Jänes põues.

Hommikul kooli sõites nägin eemal ühe maja juures lumevalli tagant kõrvu. Arvasin, et koer ja igaks juhuks võtsin hoo maha.

Ja kui see "koer " liikuma hakkas, oi appike, siis oli see kraavi põhjas seisev põder. Lumevall oli kõrge ja eemalt paistsid ainult tema kõrvad. Hea seegi. Põder jalutas minu eest üle tee, mina suurte silmadega teda jälgimas. Ma ei ole põtra enne nii lähedalt ja rahulikult liikumas näinud. Ikka tormavad elu eest autode eest läbi ja kaovad metsa. Aga see loom jäi teiselpool teed natuke peale kraavi seisma ja vaatas mind. Minul käed värisemas tirisin fotokat kotist välja. Ise kirusin, et ma ükskord ometigi endale selgeks ei tee seda, et sõitma hakates peab fotoaparaat kotist väljas olema. Üks käsi aparaati välja tirimas, teine akent alla ajamas ja saingi põdra kaadrisse.
Käed värisesid, süda tagus ja ükski pilt ei tulnud välja. Nagu väike laps- erutus nii suur :)) .
Pealegi oli pea täitsa tühi- ükski ava ega säri meelde ei tulnud.
Tulin autost välja ja läksin põdra poole. Ja tema- jalutas mulle vastu! Mida sa hing veel tahad?
Aga selget pead ja kindlat meelt palun, vähemalt järgmiseks korraks.
Vähemalt niipalju jagasin, et panin automaatvõtte peale ja tegin siis paar klõpsu. (varahommikul välguga põtra pildistamas- kui ise nalja ei tee, kes siis veel? ...) Nüüd tirisin Ps-s heledamaks ja nii ta siis mälestuseks jääbki.

Eks järgmine kord olen vapram, oh ...