Väike kratt

Käisime täna sünnipäeval. Sünnipäevalapse õde sai ka omale mänguasja. Esimese asjana prooviti, kas rebase pea selja taha saab keerata- sai küll. Siis käis selle loomaga mööda õue ringi, tassides teda kord sabapidi, kord ümber kaela kinni hoides. Oli ju vaja vaadata, mida selle loomakesega annab korraldada või kuidas ilusat värvi ära kasutada.
Kuna selle lapse pea lõikab, siis varsti ta leidiski uuele mänguasjale rakenduse. Kanad! need ju peaksid rebast kartma.
Ja kui ei karda, siis virutada saab selle loomaga ikka. saba parajalt pikk ja ulatub kaugele.
Kuna kana ikka päris korralikult pihta ei saanud, siis oli vaja teda taga ajada.
Vaene linnuke lendles ja jooksis elu eest ning otsis paaniliselt kohta, kuhu põgeneda.
Ja eks ta leidiski omale päästva koha- lendas sünnipäevalauale, millega tekitas paraja segaduse. Vanaema püüdis kana kinni ja päästis vaese linnukese rebase ja väikese tüdruku käest.
-Kallis laps, miks sa nii teed? Miks sa kana taga ajad? küsis vanaema.
-Aga see kana kaapis seal põõsastes!

Mitte juttugi sellest, et see kana aeti sinna põõsastesse ja tegelikult põgenes elu eest selle väikese krati ja tema rebase käest.
Eks see tavaliselt nii on, et suurema tähelepanu saab endale ikka keegi muu, kui päeva peategelane- sünnipäevlaps. Selle õhtu tegelased olid siis rõõmsavärviline rebane ja tema õnnelik omanik. Kuna kõik käis kiirelt, siis polnud mul aega aparaati absoluutselt sättida. See, mis hetkel oli paika pandud, sellega sündmuste käik jäädvustatud sai. Tuli, mis tuli, ülevaate saab ikkagi, kuigi ehe elamus kohapeal oli ikka väga hea.