I Love Paris

Õnneks saame meie Sandraga magada igas olukorrasja igas asendis ning olen väga tänulik Üllele selle foto eest. Ehe ja eluline. Esmamulje Pariisist- hullumeelne linn hullumeelse liiklusega. Metroo- esmapilgul täielik hiina mõistatus. Sõiduteed on valdavalt ühesuunalised ja neljarealised, millel sõidab viis rida autosid nende vahel sõeluvate rollerite ja jalgratastega. Rollerid ja jalgrattad on eelisolukorras- kui sõiduteel on liiga pingeline või tihe, siis lihtsalt põigatakse kõnniteele. Ja ainult sinu mure on, et ette ei jääks. Pargitakse igal pool, ka teede kurvides ja kõnnitee peal.
Kui tahad teed ületades ellu jääda, siis on seda parem teha punase tule ajal. Mitte keegi ei garanteeri, et sa rohelise tulega teed ületades auto alla ei jää. Ise pead passima, et tee vaba oleks. Seal, kui politseinikud liiklust juhivad, on asi natuke kindlam. Juba õhtul olid meil peamised nõksud selged ja liigeldes "mängisime pariislasi." Palju on pisikesi autosid ja kuidas nad oma kohalt välja saavad, jäi mõistatuseks, aga nagu näha- see toimub alati väikeste kadudega. No katkised stanged ja tuled, mõlkis kapotid ja taguotsad- see on tavline nähtus. Ka kallitel autodel.
-Kuidas teil seal ilm on? küsis poeg.
-No keskmine, vastasin.
-Mis on keskmine?
-Nii +10-+12C sooja.
-Segane oled või? Meil on -17 ja ma kütan sul kodus ahju, aga sina vastad, et +12C on keskmine.
-:)) No jah. Siin õitsevad krookused, nartsissid, kirsid lähevad kohe õide, rohi on roheline ja pungad pakatavad.
Vapustava elamuse sainParis Art Museum`is ja Musée d'Orsay-s, kus avastasin enda jaoks kunstniku, kellele enne ei osanud tähelepanu pöörata. Adolphe-William Bouguereau. Tema maal Dante and Virgil in Hell, 1850, rabas mind. Seisin seal lõputult ja ainult vaatasin, kuidas need kehad joonistatud on. Isegi küünte ääred olid detailselt välja joonistatud, iga lihas oli välja toodud ja väga loomulik.
Monet, see on kunstnik, kes on mind aegade algusest peale köitnud. See, mida ma seal olles nägin, seda ei saa kirjeldada. Ükski foto ega muudmoodi jäädvustatud pilt ei anna edasi tema maalide ilu. See võib luuleline tunduda, aga ma istusin nii paarikümne maali juures kolm tundi kindlasti. Mida kaugemale maalidest lähed, seda võrratumaks need muutuvad. Need pildid on ruumilised. Kui neid lähedalt vaadata, siis on tegu nagu pintslipläkerdustega, mis suvaliselt lõuendile pandud. Mida kaugemale lähed, seda ruumilisemaks pilt muutub. Kutsusin teised trepile istuma, maalidest nii paarikümne meetri kaugusele ja kõik me pidime tõdema, et maalid elavad. Seina sees oleks nagu auk, millest paistab tükike loodust. Sama kogemus oli maaliga, millel oli rong ja suits. Rong sõidab ja suits liigub. Ei, ma ei olnud mitte midagi joonud, me kõik nägime seda. Mul tekkis mingisugune tunne, et Monet´i silmadega ei saanud kõik korras olla. Sest kuidas on võimalik joonistada nina vastu lõuendit pilti, mis vähemalt kümnekonna meetri pealt hakkab ruumiliseks muutuma, sõna otsese mõttes 3D pildiks. Nüüd, kodus olles, olen juba jõudnud lugeda, et tal oli mingisugune silmahaigus, mida opereerides sai tema silmalääts kannatada ja ta nägi mõlema silmaga erinevaid värve. Ja see oligi see, mida ma seal neid maale vaadates tundsin. Tavaline see ei ole, aga seda näeb ainult originaalmaale vaadates.
Kui me tulime välja Louvre Museum´ist ...
... ja hakkasime selle suure vaatlusratta poole liikuma, et heita pilk öisele linnala ja Champs-Élysée tänavale, jäin ma naelutatult seisma.
-Mis asi see on?
-Eiffeli torn.
-Ei, see ei saa olla Eiffeli torn.
-See on see torn, aga öösel ja valgustatult.
-Ei, see ei saa olla Eiffeli torn, raiusin mina vastu.
Olin teinud korraliku kodutöö ja seda torni on piltide pealt nähtud küll ja küll. Suur ja võimas raudkolaks.
-No missugune see torn siis sinu arvates olema peab?
Tütar ütles, et minu nägu oleks pidanud sel hetkel filmima, sest see oli olnud nii pettunud ja pikk.
-No võimas, suursugune ja midagi antiikset :)). (kõike antiikset seostan ma võimsa ja tugevaga)
No nalja sai muidugi, aga see, mis seal oli, see oli, vabandage väljendamast, juudi jõulupuu. Üleni tuledega kaetud, säras, plinkis, pildus sädemeid ja valgusvihke. Toss oli veel puudus. Minu esmane mulje Eiffeli tornile oli vaade mingile "pling-plingile". Kuhu jäi suur ja võimas raudkolakas, mida piltidelt nähtud?
-Ega see torn ei ole tavaliselt valgustud, aga täna millegipärast on ja pidid sa seda nüüd siis nägema, ütles tütar.
Jätsin südamerahuga sinna torni minemata, sest see ei huvitanud mind enam. Küll kevadel, kui jälle Pariisi lähen, käin seal ära, aga hetkel ei tahtnud enam.
Teine põrutav ja ülevoolava reageeringuga kogemus oli Moulin Rouge ('punane veski') kabaree tänaval. Sellel tänaval on kõik võimalik: alguses Püha Rita kirik, siis kohe järgmisena kümmekond sexshopi, mis pakuvad fantaasiat, lelusid jne ning kohe järgmine uks on laste mänguasjade pood. Kõik ühes reas üksteise järgi. Minu üllatus oli loomulikult häälekas, mille peale tütar ütles, et kuule mamps, see sõna on igas keeles ühesugune ja nüüd teavad kõik siin bussis, et sa sexpoodide peale nii reageerisid. Ega nemad aru saa, et sa asja ühe tervikuna võtad.

Mona Lisa Champs-Élysée tänaval. :)) Kohtume kevadel uuesti, Pariis! Ma olen teel.
(Foto on tehtud lennuki aknast.)

(Paari päeva jooksul peaksin jõudma ka Fb-i pildid üles panna. Neid oli ~700, annab sorteerida :)) )