Kolm apelsini? Tänan- piisab ühest ...

Sel aastavahetusel otsustasime töökaaslasega teha midagi täiesti teistmoodi ja omamoodi. Tema ei olnud kunagi käinud Viljandis kultuuriaidas ja kui leidsin, et seal on aastavahetuse pidu Apelsiniga, siis oli asi otsustatud- lähemegi sinna. Muidu on ikka nii, et vaatad kodus telekat, siis rakette, siis jälle natuke telekat ja kobid magama.

Saatsin kultuuriaita kirja, et soovime kahte piletit. Kogu kupatuseks pakuti udupeent õhtusööki, öö Apelsiniga, õnnevalamine, vahuveini, igasugu üritusi ja ettevõtmisi, siis ööbimine Grand Hotellis, toas ootamas vahuvein, puuviljavaagen, pärast hommikusaun, -söök ja hiline väljapühkimine. Kui juba, siis kõik ühes tükis ja kogu raha eest.

Sain vastu kirja, et piletid on broneeritud ja kas me tahame hotellituppa ühte suurt voodit või kahte väikest. No jah, naeratus tikkus suule, aga ega tema siis tea, kes me niisugused oleme. Kui kaks naist tulevad koos aastavahetust tähistama, siis on ikka suurt voodit vaja ja mullivanni peale selle:))

Nii kahju kui see ka oli, just üks päev enne aasta lõppu selgus, et töökaaslane ei saagi kaasa tulla. Andis võimaluse, et kui keegi tahab tema eest minuga tulla/minna, siis võtku ma kaasa keda iganes tahan. Aga mis teha- niisuguseid üksikuid kaksikuid, nagu meie oleme, teisi ei ole. Kõigil oli mingi plaan juba olemas ja kaasa ei saanud ma kedagi.

Läksin üksinda. Kõigepealt hotelli. Seljakott fotokaga selga, riided ja jalanõud kotiga üle õla ja mantel muude riietega üle käe. Kuna käimine olevat ikka väga-väga kasulik, siis jalgsi kolmandale korrusele. Seal siis selgus, et mingeid pileteid broneeritud pole ja nemad ei tea sellest asjast üldse midagi. Lõpuks siis nokkisin välja- see oli vale hotell. Mida tonti ma sinna üldse tikkusin, nimi ju täitsa teine, ei ole sarnanegi? Alla tulin juba liftiga, mis sest et käimine kasulik on. Proovisin kiirelt teha, sest teadsin, et vend on kohe linna jõudmas ja kui tema seda näeb, siis ... Ja loomulikult, kui sain asjad autosse, sõitis vennas minu kõrvale. Oi seda naeru ja nöökamist, et maakas tuli linna ja tahtis kohe kõige paremasse hotelli saada.

Järgmine hotell oli õige. Sain oma kaardi ja läksin lifti. Küll käia veel jõuab, mõtlesin. Lift läks kinni ja kõik. Togi nuppe kui palju tahad, tema ei liigu. Hüppa või karju- ikka paigal. Siis jagasin ära- see kaart, mille kotti kõige põhja lükkasin, see tuleb sinna avasse panna. Oeh, see korras, korrus ka õige, kaart näpus, otsisin tuba. Kaart sai ukseavasse pistetud ja .. uks lahti ei tule. Proovi nii või naa, higi jookseb, aeg läheb, aga uks ei avane. Nutt tuleb juba peale, aga miski ei aita. Alla minna nagu ka ei taha, kogu killavoor kukil. No peab ju lahti tulema- raputasin ja tirisin jõuga ning lahti ta saingi.

Toas klobisin ennast üles ja enne hotellist lahkumist küsisin selle vahuveini ja puuviljavaagna kohta, et millal need tuppa viiakse? Selgus, et mind oli ära unustatud ja lubati asi korda ajada.

Kultuuriaidas, udupeenel õhtusöögil, oli meil 8-ne laudkond. Kuna üks oli puudu, minu kaaslane, siis teised pakkusid välja, et ootame ikka tema ka ära ja ärme enne sööma hakkame. Ja see kaastunne mulle oli ikka väga siiras, kui selgus, et olen täna üksi ja minu kaaslane ei saagi tulla. Targu jätsin ütlemata, et tulemata jäi naisterahvas.

Üritus oli vingelt korraldatud, õnnevalmaine, ansambel, laul ja tants hommikuni.

Neljast läksin hotelli ja otsustasin magada. Tuppa oli siis toodud see paljutõotav puuviljavaagen: üks õun, üks pirn, üks mandariin, viis punast- ja viis rohelist viinamarja. No mida moodi me neid oleksime kahekesi jaganud? Ikka vennalikult, mismoodi siis veel? :)) Vahuvein oli vähemalt suur pudel, mitte minivariant.

Hommikuks panin kella üheksaks tirisema ja ajasin ennast sauna. Mõtlesin, et küll saunas uni ära läheb ja läkski ...

Koorisin ennast paljaks ja jalutasin sauna. Keskel suur mullivann :)), ümberringi duššid ja siis leiliruumid. Ja kui sealt leiliruumist siis üks käterätikuga meesterahvas välja jalutas- apppppi! See oli hommikune ühissaun ja mina- no alasti ikka. Täies ilus. Küll hakkas kiire selle ärajooksmisega. No jah, mehed võivad küll mõelda, et sattusid paradiisi, aga striptiis mul 1.jaanuari hommikul veel puudus. Ja uni- see oli tõesti läinud. Pole tükk aega nii kraps olnud.

Kui aasta lõpp oli kuuvarjutusega ja nii seiklusterohke, aasta alusest ma ei räägigi, siis on teada- kogu uus aasta tuleb nagu APELSIN!!! Ja see on tore.