Ikka juhtub.

Eks väikevenna poiss ole ka juba paras kratt, aga tema tembud on alles ees ootamas:)).

See väike poiss, kes täna ilma tegi, on juba praegu kratt mis kratt.

Alguses ei meeldinud talle see, et pidi järjekorras ootama. Kellele väikestest poistest see ikka meeldib. Kui isa oli juba väga väsinud, siis ohkas:
-Kellesse sa küll läinud oled? Üldse pole minu moodi, nii kannatamatu.
-Kuidas ei ole sinu moodi? Just sinu laps ma olen! Kas sa siis ei mäleta? Mina küll mäletan!
-Mida sa mäletad? küsis isa.
-Seda, et ma kasvasin sinu sees ja kui sa purjus olid, siis tulin sinu seest välja. Vot nii see oligi!
-Ei, sa tulid ikka ema seest välja.
-Ei! Mina olen sinu poeg ja tulin sinu seest välja. Ma mäletan täpselt.
-No alati peab mulle häbi tegema, naeris isa. -Alles see oli, kui lasteaias oli pea katki ja kui kasvataja küsis, et kes tegi, siis ütles, et isa lõi:). No mis teed niisugusega.

Mina sain selle püsimatu rüblikuga ilusti hakkama ja kui toolilt maha sai, siis läks trall jälle lahti.
Küll tiris jope tagurpidi selga ja tahtis palja peaga välja joosta. Nii kiire hakkas jälle.

Ja see, mis ta koridorist isale hõikas, see oli kõige tipp:
-Lets go babe, move it, move it!

Ma ei ole tükk aega nii naerda saanud! Pisarateni kohe! Asja tipp on see, et see väikemees on 7-aastane.