealt ei ole ma tükk aega teinud, ütles juuksur.

Kui minu soeng valmis sai, siis naistejuuksur hõikas:

-Noh, kus see peigmees siis on? Pruut on valmis!!!

Ma pidin pikali kukkuma, sest äkki ta ootab mind koridoris ja kuulis seda hüüdu. Õnneks ei olnud. Ja ega asi sellega veel lõppenud. Kuna ma tulin poole päeva pealt töölt ära, siis olin ukse peale selgituseks kirja pannud.
Üle selle paberilehe oli punase pliiatsiga kirjutatud:

ARMASTAN SIND!
HELISTA MULLE!

ja all telefoni number.

Kuna olin kõigest sellest eelnevast piisavalt raputatud, siis jätsin selle kirja ukse peale alles nii, nagu ta oli. Vaadaku siis juba kõik.

Ja see oli kogu selle "armastuse" algus. Ma sain lilli, mis olid teiste aedadest korjatud ja rabarberilehe sisse ikebanaks tehtud, mulle tassiti šokolaadi ja lauldi keset päeva töö juures teise korruse akna all, akordioniga ikka ja kõlavalt üle tänava.

Kuskilt maalt oli asi naljaks, tükk aega said teised minu kallal nokkida ja kuskilt maalt lõppes kõik ise ära. Kui ma mehele ei läinud, siis ägeda ämma ma sain omale küll :))
Vähemalt asi seegi :))