Sõber ...

Loevad vaid sõbrad,

kellele võid helistada

kell neli hommikul.

(Marlene Dietrich)

Kas teil on niisugune sõber? Minul on!

-Tea, et ma olen esimene, kelle õla najale sa võid nutma tulla ja viimane, kes sulle jalaga paneb!

-Kaks korda ikka? :))

-Ei, kolm korda kui vaja!

Võin talle helistada öösel kell kolm või neli, pole vahet, alati tuleb, kui on vaja.

Kui ta helistab, siis tunneb siirast huvi, kuidas mul läheb, millega tegelen või mida plaanin teha. Samas- ka mina olen huvitatud, kuidas tema eluke veereb, kas on oma valikutega rahul ja mida ta plaanib. Hea on teada, kui tal hästi läheb ja alati olen olemas, kui tema mind vajab. Mis teha, mõnikord on ju nii, et teatud asju saad rääkida või arutada inimesega, keda usaldad ja kelle mõttemaailm on sinu omaga sarnane.

Me võime hommikuni tähistaevast langevaid tähti püüda, maailma asjade üle arutleda ja alles peale päikesetõusu väsinult uinuda. Meil on hea, sest sõprus ei küsi midagi- ta lihtsalt on.

Ta on mees, kes saab hääletoonist aru, kui mul on mure või ma olen kurb. Mitte kunagi ei jäta ta siis mind üksi ja järgmisel päeval helistab kindlasti, et kontrollida, kas olen jälle endine energiapall ja rõõmsalt sõiduvees. :))

Vahel on ta nädal või paar kadunud, aga teinekord võib ta nädala või paari jooksul iga päev helistada või üllatusvisiite teha.

Soovin teile kõigile samasugust, või niisugust sõpra, nagu teie vajate ja kaunist sõbrapäeva!

Kui sa haige oled, siis on sõber see,

kes saabub kotitäie apelsinidega,

krimkaga, mida lugeda tahtsid ja kimbu lilledega.

Ta sätib lilled vaasi, teeb sulle kuuma jooki,

peseb nõud ja läheb.

(Pam Brown)