arumaeisaa ...

Tihti ei mõista ma oma elu ja käitumist, saati siis veel teiste oma. Kuigi jah- vahel tahaks nii aru saada, mis teiste peas toimub.

Läksin autot garaaži viima.
Sinna jõudes mõtlesin, kas viin auto tagasi hoovi lumehange, helistan ühistu esimehele ja küsin, kes minu kõrval pesitseb, et seda meest kiruda (olin kindel, et see on mees:)) ) või hakkan rõõmsalt kaevama.
kõigepealt helistasin vennale ja kui olin oma olukorra ära rääkinud, siis kuulsin seda, mida ma vajasingi:
-Nii tore kuulda, et kellelgi ka hästi läheb! Sul ikka lumelabidas on olemas?
-On on, aga siin on vaja seda maa kaevamise labidat, lumelabidaga pole siin midagi teha.

"Käärime käised ülesse ja asume tööle kallale ..."

See, mis mind õnnelikuks tegi, oli rinnuni lumehang minu garaaži ees. Naabrimees oli oma katust puhastanud ja ega siis seda lund enda ukse ette visata saa. Ikka minu garaaži ukse ette. Kõik see tegevus oli toimunud enne sula. Ilus kõva lumi katuselt alla aetud, siis tuli sula peale ja siis uus külm. Ja nüüd olin siis mina siin platsis ja julgesin oma garaaži sisse tahta.
Kõigepelt tuli mul ennast sinna sisse kaevata, et labidas kätte saada. Ega mul rõõmsal hingel polnud lund siis mujale pilduda, kui sinna kust see pärit oli. Ei-ei, mitte katusele tagasi. Minust ühele poole jäi teine naaber, ettepoole sõidutee, sinna ju seda mitmekandist lumehunnikut loopida ometigi ei tohi. Ja polegi nagu muud kohta, kui omaniku ukse ette tagasi. Tükk tükilt lõhkusin seda lumehunnikut lahti. Tehtud sain ja auto on garaažis. Kui ma nüüd seda sealt välja lähen ajama, siis võtan lumelabida uuesti kaasa, sest mitte miski ei garanteeri, et see lumi minu ukse ees tagasi ei ole.
Vot siin ongi see koht, et arumaeisaa, miks inimene õigel ajal oma katust puhtaks ei teinud, siis oli tellitud traktor, mis alla aetud lume eemale vedas. Ja kui ta seda hiljem teeb, siis miks ta arvab, et mul seda rohkem vaja läheb?

Aga mine sa tea- jaanipäeval on lumega kitsas. Hoiaks alles ja rakendaks mõne äriidee? :))