Filosoofia II

Hommik nagu hommik ikka enne eksamit, no jah- enne filosoofia eksamit. Kes lappas palavikuliselt materjale, kes vaatas taeva poole ja ainult pobises, kes vaakus kraanikausi kohal, kellel oli kõht lahti. Mitte midagi uut- tavaline paanika enne Ürgmehega kohtumist: lubadused kõigevägevamale pääsemise korral, ähvardused läbikukkumise puhul, hüsteeriline naer ... Š hõljus ringi ja nähvas mulle: "No mis sul viga, loodad jälle nii lihtsalt läbi saada, et loed luuletust ja asi korras? " Ja see kahjurõõmus naer sinna otsa. Prrrrr ...
Ja meie A, tema kuulutas kõva häälega, et kui ta saab eksami "A", siis küsib õppejõule otsa vaadates, et mis naudingut ta ometigi sellest meie "kottimisest" saab, kas ta on väga haige ja kas see teeb ta siis õnnelikuks, kui kellelegi saab käkki keerata. Ja pealegi, ta vihkab filosoofiat! Oi ta oli väge täis! :))

Kuna meid oli sel aastal kokku täpselt 15, viis meie rühmast, kümme teisest grupist, siis sisse saime kõik koos. Ja nagu ikka- igaüks sai valida kaardi, mille alusel määrati küsimused. Kui said jokker kaardi, siis oli võimalus ise küsimus valida. Artiklite tutvustuse määras õppejõud.

Kes kukkus kirjutama, kes higi pühkima, keegi tegi hingamisharjutusi... Nagu ikka enne filosoofia eksamit tehakse, aga A vaatas tühja pilguga paberit ...

Minu ees istus teisest grupist Š, kes ilmselgelt materjale näinud ei olnud. Tema üks punkt oli 1. ülesanne, see, mille mina valisin jokker kaarti saades. See ju kõige lihtsam tavaliselt. Varsti ajas ta oma käe püsti ja palus välja minna. "Näete, ma ei võta mitte midagi kaasa, lihtsalt on vaja välja minna." Kui tudeng juhib tähelepanu, et ta ei võta midagi kaasa, siis on see kindel märk sellest, et vähemalt midagi tal ikka kaasas on, olgu see välja minnes või sisse tulles. No ja sisenedes oli tal käes telefon- selge märk sellest, et käis googeldamas.

Meie grupist läks vastama H, meie kuldaju. No ja loomulikult sai ta "A".
Siis võttis õppejõud järgmise vastaja teisest grupist. Alustati nagu ikka- artiklitega. Esimene- no mitte midagi ei tulnud sealt. Teine artikkel- jälle mitte midagi. "Palun, palun- küsige minu käest veel midagi, ma olen õppinud." Selgitus kolmanda artikli kohta- jälle null. "Palun, palun- küsige veel..." No ja kui neljas küsimus ka vastuseta jäi, polnud midagi teha, ega õppejõud lõpmatuseni ka järgi anda saa. Ja oi kui sõjakalt lahkuti ja kuidas see klassi uks siis kinni virutati!!! Mulle tuli kohe silmade ette "Kevade" film selle koha pealt, kuidas köster Tootsi kraedpidi klassist välja tiris ja ukse paukudes krohvitükk seinalt alla kukkus.

Siis käis Š veelkord väljas, no mitte midagi kaasa ei võtnud ja mitte midagi kaasa ei toonud :))
Õppejõud tahtis mind vastama kutsuda, aga enne veel oli üks seik.
Š-i klassi tulles hakkas peale see, mida ma ei osanud unenäoski näha ja ette aimata.

"Teate, teie hindamisstiil on ikka täitsa vale!" kuulutas Š. "Te ei pane üldse E-sid ja üleüldse hindate liiga rangelt!"

Appike, enne minu vastama minemist hakata Ürgmehega sedasi praalima! Vähe sellest, et tal endal on aine vastamata, aga mina pean kohe ette minema. Torkisin talle selja tagant pliiatsiga ribidesse, aga see oli nii hoos, et muutki jätkas.
-Õppejõud on ikka liiga range ja peale lõunat kukuvad kõik nagunii läbi ja hindab nii kuidas talle endale meeldib-. Ma mõtlesin, et kas tal on nii kõva rasvapolster ümber või mis, aga hoolimata minu pliiatsiga ribidesse torkimisest ta ei lõpetanud. Murra või harilik pliiats ära. No on hull, sõnu ei ole!!!
"Ma võin öelda, et Viljandis panin ma välja õige mitu E-d, sinu sõbrannat proovisin siin vägagi aidata ja lõpetuseks see, et praegu on ennelõunane aeg ja kui te kiiremini teete, siis peale lõunat ei jää siia keegi. Seega, kõigil on võimalus läbi saada. Ja kes nüüd vastama pidi tulema?" ning pilk suunati minule.

