Olla mina ise, olla õnnelik ...

28.02.2011

Istudes ja Monet´i maale vaadates, voolasid läbi pea mõtted. Kõik see, millest ma kodus lahti ei saanud. See, mis mind painas ja rõhus. Kõigest eemal olles, oli sellest kergem aru saada ja elu keerdkäike lahti mõtestada.

"Juba aegade algusest saadik on naine olnud kogu inimkonna alguseks ja hukatuseks. Naiste pärast on peetud sõdu, on tapetud, valetatud ja vabasurma mindud, kuid ikka imetletud. Ja miks ka mitte? Sest kes suudakski vastu panna Mona Lisa salapärasele naeratusele, Veenuse ahvatlevale poosile, muusade graatsiaga viipava naise kutsele. Ja kes oskakski oodata selle sulni koore all peituvaid hästi varjatud okkaid? Nagu roos, mille võlust lummatult sirutad käe ja karjatades ning kirudes eemale põrkad." (Mery-Kristi)

Olen alati imetlenud naisi, kelle soontes pulbitseb elu, kes suudavad haarata lennult kõike ja uhtudes maha argipäeva halle värve. Imetlen naisi, kes ajavad meestel päid segi, kelles peitub kümneid isikuid, milledest osa on egoistid, külmad, pahelised ning teised jälle soojad, kütkestavad, armastust ja ilu jagavad Aphrodited.

Kas mina suudan elu üle võõbata põnevuse, armastuse, müstika ja seikluste kirgaste värvidega? Kas minus võib peidus olla korraga ingel ja saatan? Olen ma noor nii ihult kui hingelt? Tundun ma kui kommikarp kriminaalfilmist, täis magusat, kuid sööja ei tea kunagi, millise täidise ta täna saab või milles on mürk.

Minus on osa kõigist neist meeletustest, kirest ja meeste päid segi ajavast salapärastest värvidemängust. Nagu maalidel kujutatavad naised. Vaatad eemalt või lähedalt, alati on erinevusi. Alati on müstikat ja seletamatut. Midagi, mis tõmbab ja teeb ahvatlevaks.

Kunstnik naudib pintslitõmbeid, tegevuse protsessi ja lõpptulemust. Ta on õnnelik, sest teeb seda, mida hing ihkab.

Kas mina naudin oma suhtes pintslitõmbeid, mis peaksid moodustama terviku? Missugust värvi on valed? Miks ma lasen endale otsa vaadates valetada, kui see rikub terviku, rikub minu kauni maali? Miks ma hoolin inimesest ja suhtlen temaga, kui tal puudub julgus, ausus ja minust hoolimine? Eelkõige just ausus.

Huvitav, et sellest arusaamiseks oli vaja sõita eemale, ära siit külmast kliimast. Huvitav, et selleks oli vaja näha kirega joonistatud maale. Seal olles tajusin, et ma olen rohkemat väärt. Teadsin, et kui koju jõuan, lõpetan selle, minu elu segava tutvuse, ja liigun edasi.

Ikka rõõmsameelselt, optimistlikult ja kõike kirega võttes. Sest ega teisiti ju ei saagi. Elu lõuend peab olema ja jääma värviliseks. Ja see kõik on minu enda teha.