Lumeingel.

See on lausa rist ja viletsus, kui sul fotokas on, aga objektiivi mitte. Just nüüd möllab loodus ja ilusaid kaadreid on kui varnast võtta. Aga ju see on ka millegi jaoks hea. Igatahes proovisin täna telefoniga teha mõned võtted. Ajab asja ära, saab jutust sotti, aga rohkemaks pole ju vajagi.

Tegin tööd. Telefon helises ja küsiti:
-Kas sa saad korraks akna peale tulla?
-Ikka saan, mis vaja on?
-Vaata siis!
-Mida?
-No tule akna juurde.
-Olen ju!
-Ma ei näe sind!....... Oi jah, ma olen vist valel pool maja.

Siis jagasin minagi ära. Mehike oli tõesti valel pool maja. Aga varsti oli õigel majapoolel ja püherdas rõõmsalt lumes. Kokkuvõttes sai päris kena ingel lumele :)).
Eks see meie maja ehitus ja trepp ole niisugune, et esimesed korrad sisse tulles, ei jaga peaaegu keegi, kuspool tänav või õu on. Ja sellepärast see minu akna alla mõeldud lumeingel sai teisele poole maja tehtud. Hambaarstide ja naiste juuksuri akna alla. Aga naiste juuksur oli päris õnnelik, et ka tema akna alla oli lumeingel tehtud. Hambaarstide arvamust kuulen homme.
Huvitav, kas see saab nüüd iga-aastaseks traditsiooniks?
Ja ega üks ingel, akna all, mind valvamas, pole ju paha? :))