Mis mul teha jäi- kobisin ette, silme ees virvendamas, pulss kõrvus tagumas ja tunne, et keegi võib ikka nii loll olla, mind ei aidanud. Eksami ajal hakata õppejõu hindamisstiili arvustama ... !
"Tule taevas appi!" (A.A)

Andsin oma ettevalmistuslehed õppejõule ja hakkasin artiklite kokkuvõtteid selgitama. See oli vähemalt materjal, mida teadsin ja mis mõtted õigele rajale viis. Siis tuli küsimus punktide kohta. Loomulikult oli mul peale neid ekstreemsusi peas tühi auk. Ausõna, kui hoolega vaadata, siis oleks pea vist läbigi paistnud. Aga säilitasin oma kindla meele, vaatasin Ürgmehele silma ja kukkusin seletama, kuidas filosoofias on minu-sinu suhe läbi sinu-minu, läbi meie tunnetuste ja arusaamiste. Kuigi vastus oli hoopis midagi muud, kui küsiti, aga äärmiselt selgelt ja kindlameelselt esitatud, siis rohkem mind ei kiusatud. Sain A kätte. Ja alles siis, kui see oli kirja pandud, palusin luba lugeda oma luuletust. Nagu eelmisel korralgi, oli seegi kord luuletus teemakohane.
Midagi trammiga kooli sõitmisest,
eesoleva koolitöö kartusest ja
trammist maha minemisest,
sest süda oli paha ja
oli vaja oksendada.
Tagant pingist tõstis A oma suured silmad paberi kohalt ja vaatas mulle otsa. Tema see oligi, kes enne eksamit kurtis, et süda on paha. Ja nüüd mina oma luuletusega.
Aga ma ei saanud ju teise grupi Š-le jätta näitamata, et hinde saab ikka enne luuletust, mitte pärast. Ja pealegi, ma järgisin traditsiooni ja ka tema kaardi peal on luuletus. Lasku aga käiku.

H haaras mul käest kinni ja tiris klassist välja- aitab küll. Ukse taga küsis kohe, et mis asja ma seal klassis ajasin, kust ma selle osa üldse võtsin, mida vastasin. Aga see oli ühest filosoofilisest raamatust, mida ma omal algatusel lugenud olin ja see mu seekord päästiski.

Mul oli hea meel, et see etapp minu jaoks läbi oli, aga samas- ma jäin väga heast etendusest ilma.
Š läks vastama oma esimest ülesannet. Küsitud oli ka historitsismi. Mis see on? Kuna ta seda mitte õppinud ei olnud ja mobiiliga netis Wikipeedias käis, siis vastus tuli ka sealt. Aga tal vaesekesel ei vedanud kohe mitte. Wikipeedias on historitsism-i kohta ainult üks lause ja seegi mainib, et tegemist on ehituskunsti suunaga, mis matkib ajaloolisi stiile ja tekkis romantismi mõjul. Ja filosoofilist seletust soovitab vaadata teiselt lingilt, aga see on alles tegemisel. Seega- tegelikult mitte midagi selle mõiste kohta. Ja kuna julge hundi rind on haavleid täis, siis Š asuski rünnakule. Ladus oma teadmised arhitektuuri koha pealt välja ja kui õppejõu silmad läksid üllatusest suureks, siis kuulutas, et tema teadmised põhinevad eestikeelsel Wikipeedial ja on õiged. Arhitektuuri seost filosoofiaga ta selgitada ei suutnud, samas jäid vajaka ka muud küsimused. Kuigi oli ennelõunane aeg, õppejõud alles välja vihastamata, aga ikkagi kukkus ta eksamil läbi. Kolinaga kohe.

Istusime kohvikus ja tegime kokkuvõtteid- pinged olid maas ja jutt voolas. Kui A-lt küsisime, et peale hinnet "A" lubas ta ju oma arvamuse filosoofia ja hindamise koha pealt välja öelda, siis A kuulutas, et talle hakkas mõni filosoof meeldima. Mitte filosoofia, vaid filosoof ikka. Vot siis :))

Kokkuvõte oli siis nii, et meie viiene grupp tegime arvatavasti ajalugu: neli A-d, üks D.
Teisest grupist kümnest kukkus (vist) neli läbi, üks A ja siis muud hinded.

Ja mis te arvate, kes selles süüdi oli, et nemad läbi kukkusid? Ikka meie grupp- mis me hiilgame nii palju. Kontrast olevat kohe silmaga näha ja sellest siis see hindamine nende kahjuks ka.

Nii lihtne see oligi!