Ikka juhtub.

Öeldakse, et ega kaks kolmandata jää.
Täna ei jäänud kolm ka neljandata, aga neli viiendata võib jääda küll. Täna oli nagu läbisõiduhoov, sest nägin nelja klassikaaslast. Tekkis juba tunne, et kõik on omavahel kokku leppinud ja tulnud mind üle vaatama. :)) või peatub mingi tramm meie tänaval, millega nad kõik sõidavad.

Kui hommikul üks akna alt läbi sõitis ja lehvitas, siis pidasin seda tavaliseks, sest seda teeb ta ikka aeg-ajalt. Lõuna paiku helistas teine noormees ja küsis, kas ma olen kodus või töö juures. Tuleks ja teeks ühe kohvi, ta läbisõidul.

Just, kui olin tööle tagasi saanud, kõndis keegi mees sisse ja hõikas rõõmsalt:
-No tere klassiõde!
-???
Mis teha, mul on nägudele kehva mälu. Kui mind mäletatakse, siis mina ei pruugi teisi mäletada.
Vedasin suu hästi kõrvuni ja tänasin mõttes oma hambaarsti, kes eelmisel nädalal kahel päeval minu naeratuse korrigeerimise kallal kõvasti vaeva oli näinud. Nüüd oli hea valget klahvirida näidata. Vähemalt oli Pariisis teenitud raha :))) õigesse kohta pandud, kohe hea kasutada ja endast meeldejääv mulje jätta. Samal ajal mõtlesin pingsalt, et huvitav-huvitav, kes see küll olla võiks? No kui enne välja ei jaga, siis küll jutu sees paika panen!

Ja ega siis sellega veel asi lõppenud olnud! Vastu õhtut tuli klasssiõde oma tütrega mind üle vatama. Nemad siinkandis käimas ja otsustasid läbi astuda. Olin lõunasest kohvist alles läbi imbunud, aga ega midagi, tegime ikka uue laari. Kui juba, siis juba. Täna öösel me ei maga!